style="font-size:15px;"> Viggo topib vihmariided seljakotti.
Alrik uurib oma vihmajopet. Sellel on muster. Üle musta kanga jooksevad risti ja põiki helehallid triibud. Kui Laylah küsis, kas Alrik tahab koos temaga tulla vihmariideid ostma, ütles ta ei. Nüüd ta kahetseb seda. Kui ta oleks ise saanud valida, oleks ta võtnud üleni musta jope. Mitte sellise inetu nagu see. Ei, ta jätab selle nagisse.
Vast ei hakka vihma sadama, mõtleb ta.
Viggo ja Alrik sõidavad kastijalgrattaga golfiväljaku poole. Alrik väntab. Viggo seisab tugipulkadel püsti.
Sel hetkel, kui nad kohale jõuavad, hakkab loomulikult vihma sadama.
„Tüüpiline,” ütleb Viggo. „Nüüd ei saa enam hullemaks minna.”
Aga ta eksib, sest täpselt sekundi pärast läheb kõik veel palju hullemaks.
89. PEATÜKK
Golf on härrasmeeste sport!
„TERE, POISID!”
Viggo ja Alrik pööravad ringi. Nende ees seisab Simon koos oma isa, Tööõpetuse-Thomasega, mõlemal golfikotid käes.
„Ah nii, et te valisite golfi,” ütleb Tööõpetuse-Thomas ja katsub naeratada. „See oli ootamatu.”
„Me ei ole …” alustab Viggo.
Aga Simon katkestab teda.
„Heh, kuidas nad mängida saavad?” ütleb ta üleolevalt. „Neil ei ole ju golfikeppe.”
Alrik ja Viggo vahetavad omavahel kiire pilgu. Nüüd teavad mõlemad, mis on hullem kui vihmasel novembripäeval golfi mängida. Veelgi hullem on mängida vihmasel novembripäeval golfi koos kiusajast Simoni ja tema idioodist isaga.
„Küllap me hoolitseme selle eest, et Alrik ja Viggo mängida saaksid,” ütleb Tööõpetuse-Thomas.
Siis pöörab ta ringi ja viipab ülejäänud õpilastele, kes tänaseks golfi on valinud. Nad kogunevad tema ümber ringi.
Kõigil on seljas firmamärgiga vihmariided, kõigil on jalas golfikingad ja golfikott üle õla heidetud.
Alrik saab aru, et tema ja Viggo on ainsad, kes ei oska golfi mängida.
„Tere tulemast spordipäevale,” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „Täna oleme vastutavad õpetajad mina ja Jennifer. Ta tuleb varsti.”
Alrik läheb oma klassijuhataja nime kuuldes natukene rõõmsamaks. Jennifer on tore.
„Nagu enamik teist teavad, on golf härrasmeeste sport,” jätkab Tööõpetuse-Thomas tähtsa näoga. „See tähendab, et me oleme üksteise vastu viisakad ja käitume korralikult.”
Pärast viimaseid sõnu vaatab ta nõudlikult Alriku ja Viggo poole.
„Kas me ei võiks juba alustada?” küsib Simon kannatamatult.
„Jah, aga kõigepealt tuleb meil hoolt kanda oma kaaslaste eest, kellel ei ole golfikeppe,” ütleb Tööõpetuse-Thomas.
Ta tõstab pilgu ja hüüab valjusti õpetaja Jenniferi, kes parajasti nende poole tuleb.
„Tere, Jennifer! Alrikul ja Viggol ei ole golfikeppe. Meil olid ju mõned siia unustatud lastekepid? Kas sa oled nii kena ja tood need ära?”
Tööõpetuse-Thomas silmitseb Alrikut, kes oma õhukese jopega vihmasajus seisab.
„Ja Jennifer,” jätkab ta, „vaata, kas sa leiad Alrikule mõne maha unustatud vihmajope. Arulage, et inimesed saadavad lapsed ilma korraliku rõivastuseta spordipäevale.”
Alrik heidab Tööõpetuse-Thomasele sünge pilgu. Aga ta ei ütle midagi. Ta ei taha rohkem riidusid. Täna jääb ta rahulikuks. Mis ka ei juhtuks. Rahu, ainult rahu.
„Tulge minuga kaasa,” ütleb Jennifer rõõmsalt Alrikule ja Viggole. „Siis saate ka oma seljakotid klubihoonesse jätta nagu kõik teised.”
Nad ei leia ühtegi maha unustatud vihmajopet ja Alrik tänab õnne. Juba seegi on piisavalt alandav, et nad peavad mängima laenatud ja liiga lühikeste keppidega.
Mõnikord ta tahaks, et tal oleksid firmariided ja „õiged” asjad.
Kõik hakkavad avalööki harjutama. Seda tehakse golfiraja kõrval suurel muruväljakul. Kõik püüavad golfipallile pihta saada ja lüüa seda otsejoones nii kaugele, kui suudavad.
Alriku ja Viggo kõrval seisab Simon koos oma tülinorijast sõbra Antoniga. Nad saadavad ühe palli teise järel teele. Paistab, et see on lihtne.
Jennifer aitab Alrikut ja Viggot. Ta räägib, kuidas nad peavad keppi käes hoidma ja kuidas seisma. On palju asju, millele tuleb tähelepanu pöörata. Alrik on keskendunud, aga Viggo jaksab vaid poole kõrvaga kuulata, ise samal ajal palli vastu keppi põrgatades. See õnnestub tal lühikese aja jooksul üha paremini ja paremini. Õigupoolest juba peaaegu maailma tasemel.
Siis hakkavad nad oma lastekeppidega lööke harjutama.
Viggol ei õnnestu see kuigi hästi. Ta lööb palli küll üsna kaugele, ent enamasti satub see raja äärde. Kontrollimatult. Siia ja sinna. Aga paistab, et Viggole ei tee see kuigivõrd muret. Ja peagi ta tüdineb. Püüab selle asemel golfikeppi otsmikul tasakaalus hoida.
„Alrik! Vaata mind!” hüüab ta.
„Jah, jah,” pomiseb Alrik.
Siis sammub lähemale Tööõpetuse-Thomas.
„Viggo Delling!” kähvab ta. „Lõpeta otsekohe need lapsikused. Siin on golfirada, mitte mänguväljak!”
„Vabandust,” ütleb Viggo ja hoiab golfikeppi selle asemel hoopis jala peal tasakaalus, kui Tööõpetuse-Thomas edasi kõnnib.
Alrikul ei taha löögid üldse õnnestuda. Enamasti ei saa ta pallile pihtagi. Paar korda lendab koguni golfikepp tal käest minema ja ta peab sellele järele jooksma. Ja need korrad, kui ta palli tabab, hüpleb see temast vaid mõne meetri kaugusele.
„Kas sul on raske pallile pihta saada?” küsib Simon kahjurõõmsalt, sest ühtegi täiskasvanut ei ole parajasti kuuldekauguses. „Täis oled või?”
Alrik ei vasta. Ta püüab golfipallile keskenduda. Rahu, ainult rahu.
„Kas teie joodikust ema õpetas teid hommikusöögiks viina jooma?” küsib Anton ega suuda naeru tagasi hoida.
Siis hakkab Alrik sisimas keema.
90. PEATÜKK
Kuradi näljarotid
„VASTA SIIS, ALRIK,” ütleb Simon. „Kas sul on joodiku värinad?”
Anton on naerust lõhkemas.
„Sa
