See läheneb augule. Kas löök jäi liiga nõrgaks? Millisekundiks peatub pall augu äärel … siis veereb see alla auku.
Viggo viskab golfikepi õhku. Ta püüab selle kinni ja pistab karjuma. Ta lihtsalt peab tohutult rõõmsa Jenniferiga highfive’i tegema.
„Golfikeppide loopimine on keelatud!” röögatab Tööõpetuse-Thomas. „Keegi võib viga saada!”
Ka Simon karjub, ent see on viha- ja solvumiskisa. Ta taob oma golfikeppi vastu liiva. Tööõpetuse-Thomas on sünge nagu äikesepilv.
Kui nad klubihoone juurde jõuavad, ulatab Tööõpetuse-Thomas Viggole šokolaadikarbi.
„Jajah, eks seda võib vist algaja õnneks nimetada,” ütleb ta ja püüab naeratada. „Igal juhul palju õnne, Viggo!”
„Oi ei,” lausub Jennifer. „See ei olnud üksnes õnn, osavus samuti.”
„Jah … hrrmm … loomulikult,” ütleb Tööõpetuse-Thomas.
Siis pöördub ta mossitava Simoni poole.
„Õnnitle oma vastast võidu puhul,” ütleb ta ja nügib poega ettepoole. „Meie, golfimängijad, käitume sportlaslikult.”
Simon raputab vastu tahtmist Viggo kätt ja pomiseb: „Palju õnne!”
Jennifer ütleb, et nüüd on aeg sööma hakata. Ruum kipub kitsaks jääma, kui kõik oma seljakottide poole trügivad. Segaduses kasutab Simon juhust ja äsab Viggole küünarnukiga valusasti ribidesse.
„Sa võid kirsilikööriga kommi ju oma joodikust emale anda,” sisistab ta Viggole kõrva.
Sel hetkel hakkab Viggo käsi justkui iseseisvat elu elama. See libiseb Simoni jopetaskusse ja võtab sealt mobiiltelefoni. Simon ei märka midagi.
Viggo poetab telefoni oma püksitaskusse. Kuri võtku, ta … ta viskab Simoni mobiili järve. Jah, just nimelt. Ma sellele Lödimonile veel näitan!
Siis kostab kisa. Anton hoiab oma seljakotti üleval ja karjub.
„Minu tahvelarvuti! Minu tahvel on kadunud!”
Ka teised kisavad.
„Minu uus fliispusa!”
„Minu müts!”
Ja nüüd karjub Simon:
„Keegi on mu mobla ära varastanud!”
„Eeeei,” ütleb Jennifer nördinult. „Keegi on siin vargil käinud. Ja ka põrandale sülitanud. Võeh!”
Kõik vaatavad põrandale. Seal ilutsevad kollased süljelärakad.
„Pole raske ära arvata, kes on varas,” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „See on loomulikult ALRIK DELLING!”
93. PEATÜKK
Lumivalgeke
ALRIK LÄHEB GOLFIVÄLJAKULT koju, seljakott üle õla visatud. Vihm on lõppenud. Aga sellel pole mingit tähtsust, sest ta on nagunii läbimärg. Vesi jookseb juustest mööda kaela alla, pusakaeluse vahelt sisse.
Üle parkimisplatsi minnes tekib tal imelik tunne. Justkui vaataks teda keegi. Ta pöörab kiiresti ringi. Aga ei. Seal pole kedagi.
Alrik läheb edasi. Imelik tunne ei taha kaduda. See poeb temasse. Aeg-ajalt vaatab ta üle õla. Mõtted keerlevad peas läbisegi. Ta vihkab Simonit ja Antonit. Ja loomulikult ka Tööõpetuse-Thomast. VIHKAB!
Tal peaks olema ükskõik. Ta peaks olema sisimas täiesti tuim. Aga tunded pulbitsevad temas nagu süsihappegaas. Need ajavad üle ääre. Vähemalt ei löönud ta Simonit. Arvatavasti peaks ta selle üle uhke olema.
Aga miks just mina pean kõiksugust jama taluma? mõtleb ta. See on ebaõiglane.
Ta on nii sügavalt oma mõtetesse vajunud, et Djurgårdsgatanile keerates oleks ta peaaegu peale astunud mingile väikesele valgele asjale. Algul ei saa ta aru, mis see on, aga siis näeb ta, et see on merisiga. Keset kõnniteed istub valge, kergelt roosakate kõrvadega merisiga.
„Ohoh!” ütleb Alrik üllatunult.
Alrik armastab loomi. Kõiki loomi. Kõige rohkem armastab ta Frejat, koera, kes päästis tema ja Viggo elu, kui nad kirikuvaremetes süngiga võitlesid. Aga Freja ei ole tema koer. Ta elab raamatukogu valvurite Magnari ja Estridi juures. Alrik ja Viggo on talle vaid lisaperemehed.
Kui Alrik suureks saab, võtab ta omale koerad, kassid, kitsed ja gekod. Ja merisiga tahab ta samuti. Ta tunneb, kuidas käed lausa igatsevad selle pehmet karva silitada. Meriseal on roosade traksidega jalutusrihm ja kaela ümber sätendav kaelarihm.
Rihma hoiab käes umbes kuueaastane tüdruk. Tal on jalas jalutusrihmaga sobivad roosad sädelevad kummikud.
„Tema nimi on Lumivalgeke,” ütleb ta. „Armas, eks?”
„Jah,” vastab Alrik, kummardub ja silitab merisiga.
„Me arvasime algul, et ta on tüdruk. Sellepärast ongi tema nimi Lumivalgeke. Aga minu meelest võib meriseapoisi nimi samuti Lumivalgeke olla, on ju? Sa võid ta sülle võtta, kui tahad. Merisigade kodulehel valiti ta kuu loomaks. Nii et ta on tegelikult päris kuulus. Ja sina oled tegelikult päris märg. Kas sul vihmajopet ei ole?”
„Mkm …”
Alrik võtab merisea sülle. Ta tunneb, kuidas väike süda karvakasuka all tuksub.
„Ära karda,” sosistab ta.
„Ma tean, kes sa oled,” ütleb tüdruk. „Sinu nimi on Alrik ja sa käid 6A klassis. Sinu väikevend ja minu vanem vend käivad ühes klassis. Minu nimi on Clara.”
„Mhm …”
Järsku hakkab Lumivalgeke Alriku süles värisema. Ja peaaegu samal ajal tunneb Alrik taas seda imelikku tunnet. Justkui jälgiks teda keegi.
Kui ta ringi pöörab, näeb ta lähenevat furgoonautot. See jääb Alriku kõrval kõnnitee ääres seisma. Aken keeratakse alla. Autos istuvad Anders ja tema sõber Soran. Soran on lahe kuju. Ta on katusefirma omanik. Praegu töötab ta koos Andersiga Nygatanil ühe uue maja ehitusel.
„Tere, Alrik,” ütleb Soran naeru pugistades. „Kas käisid ujumise meistrinormi täitmas?”
„Jah,” vastab Alrik samas toonis. „Riietes ujumine oli karm. Aga ma sain hakkama.”
Anders ei ütle midagi vihmajope kohta, mille Alrik koju jättis. Tore. Anders on samuti lahe. Hiiglalahe.
„Kuidas golf läks?” küsib Anders. „Kas see sai juba läbi?”
Alrik kehitab õlgu.
„Ma arvan, et hakkan haigeks jääma,” ütleb ta ja teeskleb köhimist.
Anders paistab järele mõtlevat. Siis avab ta autoukse.
„Hüppa
