jääb Alriku hooleks käikude vahetamine. Soran vajutab siduri alla ja hüüab: „Esimene!”, „Teine!”, „Kolmas!”, Alrik vahetab aga käiku.
Soran keerab rooli nii ägedalt, et punase kummipaelaga kinni tõmmatud paks pruun ümbrik kukub armatuurlaualt põrandale.
„Ettevaatust, mu raha,” naerab Soran. „Sain täna ühe töö eest raha kätte, nii et kavatsen seda oma naisega tähistada.”
Alrik tõstab ümbriku põrandalt üles ja paneb armatuurlauale tagasi. Vau, kui paks see on! Selles on kindlasti mitu tuhat. Ta tahab omale ka nii palju raha. Sellest jätkuks kindlasti tuttuue trikijalgratta jaoks. Ja arvuti, Xboxi ja mängude jaoks. Kui ta suureks saab, hakkab ka tema ropult palju raha teenima.
Kui nad koju jõuavad, paneb Anders kohvimasina käima. Alrik jookseb teisele korrusele ja otsib kuivad riided selga. Siis viskub ta voodisse, tõmbab teki peale ja paneb silmad kinni. Mõnus on uuesti sooja saada. Ta tõstab käe nina juurde. Sõrmed lõhnavad veel kergelt merisea järele. Oh, kuidas ta tahaks, et Freja praegu siin oleks! Koer lamaks voodi jalutsis ja nuhutaks ning haugataks läbi une. Alrik jääb aga selletagi tukkuma ja ärkab alles siis, kui Anders köögist hüüab, et kõik, kes ujumises meistrinormi täitsid, võivad tulla kohvipausile.
Köögilaua äärde istudes meenub Alrikule ühtäkki, et ta unustas oma jalgratta golfiväljaku äärde. Loodetavasti on Viggol meeles see koju tuua. Neil on mõlemal rattaluku võti, aga pole kindel, kas Viggol enda oma kaasas on. Kõige parem oleks talle helistada.
Kui ta kavatseb helistama hakata, taipab ta, et mobiil on seljakotis. Ja seljakott …
„Oi ei!” ütleb Alrik. „Ma unustasin seljakoti furgooni.”
„See on lukus,” ütleb Soran ja kobab käega taskut. „Autovõti on siin.”
Alrik jookseb välja.
„Kingad jalga!” hüüab Anders talle järele.
Aga Alrik on juba tänaval.
Seljakott lebab autopõrandal. Kui Alrik käe selle poole sirutab, tekib tal taas kummaline tunne, justkui jälgiks teda keegi. Talle tuleb kananahk ihule. Veidi kaugemalt on kuulda kolinat ja ta tõstab pilgu.
Sealt läheneb nagu keravälk jalgratta seljas Viggo. Ta pidurdab järsult ja paneb ratta kärmelt majaseina äärde. Siis tõmbab ta teise autoukse lahti ja vaatab Alrikule ainiti otsa.
„Alrik,” hingeldab ta. „Sul on … probleem … Tööõpetuse-Thomas ütleb, et sa oled klubihoonest asju varastanud. Tahvelarvuteid ja …”
„Mida? Ma ei ole …”
Samal ajal läheneb mööda Munkhagsgatanit Tööõpetuse-Thomase auto.
„Jookse tuppa!” sosistab Viggo. „Me peame varjuma. Kas Anders või Laylah on kodus? Nüüd läheb sõjaks!”
„Aga ma pean auto lukku panema …”
„Ma panen!” ütleb Viggo. „Anna võtmed siia ja jookse üles oma tuppa. JOOKSE!”
Alrik teeb, nagu Viggo ütleb. Ta viskab seljakoti esikupõrandale ja tormab üles oma tuppa. Mõni hetk hiljem jõuab Viggo talle järele.
„Pekki küll, Alrik,” ütleb Viggo ja paneb ukse enda järel kinni. „Kas sa varastasid seljakottidest asju?”
„Ei!” pahvatab Alrik. „Mida sa räägid?”
Samal silmapilgul kuulevad nad, kuidas välisuks all avaneb ja mürtsuga sulgub. Siis on kuulda ärritatud hääli ja kohe seejärel hüüab Anders neid.
„Poisid! Tulge alla!”
„Alrik Delling!” karjub Tööõpetuse-Thomas. „Tule otsekohe alla!”
94. PEATÜKK
Ma ei ole midagi võtnud!
„ALRIK DELLING! TULE siia!”
Esikus karjub Tööõpetuse-Thomas.
„Rahune maha, Thomas,” ütleb Anders.
Aga Tööõpetuse-Thomas ei võta teda kuulda.
Alrik ja Viggo lähevad aeglaselt trepist alla.
„Too otsekohe lagedale kõik asjad, mis sa varastasid!” karjub Tööõpetuse-Thomas ja võtab esikupõrandalt Alriku seljakoti.
Tööõpetuse-Thomase selja taga seisavad Simon ja Anton. Nende silmad ja suud on nagu kriipsud.
„Tee seljakott lahti!” kamandab Tööõpetuse-Thomas.
„Millest sa räägid?” küsib Alrik karmilt. „Sina mind ei kamanda!”
„Jah, millest sa räägid, Thomas?” küsib Anders.
„Sellest!” hüüab Tööõpetuse-Thomas. „Alrik on varas!”
Siis keerab ta Alriku seljakoti tagurpidi. Kõik asjad kukuvad põrandale. Pliiatsid, paberid, antiikne banaan, üks jogurt, mõned õpikud ja üks sokk.
Kõik vahivad maha pudenenud asju.
„Sa oled varastatud asjad vist kuhugi mujale peitnud,” sisistab Tööõpetuse-Thomas.
„Täpselt nii,” ütleb Simon. „Too mu mobiiltelefon lagedale!”
Seejärel seletab Tööõpetuse-Thomas valjul häälel, kuidas Alrik on oma koolikaaslaste tagant varastanud. Golfiväljakul seljakottidest nende asju võtnud.
„See on siis tänu!” hüüab Tööõpetuse-Thomas, nii et suust pritsib sülge. „Selle eest, et nende poiste vastu sõbralik oldi. Laenati neile golfikeppe ja lasti neil šokolaad võita.”
„Vau, oota nüüd väheke,” ütleb Anders.
„Kuule, Anders, võib-olla on parem, kui ma jalga lasen,” ütleb Soran. „Ma ütlen ehitusel poistele, et sa tuled natuke hiljem. Kas annaksid mulle autovõtme, Alrik?”
„See on Viggo käes,” ütleb Alrik.
Viggo pistab käe püksitaskusse. Seal on Sorani autovõti. Ja seal on ka Simoni telefon.
Viggo hakkab higistama. Oh, miks ta küll selle telefoni võttis? Kui nad selle avastavad, tapab Tööõpetuse-Thomas ta ära, lõigub ribadeks, söödab akvaariumikaladele ja laseb seejärel kassil kalad ära süüa. Mis siis, kui telefon helisema hakkab?!
Ta võtab autovõtme ja annab selle Soranile, mõeldes samal ajal, kuidas saaks telefoni hääletuks panna, ilma et keegi märkaks.
„Ma pean vetsu minema,” ütleb ta ja keerab ringi.
Ent Tööõpetuse-Thomas haarab tal pusast kinni.
„Sa ei lähe kuhugi, enne kui me ei ole seda asja ära klaarinud,” ütleb ta.
Soran jätab lühidalt hüvasti. Ta heidab Andersile
