kolleegidest taipas ta alati, mida Bäckström silmas peab, ja täitis alati eeskujulikult tema käsku. Seda vaatamata Bäckströmi veendumusele, et tõeline politseinik oli alati ka tõeline mees, samal ajal kui tõeline naine võis vabalt pühenduda märksa pehmematele ettevõtmistele, ja mida see viimati nimetatu konkreetsemalt endas kätkes, jättis ta nüüdsel ajal targu enda teada.
Pärast esmaspäevast koosolekut oli Felicia otsene ülemus Annika Carlsson otsustanud koos Feliciaga rääkida uuesti Frida Fridensdaliga, et näha, kas too suudab neile näidata meest, kes oli tema korterisse tunginud ja teda ähvardanud.
Sel põhjusel oligi Felicia Pettersson pühendanud ülejäänud päeva tunnistaja antud tundemärkidele vastavate võimalike kurjategijate otsimisele. Kaunikesti hägusad andmed, ja kui ta lõpetas, oli ta laadinud oma arvutisse üle saja pildi Stockholmi piirkonnas elavatest meestest, kes võinuks politsei registri andmetel vabalt teha seda, mida nende tagaotsitav oli nende ohvriga teinud.
Samal ajal rääkis Annika vastupuikleva Frida Fridensdaliga ja vaja läks omajagu veenmist, enne kui too oli nõus nendega kohtuma.
Järgmisel hommikul kell üheksa, eeldusel, et kohtumine toimub tema kontoris ega võta üle poole tunni.
11
„Mis sa siis asjast arvad?” küsis Felicia, kui nad teisipäeva hommikul politseiautos istusid.
„Ta ei tunne ennast hästi,” vastas Annika Carlsson. „Üldse mitte, nii et loodame parimat. Hindame olukorda adekvaatselt, tead küll,” ütles ta oma noorema kolleegi poole noogutades, naeratas ja müksas kergelt talle külge.
„Mis sa arvad, kui mina näitaks talle pilte ja sina vaatad, kuidas ta reageerib,” pakkus Felicia.
„Ma mõtlesin täpselt sedasama,” vastas Annika. Kui veab, siis näeb seda nende pilgust, enne kui nad pead raputama hakkavad, mõtles ta.
Veerand tundi hiljem jõudsid nad Frida Fridensdali töökohta ja Annika Carlsson, kes oli seal juba korra varemgi käinud, pani tähele, et sekretäril oli nüüd seltsiks üks Securitase turvamees, kes noogutas ja naeratas neile, kui nad sisse astusid.
„Me oleme politseist,” ütles Annika Carlsson ja näitas oma ametitõendit. „Me läheme Frida juurde.”
„Ta ootab teid.” Sekretär noogutas ja naeratas. „Vasakpoolne koridor, kolmas uks,” jätkas ta käega osutades. „Kohvi ja vett on ka, kui soovite.”
„Aitäh,” ütles Annika.
Kohvi ega vett ei soovinud keegi. Nende ohver veel kõige vähem. Tema raputas ainult pead, kui Annika selle välja pakkus.
„Ei, ma tahaks sellega ükskord ühele poole saada, nii et mind rahule jäetaks,” ütles ta.
„Hea küll,” ütles Annika ja patsutas kergelt ta käsivart. „Kõik saab korda,” lisas ta.
Siis istusid nad koosolekulaua äärde. Felicia oma sülearvuti taha, nende kuriteoohver tema kõrvale, nii lähedale, et Felicia kuulis ta hingetõmbeid ja tundis tema kehast hoovavat hirmu. Annika Carlsson laua otsa, et ta saaks jälgida nii Frida pilku kui fotot, mida too vaatab.
Kuidas ma sind kirjeldaksin? mõtles Felicia, kui ta ekraani üles tõstis ja arvuti tööle pani. Keskealine, kõhn, argine nii välimuselt kui rõivastuselt. Kuigi mitte praegu, mõtles ta. Mitte praegu, kui ma näen ainult naist, kes on kokkuvarisemise äärel.
„Okei,” ütles Felicia. „Hakkame peale. Proovi vaadata nii hoolikalt, kui suudad. Kiiret ei ole, ja piisab, kui sa raputad pead, kui tahad, et ma järgmise võtaksin. Kui keegi sulle tuttav ette tuleb või kui tahad kedagi lähemalt vaadata, siis ütle.”
„Okei,” vastas Frida, samal ajal vasaku käe sõrmenukke suu vastu surudes.
Esimesi pilte võttis vastu kiire pearaputus, aga mida rohkem pilte Felicia ette klõpsas, seda raskem oli Fridal neid vaadata.
Mis kuradi moodi ta sada kakskümmend tükki üle elab, mõtles Annika Carlsson, ja täpselt samal hetkel, kui ta oli seda mõelnud, nägi ta seda Frida silmis. Pealegi ütles ta seda.
„Tema!” karjus Frida Fridensdal ja tõstis käed näo ette. „Issand jumal, pane ta ära. Pane ta kinni, palun,” karjus ta, tõusis püsti, keeras arvuti poole selja ja nuttis äkitselt nii, et nii selg kui õlad vappusid.
Number 25, mõtles Annika Carlsson, ja kuna ta oli see, kes ta oli, ei olnud tal Felicia arvutist abi vaja, et pildil olevat meest ära tunda. Angel García Gomez, mõtles Annika Carlsson, ja kui see siin oleks loterii olnud, oli see mees küll kõige hullem peavõit, mille oleks endale tõmmata saanud, mõtles ta.
Ka Felicia tundis ta ära. Mitte et ta oleks teda elusast peast näinud, vaid tänu sellele, mida ta oli teinud eelmisel päeval, ja oma heale mälule. Angel García Gomez, mõtles ta. Sisserändajate laps, ema tšiillanna, kes tuli siia poliitilise põgenikuna seitsmekümnendate algul, isa teadmata, kolmkümmend viis aastat vana ja ringkondades, kus ta liikus, enamasti tuntud kui El Logo, Hull.
Ei tea, miks teda just niimoodi kutsutakse, oli ta mõelnud, kui mehe oma arvutisse lisas, sest selgeid põhjuseid selleks vähemalt nende registrites ei leidunud. Pealegi nägi mees hea välja, ta oli politsei kaamera poole isegi naeratanud, kui nad teda pildistasid. Võrreldes ülejäänud kambaga ei olnud ta formaalselt isegi kuigi palju kordi kriminaalselt karistatud. Peaaegu ükski tema vastu suunatud kahtlus ei olnud kinnitust leidnud.
Neil oli kulunud peaaegu pool tundi, mitu pabertaskurätikut ja hulk õelikke paitusi ja rahustavaid sõnu, et tunnistaja taas mingissegi konditsiooni saada. Niipea kui nad olid sellega hakkama saanud, said nad ka aru, et nende juurdlus on lõppenud.
Frida Fridensdal hingas paar korda sügavalt. Seejärel vaatas ta Annika Carlssonile otsa, otse silma sisse, ja noogutas oma sõnadele kaalu lisamiseks.
„Ma tahan oma avalduse tagasi võtta,” ütles ta. „Ma ei taha sellega enam tegemist teha. Ma tahan rahus olla.”
„Sul ei ole vaja karta,” ütles Annika Carlsson. Kükitas tema ette ja võttis ta käed oma pihku, pigistas neid. Otsekui oleks tegu väikese lapsega.
„Mul on teist täiesti kama. Ma tahan rahus olla. Ma ei kavatse enam sekundit ka sellega tegeleda. Rääkisin advokaadiga. Ta ütles, et te ei saa mind selleks iialgi sundida.”
Siis puhkes ta taas nutma. Seekord alistunult, nuuksudes, raputades samal ajal pead nagu inimene, kes on otsusele jõudnud.
12
Umbes samal ajal kui tema kolleegid Carlsson ja Pettersson proovisid kuriteo ohvrisse uut julgust süstida, saabus Bäckström pärast kaheksatunnist kosutavat und ja toitvat hommikueinet oma kabinetti. Isegi teda tööle sõidutanud taksojuht oli hästi käitunud. Ta ei olnud terve reisi jooksul sõnagi lausunud. Enne kui ta Solna politseimaja ukse ees peatus ja Bäckström hakkas taskutest maksmiseks raha otsima.
„Sina oled ju komissar Bäckström? Sina lasidki need iraanlaseraisad maha, oli ju?”
„Ja kes sina oled?” küsis Bäckström. Aktsendi ja välimuse järgi otsustades peaaegu näidisaraablane, mõtles ta. Ja kui tal oleks parasjagu mingi jama plaanis, saaks talle lihtsalt korra väikest Sikit näidata.
„Mina olen Iraagist, nii et selle sõidu teeksin heameelega komissarile välja,” vastas taksojuht,
