keeldub ütlemast, kes ta on. Sõbranna istus tunnistaja ja tugiisikuna ülekuulamise juures ja siis ütles ta oma nime olevat Lisbeth Johansson, ning ta on andnud isegi nii isikukoodi kui mobiilinumbri, aga kahjuks ei klapi neist kumbki. Seesama sõbranna olevatki olnud abielus politseinikuga, kes teda peksis ja vägistas. Loomulikult küsisin ma meie kannatanult, miks nad niimoodi teevad. Tema teatel on põhjuseks see, et kumbki ei usalda politseid.”
„Aga tundemärgid? Kas ta neid oskab välja tuua?” Keeldub rääkimast, mis nende nimed on ja kus nad elavad, aga kaitsma peame neid ikka, nii et veri ninast väljas, mõtles Bäckström. Lesbikud, mõtles ta.
„Jah, ja need on päris head. Kahjuks klapivad need liigagi hästi liiga paljudega, kes selles valdkonnas tegutsevad. Kurjategijal olid jalas tumedad püksid ja seljas sinine poolpikk kapuutsiga jope, mingist nailonisarnasest materjalist. Jopel mingeid embleeme ega märgiseid ei olnud, selles oli ta täiesti kindel. Mustad kindad, aga mis tal jalas olid, ta päris kindlalt ei tea. Kui ta peaks arvama, pakuks ta tavalisi spordijalatseid, tenniseid. Valged tennised, ütleb ta ise. Pikkus umbes meeter üheksakümmend. Jõuline kehaehitus, heas vormis, nägi tugev välja. Kõhn nägu, teravad näojooned, kitsas näokuju, lühikesed mustad juuksed, tumedad sügaval asetsevad silmad, terav ja kergelt kongus nina, terav lõug, kolmepäevane habe, räägib aktsendita rootsi keelt, ei tubaka-, higi- ega odekolonnilõhna. Umbes kolme- ja neljakümne vahel.”
Annika Carlsson toksis rääkimise ajal pastakaga oma märkmikku.
„Jah, see on üldjoontes kõik. Mõtlesin talle näitamiseks paki fotosid kokku panna. Kui ta peaks uue ülekuulamisega nõusse jääma. Niipea kui see koosolek läbi saab, saate meiliga nii avalduse kui ülekuulamisprotokolli.”
„Väga hea,” ütles Bäckström ja tõstis kindluse mõttes käe, et ennetada küsimusi ja muud tarbetut seletamist. „Kui sina tegeled temaga, siis tegelen mina sellega, mis meie südalinna kolleegid meile kraesse on keeranud. Järele jääb see teine asi,” jätkas ta. „Sa ütlesid, et sul on kaks asja. Mis see teine on?” Saaks selle ka sama soojaga kaelast ära, mõtles ta.
„Kohe,” ütles Annika Carlsson ja kibrutas millegipärast huuli. „Kuigi seda on vist kõige targem lasta Jennyl rääkida. Sest tema ongi sellega tegelenud.”
Jenny, mõtles Bäckström. Jenny Rogersson, tema kõige värskem ja noorem kolleeg, kelle ta võttis tööle lausa isiklikult. Pikkade blondide juuste, pimestavvalge naeratuse ja uhke dekolteega Jenny, kes oli nüüdsel ajal ainus valguskiir selles hullumajas, kus ta oli sunnitud oma argipäevad veetma. Jenny, kes pakkus rõõmu tema silmale, palsamit hingele, andis tiivad ta fantaasiatele ja pakkus talle võimalust põgeneda teise, paremasse maailma ka seesugusel esmaspäeval.
6
„Aitäh, Annika,” ütles Jenny Rogersson ja kummardus paberipaki kohale, mis tema ees laual lebas.
„Ma kuulan,” ütles Bäckström napilt. Siin annan mina sõna, mõtles ta.
„Aitäh, boss,” ütles Rogersson.
„Jah, kui alustada avaldusest, siis laekus see eelmise esmaspäeva, 20. mai pärastlõunal,” jätkas Jenny. „See jäeti meie maja valvelauda, aga kes täpselt selle tõi, ei ole teada, sest oli paras sagimine, paljudel oli passiküsimusi ja igasugu muud asjaajamist. Avaldus on anonüümne. See koosneb kirjast, mis on adresseeritud Solna politseile, tekst kirja alguses kõlab, ma tsiteerin: Solna Politsei Kriminaalosakonnale. Selle all, pealkirjana, tsiteerin jälle: Avaldus füüsilise vägivalla kohta Drottningholmi lossi juures parkimisplatsil pühapäeval, 19. mail pisut pärast kella ühtteist õhtul. Tsitaadi lõpp. Kõnealune sündmus olevat niisiis toimunud eelmisel õhtul enne avalduse laekumist. Ega selle kohta muud öelda ei olegi.”
Kriminaalinspektori asetäitja Jenny Rogersson noogutas oma äsjaste sõnade kinnituseks.
„Mis avalduses siis kirjas on?” küsis Bäckström.
„See on pikk lugu, ligi kaks lehekülge, avalduse esitaja kirjeldab juhtunut. Arvutist prinditud, korralik väljatrükk, hea sõnastusega, kirjavigu ei ole, ehk ainult pisut struktuuritu, ja tekst lõpeb avalduse esitaja sooviga jääda anonüümseks, aga naine väidab oma au nimel, et kõik kirjapandu on tõsi.”
„Naine? Kuidas sa seda tead? No et see on just naine?” küsis Bäckström. Armas jumal, millised pommid ikka, mõtles ta ja tõstis igaks juhuks vasaku jala üle parema, kui supersalaami peaks nihelema hakkama. Ja kõige tipuks veel see väike must ja pingul pluusike nende ümber.
„Mulle jääb selline mulje. Minu meelest ilmneb see ridade vahelt üsna selgesti. Muu hulgas nimetab ta möödaminnes oma kadunud meest. Vanem haritud naine, lesk, kes pealekauba elab lossi lähedal. Selles olen ma üsna kindel, ja kui boss soovib, võin ma loomulikult veel näiteid tuua,” ütles Jenny Rogersson ja naeratas Bäckströmile kõigi oma valgete hammaste särades.
„Räägi, mis juhtus,” ütles Bäckström. Tule taevas appi, mõtles ta, sest supersalaami oli kahtlemata avastanud, mis toimub, ning paistis püüdvat tema hästiistuvaid pükse tsirkusetelgiks muuta.
„Avalduse esitaja teatel on ta parajasti oma tavapärasel koerajalutamise ringil. Ta kõnnib kagu suunas läbi selle pargiosa, mis asub kohe lossipargi aia kõrval, ja kui ta parkimisplatsile läheneb, kuuleb ta kaht ärritatud mehehäält. Kaks meest seisavad parkimisplatsi põhjaküljel, otse tenniseväljakute kõrval, ja tülitsevad. Üks on väga ärritatud ja karjub ja vannub.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström, kes oli kindluse mõttes tooli ettepoole tõmmanud, nii et ta istus lauaplaadi vastu pressituna, supersalaami kohal kaitsev katus.
„Nende kõrval seisab ka auto, aga selle marki ta ei tea. Peale selle, et see on must ja näib kallis, Mercedes või BMW või midagi sellist. Aga muidu rahvast rohkem ei ole ja teisi autosid ka mitte. Kui ta mehi kuuleb, jääb ta seisma, ja kui ma asjast õigesti aru sain, seisab ta tenniseväljakute aia ääres, umbes kolmekümne meetri kaugusel meestest. No et nad teda ei näeks.”
„Okei, okei,” ütleb Bäckström, kellel oli karjuv vajadus saada muud mõtteainet peale sügava lõhe Jenny Rogerssoni dekoltees. Eriti veel nüüd, kui Jenny oli ennast tema poole pööranud ja vahemaa nende vahel oli lühemat sorti.
„Paranda mind, kui ma eksin,” ütles Bäckström. „Kaks meest, kes tülitsevad, üks neist väga agressiivne ja karjub ja vannub. Ning siis meie tunnistaja, kes tuleb oma koeraga ja peidab end aia taha, et teda ei märgataks.”
„Kuigi tegelikult on ta üksi, see meie tunnistaja,” vastas Rogersson. „Tema koer on nimelt surnud. Paistab, et suri juba eelmisel sügisel. See oli kuningpuudel. Nimi oli Sickan. Ka sellest kirjutab ta oma avalduses.”
„Pea nüüd hoogu,” ütles Bäckström. „Kas sa tahad öelda, et vanamutt kondab mööda Drottningholmi lossi parki ja lohistab surnud peni enda järel?”
„Ma saan aru küll, mida sa mõtled,” vastas Rogersson ja läkitas kindluse mõttes teele veel ühe naeratuse. „Aga kui ma asjast õigesti aru olen saanud, oli meie koeraomanik kõik need aastad, mis koer elas, ja Sickan oli surres juba viieteistaastane vanaätt, teinud temaga õhtuti samasuguse jalutustiiru. Alati sama tee. Kodumajast lõuna poole, kagusse, ümber Drottningholmi teatri parkla ja siis uuesti tagasi. Sellest oli tema jaoks saanud rutiin ja ilmselt jätkas ta seda ka siis, kui Sickan surnud oli. Kuigi siis muidugi juba üksi.”
„Ma ei saa ikka veel aru. Kas Sickan on meessoost? Isane koer ühesõnaga?”
„Jah, eks ole armas.” Jenny Rogersson naeratas
