ohtu kogu Rootsi rahvakodule. Viimane aeg ta trellide taha pista.”
„Ma saan aru, mida sa silmas pead, mõistan täiesti, see ei tekita mulle probleeme. Mind teeb ehk pisut murelikuks avaldus raske ebaseadusliku ähvardamise kohta, mis laekus neljapäeva õhtul. See tehti siin meie majas. Avalduse esitaja tuli ise meie juurde. Rääkis meie korrapidajaga.”
„Lase ma arvan. Küüliku- ja hamstrirühma kolleegid olid midagi ära unustanud?”
„Ei.” Annika Carlsson raputas pead. „Avalduse esitas proua Linderothi naabrinaine. Ta elab samas majas, aga neljandal korrusel. Proua Linderoth elab kõige kõrgemal, seitsmendal. See on muide seesama naaber, kes esitas proua Linderothi vastu avalduse loomade, nii küüliku kui ka hamstri hooletusse jätmise kohta. Lisaks on ta kaevanud korduvalt korteriühistu juhatusele, aga see on juba teine lugu.”
„Kes ta sihuke on?”
„Üksik naisterahvas. Nelikümmend viis. Töötab poole kohaga sekretärina ühes Kista arvutifirmas. Meie juures kirjas pole. Enamiku ajast paistab kulutavat mitmesugusele heategevusele. Muu hulgas on ta organisatsiooni Julge Kaitsta Meie Kõige Pisemaid Sõpru esinaine. See paistab olevat Loomasõprade mingi radikaalsem tiib. Varem oli ta muide Loomasõprade juhatuses.”
„Sa kujuta pilti. On tal nimi ka või?”
„Fridensdal, Frida Fridensdal, Fridensdali keskel on s. Nime on ta ise võtnud, sündinud on ta Anna Fredrika Wahlgren.”
„Mida kuradit,” ütles Bäckström ja tundis, kuidas vererõhk tõuseb. „Kurat, ise kuuled ka, Annika. Frida Fridensdal, keskel s-iga, ja julge kaitsta meie kõige pisemaid1. See on ju mingi ärapööranud eit. Mis mõttes kaitsta kõige pisemaid? Kubemetäide ja prussakate pärast muretseb või?”
„Ma saan aru küll, mida sa silmas pead. Sellepärast ma ise teda üle kuulasingi. Juba reedel, tema töö juures, sest ta keeldus jaoskonda tulemast, eks ole. Enda väitel ei julge ta enam oma kodus elada. Ta ütleb, et kardab oma elu pärast ja on seetõttu kolinud sõbranna juurde. Aga mis sõbranna nimi on ja kus ta elab, seda ta ei avalda. Väidab, et ei julge. Et ta ei usu, et politsei suudaks teda kaitsta. Sõbranna ei uskuvat seda ammugi. Too olevat üldsegi olnud abielus politseinikuga, kes oli teda nii peksnud kui vägistanud.”
„Sa kujuta pilti,” turtsatas Bäckström.
„Esiteks ei usu ma, et ta on kõik selle välja mõelnud. Kui välja arvata tavapärased inimlikud liialdused, millest sinu- ja minusugused on harjunud mööda vaatama. Ta tõepoolest kardab. Tal on lausa surmahirm, ja mis puudutab ähvardust, millest ta räägib, siis paistab asi päris hull. Raske ebaseaduslik ähvardamine, kahtlemata.”
„Ah nii,” ütles Bäckström. „Mis siis juhtus?” Vaevu suudan end talitseda, mõtles ta. On see Carlsson, mis ta on, aga teda pole sugugi lihtne rivist välja lüüa.
„Kohe ma jõuan selleni, aga suur mõistatus on tegelikult üks teine asi.”
„Mis siis?”
„Tema juttu sellest ähvardusest on täiesti võimatu vanaproua Linderothiga seostada. Tegu paistab olevat sümpaatse vanadaamiga. See ei saa kuidagi tõele vastata, aga Fridensdal olevat sada protsenti kindel, et proua Linderoth ongi talle tehtud ähvarduse taga.”
„Okei,” ütles Bäckström. „Ma kuulan.”
5
Neljapäeva pärastlõunal oli Frida Fridensdal lahkunud oma töökohalt Kistast pisut enne kella viit, läinud alla garaaži, istunud autosse ja sõitnud otse Solna keskusse, et nädalavahetuseks süüa osta. See tehtud, sõitis ta koju oma Filmstadeni korterisse, et pisut keha kinnitada, televiisorit vaadata ja seejärel magama heita.
„Tema enda sõnul jõuab ta koju umbes veerand seitse. Ta teeb süüa, sööb, räägib sõbrannaga telefonis. Vaatab telekast uudiseid ja siis antakse ukse taga kella. Ta arvab, et kell võis siis olla natuke pool kaheksa läbi.”
„Oli ta ukse enda järel lukku pannud?” küsis Bäckström, kes oli juba aru saanud, mis järgneb.
„Jah, see oli lukus. Enne avamist oli ta läbi uksesilma vaadanud, sest ta ei oodanud külalisi ega kippunud ka muidu tundmatutele ust avama. Ukse taga seisis mees mingisuguses kullerifirma jopes, sinises jopes, suur lillekimp käes. Fridale jäi mulje, et tegu on lillekulleriga. No ja siis tegi ta ukse lahti.”
Et nad ka iial ei õpi, mõtles Bäckström.
„Siis käib kõik ilmselt üsna kiiresti. Mees astub korterisse sisse. Paneb lilled esikulauale. Vaatab prouale otsa, hoiab sõrme suue ees, nagu tahaks teda vaikima sundida, aga ei lausu sõnagi. Osutab siis elutoa diivanile. Frida läheb istub sinna. Ta kirjeldas seda nii, nagu oleks tal äkitselt seest täiesti õõnsaks tõmbunud, tal oli lihtsalt nii jube hirm. Ta ei julge karjumisele mõeldagi. Ta ei saa hingata, ei julge mehele isegi otsa vaadata. Ta vaeseke on täiesti halvatud.”
„Mis siis sõnum oli?”
„Kõigepealt ei ütle mees midagi. Lihtsalt seisab seal, ja kui ta lõpuks suu lahti teeb, räägib ta väga vaikselt, peaaegu sõbralikult, veenvalt, kui nii võib öelda. Televiisor mängib, nii et Fridal on isegi pisut raske ta sõnu kuulda. Aga tal on öelda kolm asja. Esiteks, et nad ei ole kunagi kohtunud. Teiseks, et ta ei tohi enam kunagi midagi Elisabethi kohta öelda, ja kui keegi peaks temalt kunagi midagi küsima, peab tal olema varuks ainult häid sõnu ja eriti Elisabethi loomaarmastuse ja selle kohta, kui hästi ta nende eest hoolitseb. Kolmandaks, et ta läheb kohe ära. Et istugu Frida veel veerand tundi paigal pärast seda, kui kuuleb ust sulgumas, ja juhtunust ei tohi kellelegi sõnakestki poetada.”
„Elisabeth? Ta nimetab proua Linderothi Elisabethiks? Ta oli selles täiesti kindel?”
„Täiesti kindel.” Kriminaalinspektor Annika Carlsson noogutas veendunult.
„Kas ta ütleb veel midagi?” See ei tõota head, mõtles Bäckström.
„Jah, kahjuks küll. Niipea kui ta on lõpule jõudnud selle sissejuhatusega, mida ma just kirjeldasin, võtab ta välja taskunoa või pussi. Tunnistaja kirjeldab seda, nagu oleks mehele äkitselt nuga kätte tekkinud. Teeb parema käsivarrega ainult kerge nõksu ja juba ongi nuga pihus. Minu meelest kõlab küll väga liigendnoa või stileti moodi. Tunnistaja väitel olevat mehel mustad kindad käes olnud. Muide märkab ta mehe kindaid alles siis, ja ta olevat olnud sellel hetkel täiesti veendunud, et mees tahab teda tappa või vähemasti vägistada.”
„Aga seda ta ei tee.”
„Ei, hoopis naeratab. Vaatab talle otsa ja ütleb, et kui ta tema häid nõuandeid ei järgi, siis kantakse hoolt selle eest, et talle mahuks terve loomapood vittu ära, ja arvestades tema juttu ja fakti, et ta samal ajal nuga püsti peos hoiab, on sõnum üsna ühene. Siis läheb mees välja. Võtab tee peal lilled ka kaasa. Paneb ukse kinni, kaob, ja ongi läinud, jäljetult. Tunnistajaid ei ole. Keegi ei ole midagi näinud, keegi ei ole midagi kuulnud.”
„Ise ta seda välja ei mõelnud?”
„Ei, sa oleksid pidanud teda kuulma ja nägema. Minu veenmiseks piisas küll ja jäi ülegi.”
„Ja siis?”
„Ta istub seal diivanil ja vappub, kuni suudab end niipalju kokku võtta, et helistab sõbrannale, samale sõbrannale, kellega ta kella seitsme paiku rääkis. Kui ta
