style="font-size:15px;"> „Siis annan ma sulle head nõu,” ütles Annika Carlsson ja seadis end mugavamalt istuma.
Annika Carlsson oli rääkinud Solna korrakaitsepolitseinikega, kelle teene oli see, et proua Linderoth kahele meessoost loomakaitsjale ja kahele läänivalitsuse naisametnikule lõpuks ukse lahti tegi ja nad sisse laskis. Nemad olid andnud talle ka vihje proua Linderothi lähima naabri kohta, kes oli olnud ülimalt endast väljas säärasest seaduseesindajate omavolist, mille ohvriks proua Linderoth olevat tema arvates langenud.
„Kolleeg Axelssoni jutu järgi, tema ema ongi proua Linderothi vana sõbranna, ei kandnud ükski loomakaitseosakonna politseinikest ega läänivalitsuse tädidest vormi ega muid nähtavaid eraldusmärke selle kohta, kes nad on. Proua Linderothi naabri jutu järgi helistasid nad kõigepealt proua uksekella ja koputasid uksele, enne kui üks neist hakkas läbi postipilu hõikama, et ta ukse lahti teeks. Mõne aja pärast olevat proua ust paotanud, kuigi turvakett oli kinni, ja pistnud selle vana püstoli välja, ja siis ilmselt läks külalistel jalgealune tuliseks, nad lidusid trepist alla ja võtsid seal positsioonid sisse.”
„Kas nimetatud Linderothi-emandal võiks eksisteerida ka säärane asi nagu uksesilm?” See on nüüd küll viinast, mõtles Bäckström.
Annika Carlssoni nägu väljendas äkki vaimustust.
„Väga hea, Bäckström,” ütles ta. „Nüüd tunnen ma su jälle ära. Ei, seda tal ei ole, sest ta lasi selle täis toppida. Paistab, nagu tal oleks see olemas, aga läbi sellest ühesõnaga ei näe, nii et ametitõendit ei saanud ta näha ja külastus ei olnud eelnevalt kokku lepitud.”
„Naaber, kui kindel kaart tema on?”
„Elab samal korrusel. Tema uks on proua Linderothi oma vastas ja selle silm tõesti ka töötab, et sa teaks, ja niipea kui seal koridoris lärmama hakatakse, seisab ta, silm vastu ust. Mingis etapis paistab ta olevat neid oma mobiiltelefoniga isegi salvestanud. Pilt ei pidavat olema suurem asi, aga heli on hea. Ta mängis selle mulle telefonis ette ja need meie kolleegid käratsevad ikka mehemoodi. Igatahes ei saa ka tema aru, milles asi. Ütleb, et mõtles häirekeskusse helistada. Et ta arvas, et mingid tavalised vanurite röövijad proovivad naaberkorterisse sisse tungida. Kaks naist ja kaks meest, ja ta oli hiljuti lugenud, Solna uudistelehest muide, et seesugused tegutsevad sageli kambas, kus on nii mehi kui naisi.”
„Sa ise rääkisid temaga? Selle naabriga?”
„Jah, mida kuradit sina siis arvad? Ma kuulasin ta telefoni teel üle ja äärmisel juhul võin ka minna ja ta kohale tuua.”
Nüüd on ta hääl jälle selline nagu tavaliselt, mõtles Bäckström. Siiras, positiivne, ilma vähimagi agressiivsusnoodita.
„Huvitav,” lausus Bäckström. Ma olen rahulik, mõtles ta.
„Jah, on ju. Nii et aja see jama korda.” Kolleeg Carlsson osutas avalduste pakile ja tõusis järsult püsti. „Muide, üks asi veel. See meie osakonna viimane täiendus, Rogerssoni-tibi, ei ole vist kuigi õnnestunud valik, hoolimata sellest et ta on su parima sõbra tütar.”
„Mis mõttes?” Ma olen rahulik, mõtles ta.
„Kõrvatagused veel täitsa märjad. Ta on ju puhta laps alles, Bäckström. Hoolimata nendest hiidtissidest, millest sina ja kõik teised meesterahvad siin osakonnas vahetpidamata mõtlete.” Annika Carlsson tegi kätega ringi omaenda rindade kohal, et oma sõnade sisu täpsustada.
„Mis see nüüd nii väga ära ei ole.” Bäckström kehitas õlgu. „On palju hullemaid kohti kui kõrvatagused, mis võivad ära kuivada,” selgitas ta süütul ilmel. Vaat nii, mõtles ta.
„Mida kuradit sa öelda tahad? Mis mõttes hullemaid kohti?”
„No näiteks suu. Kujuta ette, et istud ja muudkui räägid ja äkitselt läheb suu täiesti kuivaks. Ega ei ole lahe,” ütles Bäckström. „Mis sina siis arvasid, et ma mõtlesin?”
Vat sai nüüd see valvelesbik ka mõtteainet, mõtles Bäckström, asetades parema käe diskreetselt oma laua alla häirenupu ligi. Nii igaks petteks, mõtles ta.
„Ja sina vaata hoolega ette, Bäckström,” ütles Annika Carlsson ja vahtis talle eriti pilukil silmadega otsa, samal ajal käega tema poole osutades.
„Aitäh,” ütles Bäckström. „Ka sinuga oli meeldiv vestelda. Ilusat päeva, Annika. Rõõm on minu poolel.”
Nad on sinu järele nagu arust ära, mõtles ta, niipea kui Annika oli uksest välja marssinud ja ukse enda järel pauguga kinni löönud. Isegi selline nagu inspektor Carlsson, mis siis, et ta võistles nii lahtises sarjas kui ka segapaarismängus.
Täpselt minut hiljem koputati taas uksele, seekord oli koputus diskreetsem. Ja kostis vahetult enne seda, kui Bäckström oleks jõudnud oma võtme taas välja võtta ja sahtli uuesti lahti keerata.
„Sisse,” möirgas Bäckström, sest heli järgi otsustades ei saanud see kuidagi olla Annika Carlsson, kes oleks otsustanud spontaanselt naasta.
Hullem veel, mõtles ta, kui nägi, kellega tegemist. Kriminaalinspektor Rosita Andersson-Trygg, vanust viiskümmend aastat, millest igaüks oli jätnud ka oma jälje, üle osakonna kuulus kõuepilv, ja vedas ikka sitta kanti, et ta oli jõudnud juba telefoni pihku haarata.
„Vabandust, Rosita,” ütles Bäckström ja vehkis tõrjuvalt käega. „Las jääb homseks. Mulle tuli just tähtis kõne,” jätkas ta, käega telefonitoru kattes.
„Homme? Kas sa homme hommikul saad? Asi on nimelt üsna oluline.” Inspektor Andersson-Trygg heitis talle pilgu, mis oli ühekorraga nii kahtlustav kui nõudlik.
„Muidugi, muidugi.” Bäckström vehkis uuesti, seekord pisut tungivamalt, samal ajal telefoni tähtsalt kõrva äärde tõstes.
Peaks sellele kuradima uksele luku panema, mõtles ta niipea, kui kolleeg oli välja läinud. Parema plaani puudumisel süütas ta uuesti punase tule ning võttis igaks juhuks tooli ja vajutas selle seljatoa ukse vastu, nii et see blokeeris lingi, enne kui ta tagasi läks, istet võttis ja lauasahtli lahti keeras.
Seekord võtan kohe korraliku lõuatäie, otsustas ta. Vihma ka muudkui sadas. Lohutult tilkuv varasuvine vihm joonistas talle vanglaks saanud kabineti aknale triipe. Elu või asi, mõtles ta ja ohkas raskelt.
8
Esmaspäeva, 27. mai õhtul pidas Bäckström Solna pensionäridele ettekande sellest, kuidas nad saaksid ennast võimalikult hästi üha jõhkramaks muutuva kuritegevuse eest kaitsta. Tema kolleegid politseimajast olid tõeliselt üllatunud, kui lugu nende kõrvu jõudis, sest Bäckström vältis kõiki sääraseid üritusi ja oli pealegi üle maja kuulus selle poolest, et ei sallinud täpselt ühesugustel põhjustel ei pensionäre ega väikesi lapsi. Nad virisesid, olid ebausaldusväärsed ja mõistetamatud, nõudes tööd rügavatelt ja täiesti normaalsetelt inimestelt liiga palju tähelepanu. Pealegi nad haisesid. Nii pensionärid kui väikesed lapsed olid lihtsalt mõttetu lisakulu. Seda taipasid kõik ajudega inimesed ja Bäckström veel ammugi. Ent sel korral oli ta siiski erandi teinud.
Kuu aega tagasi oli talle helistanud üks tema paljudest tuttavatest väljastpoolt politseisfääri. See isend oli ehitusettevõtja ja vallas suur kinnisvaraomanik ning Bäckströmil oli omal ajal avanenud võimalus teda mitmesuguste probleemide lahendamisel aidata, kasu oli mõlemapoolne ja kõik toimus loomulikult igati diskreetselt.
„Ma
