Ta lasi fantaasiapiltidel silme eest läbi lipsata – La Jolla näiteks, odav toake, soojad ööd, säravad tähed ja külm õlu. Ja seejärel: vana naine B. B. Kingi uues klubis New Yorgis, sisse astub keegi noor retrofännist talendikütt, annab talle lepingu, naine salvestab plaadi, talle korraldatakse üleriigiline kontserttuur, artikkel Rolling Stone’is, kuulsus, raha, uus maja. Uus auto. Ta keeras maanteele selja ja ennast tuule kaitseks kühmu tõmmates hakkas kõndima ida poole, otsides mõnd riidekauplust.
Sel esmaspäevasel päeval tegutses Ameerika Ühendriikides ligi 12 000 litsentseeritud ja hoiustekindlustusega ühinenud krediidiasutust, kus oli kokku avatud üle miljardi erineva konto, kuid ainult üks neist kandis Tundmatu nime ja sotsiaalkindlustusnumbrit. Tegemist oli lihtsa arveldusarvega regionaalpanga harukontoris Arlingtonis, Virginias. M. E. Froelich põrnitses üllatunult harukontori aadressi. See on siit, kus ma praegu istun, vähem kui nelja miili kaugusel. Ta kirjutas andmed oma kollasele lehele üles. Võttis telefoni ja helistas organisatsiooni kauges osakonnas töötavale kolleegile ja palus tal pangaga ühendust võtta ning hankida sealt kõik andmed, mis vähegi võimalik. Eriti koduse aadressi. Ta palus kolleegil teha seda võimaluse korral otsekohe, aga samas diskreetselt. Ja absoluutselt mitteametlikult. Ta pani telefonitoru käest ja jäi ootama, olles ajutisest sunnitud teovõimetusest häiritud ning muserdatud. Asi oli nimelt selles, et organisatsiooni kauge osakond sai pankadelt selliseid asju küsida võrdlemisi kergelt, sellal kui Froelichi puhul oleks seda peetud ülimalt kummaliseks.
Reacher leidis odavmüügipoe kolm kvartalit mere poolt ja sukeldus sisse. Pood oli kitsas, kuid sirutus mitmesaja jala pikkuselt hoone sisemusse. Laes särasid päevavalguslambid ja rõivarelsid ulatusid nii kaugele, kui silm seletas. Paistis, et naiste asjad on vasakul, laste asjad keskel ja meeste omad paremal. Ta alustas taganurgast ja liikus järk-järgult ettepoole.
Siin olid müügil küll vist kõik mantlisordid, mida üldse toodeti. Esimesel kahel relsil rippusid lühikesed vooderdatud jakid. Ei sobi. Tema järgis ühe vana sõjaväesemu soovitust: hea mantel on nagu hea advokaat. Katab perset. Kolmas relss oli lootustandvam. Sellel rippusid neutraalses toonis reieni ulatuvad puldanmantlid, mida flanelläärised kopsakamaks tegid. Võib-olla leidus siin ka pisut villa. Võib-olla veel midagi. Igatahes olid nad üsna rasked.
„Kas ma saan teid aidata?”
Ta keeras ringi ja nägi enda selja taga noort naisterahvast.
„Kas need mantlid sobivad siinse kliima jaoks?” küsis Reacher.
„Hiilgavalt,” vastas naine. Ta oli hingega asja juures. Ta rääkis Reacherile põhjalikult teatud kiududest, mis on kangale lisatud, et see oleks niiskuskindlam. Ta rääkis kõik, mis oli rääkida isolatsioonikihtidest seespool. Ta kinnitas, et selles mantlis on Reacheril soe ka siis, kui temperatuur on alla nulli.1 Ta libistas käega piki relssi ja tõmbas välja tumeda oliivikarva XXL-i.
„Okei, ma võtan selle,” ütles ta.
„Kas te selga ei tahagi proovida?”
Reacher mõtles hetke ja ajas mantli selga. See oli üsna paras. Peaaegu. Võib-olla õlgade juurest pisut kitsas. Ja varrukad võinuks tolli jagu pikemad olla.
„Teil on vaja 3XLT-d,” ütles naine. „Mis te olete, viiskümmend?”
„Viiskümmend mida?”
„Rinnaümbermõõt.”
„Ei tea. Pole kunagi mõõtnud.”
„Pikkust umbes kuus jalga ja viis tolli?”
„Peaks olema,” kostis Reacher.
„Kaal?”
„Kakssada nelikümmend,” ütles ta. „Võib-olla kakssada viiskümmend.”2
„Siis on teil kindlasti vaja suurekasvulise suurust,” ütles naine. „Proovige 3XLT-d.”
Naise ulatatud 3XLT oli samasugust igavat karva nagu äsja proovitud XXL, kuid istus märksa paremini. Selles jäi kehale veidi ruumi, mis Reacherile meeldis. Ja varrukad olid õige pikkusega.
„Kas hakkame pükse otsima?” hõikas naine. Ta oli järgmise relsi juurde läinud ja lappas läbi tugevast riidest tööpükse, mõõtes pilguga Reacheri pihta ning jalgade pikkust. Lõpuks tuli ta lagedale püksipaariga, mille värv sobis mantli flanellvoodri ühe tooniga. „Ja proovige neid särke ka,” ütles ta. Ta hüppas uue relsi juurde ja demonstreeris kõigis värvitoonides flanellsärke. „Panete T-särgi selle alla ja muud pole vajagi. Mis värv teile meeldib?”
„Midagi tagasihoidlikku,” kostis Reacher.
Müüjanna ladus kõik ühe relsi peale laiali. Mantel, püksid, särk ja T-särk. Need nägid oma oliivi- ja khakivärvides kokku päris head välja.
„Kas sobib?” küsis naine säravalt.
„Sobib,” vastas Reacher. „Kas teil aluspesu ka on?”
„Siinpool,” vastas naine.
Reacher tuhlas läbi korvitäie praakboksereid ja valis ühed valged. Siis paari mahedavärviliste träpsudega, enamjaolt puuvillast sokke.
„Sobib?” küsis naine jälle. Reacher noogutas ja naine juhatas ta poe eesotsas olevasse kassasse, kus ta kõik esemed oma väikese punase tulukesega läbi piiksutas.
„Täpselt ükssada kaheksakümmend üheksa dollarit,” ütles ta.
Reacher jäi kassaaparaadi punaseid numbreid põrnitsema. „Ma arvasin, et see on säästukauplus,” ütles ta.
„Aga see ongi ülimalt mõistlik hind,” vastas müüja. Reacher raputas pead, pistis käe taskusse ja tõmbas välja hunniku kortsus rahapabereid. Luges välja 190. Koos dollariga, mille naine talle tagasi andis, jäi talle nüüd neli dollarit.
Vanem kolleeg organisatsiooni kaugest osakonnast helistas Froelichile tagasi kahekümne viie minuti pärast.
„Kas sa koduse aadressi said?” küsis Froelich.
„Washingtoni bulvar 100,” vastas mees, „Arlington, Virginia. Postiindeks 20310-1500.”
Froelich kirjutas aadressi üles. „Okei, suur tänu. Ma usun, et sellest piisab.”
„Mina jälle usun, et ei piisa.”
„Miks?”
„Kas sa tead, kus Washingtoni bulvar asub?”
Froelich mõtles hetke. „Jookseb Memorial Bridge’i juurde välja?”
„Washingtoni bulvar on lihtsalt maantee.”
„Ilma hooneteta? Peab ju mõni ikka olema.”
„Jah, üks ongi. Üsna suur pealegi. Mõnisada jardi idapoolsest teepervest.”
„Misasja?”
„Pentagon,” vastas kolleeg. „Froelich, see on fiktiivne aadress. Ühel pool Washingtoni bulvarit on Arlingtoni surnuaed ja teisel pool Pentagon. Kõik. Ei midagi muud. Pole olemas maja number 100. Seal polegi ühtki eraisikule kuuluvat postiaadressi. Küsisin postiteenistusest järele. Ja postiindeks kuulub sõjaväeosakonnale
0° F = u. -18 °C (Siin ja edaspidi tõlkija märkused).
Mõõdetuna naelades. 250 naela = u. 114 kg.
