mulle sellest rääkida?”
„Ma tahaksin teid palgata üht ülesannet täitma,” ütles naine. „Võiks öelda, et Joe postuumse soovituse põhjal. Selle põhjal, mis ta teist rääkis. Ta rääkis teist ikka vahetevahel.”
Reacher noogutas. „Palgata mida tegema?”
Froelich pidas jälle vahet ja naeratas lõpuks ebakindlalt. „Ma olen seda repliiki harjutanud,” ütles ta. „Päris mitu korda.”
„Laske siis kuulda.”
„Ma tahan teid palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti.”
KAKS
„Hea valdkond,” märkis Reacher. „Huvitav ettepanek.”
„Ning mis on teie vastus?” päris Froelich.
„Ei,” vastas mees. „Hetkel tundub „ei” mulle kõige targema võimaliku vastusena.”
Naine naeratas jälle ebakindlalt ja võttis oma rahakoti. „Ma näitaksin teile mõnd dokumenti,” ütles ta.
Reacher raputas pead. „Pole tarvis,” lausus ta. „Te olete Ühendriikide salateenistusest.”
Froelich tõstis pilgu. „Te olete kiire taibuga.”
„See on nii ilmne,” ütles ta.
„On või?”
Reacher noogutas. Katsus paremat küünarnukki. See oli paistes.
„Joe töötas salateenistuses,” ütles ta. „Ja teda tundes töötas ta ilmselt päris kõvasti, ja kuna ta oli pisut häbelik, siis inimene, kellega ta käis, pidi tõenäoliselt olema tema töökaaslane, muidu poleks ta teda kohanudki. Lisaks see, et kes peale valitsuse lööks kahe aasta vanuse Suburbani nii läikima? Ja pargiks hüdrandi kõrvale? Ja kes peale salateenistuse suudaks mu pangakorralduste järgi nii operatiivselt üles leida?”
„Te olete kiire taibuga,” kordas naine.
„Ma tänan,” vastas Reacher. „Ainult et Joel ei olnud asepresidentidega mingit pistmist. Ta oli finantskuritegude, mitte Valge Maja turvamise osakonnas.”
Froelich noogutas. „Me kõik alustame finantskuritegude osakonnast. Teenime oma kannused valerahavastase võitluse reameestena. Ja tema juhtis seda tegevust. Teil on õigus, me kohtusime tööl. Kuid siis ta mind välja ei kutsunud. Ütles, et see ei sobi. Kuid ma tahtsin nagunii esimesel võimalusel turvaosakonda üle minna ja niipea kui see õnnestus, hakkasime käima.”
Ta vaikis jälle ja silmitses oma rahakotti.
„Ja siis?” küsis Reacher.
Naine tõstis pea. „Ühel õhtul ta ütles midagi. Ma olin tollal innukas ja auahne, teate isegi, uus töökoht ja nii, ning mõtlesin vahetpidamata, kas me ikka teeme kõik, mis võimalik, ja tookord me kolasime Joega niisama ringi ning ta ütles, et ainus viis ennast päriselt proovile panna on palgata keegi väljast meie kaitsealust ründama. Saate aru, et kindlaks teha, kas see on võimalik. Ta nimetas seda turvakontrolliks. Küsisin, kes see võiks olla. Ja tema vastas, et, jah, minu vennaraas võiks kõne alla tulla. Kui üldse keegi sellega hakkama saab, siis just tema. Tema jutu järgi pidid sa üsna hirmus mees olema.”
Reacher naeratas. „See kõlab Joe moodi küll. Tüüpiline kanaaju sünnitis.”
„Arvad?”
„Targa mehe kohta oskas Joe teinekord väga tuhm olla.”
„Miks see siis tuhm on?”
„Sest kui sa palkad kellegi väljast, siis pole muud tarvis, kui peale passida, millal ta ründab. Mis teeb asja väga lihtsaks.”
„Ei, tema mõte oli, et see isik tuuakse mängu anonüümselt ja ette hoiatamata. Nagu praegugi – sinust ei tea absoluutselt mitte keegi peale minu.”
„Hea küll, võib-olla ta siis ei olnudki nii tuhm.”
„Tema arvates oli see ainus võimalus. Vaata, ükskõik kui kõvasti sa ka vaeva ei näeks, ikka piirnevad su mõtted ühe kindla ruumiga. Tema meelest me pidanuks olema valmis reageerima etteaimamatule aktsioonile väljastpoolt.”
„Ja ta nimetas mind?”
„Ta ütles, et sa oleksid ideaalne.”
„Aga miks sa nii kaua ootasid? See teie jutuajamine pidi olema vähemalt kuus aastat tagasi. Minu leidmine ei võtnud ometi kuus aastat aega.”
„Jutuajamine oli kaheksa aasta eest,” täpsustas Froelich. „Kohe meie suhte alguses, kohe pärast seda, kui mind üle viidi. Ja sinu leidmiseks kulus mul ainult üks päev.”
„Nii et sina oled ka päris taibukas,” ütles Reacher. „Aga ikkagi – miks oodata kaheksa aastat?”
„Sest nüüd ma olen ülemus. Mind edutati nelja kuu eest asepresidendi osakonna juhatajaks. Ma olen endiselt innukas ja auahne ning ma tahan teada, kas me teeme õiget asja. Ühesõnaga, ma otsustasin talitada Joe nõuande järgi – nüüd, kui mul see võimalik on. Otsustasin korraldada turvakontrolli. Ja sind nii-öelda soovitati. Kaheksa aastat tagasi kellegi inimese poolt, keda ma väga usaldasin. Ja nüüd ma olen siin, et küsida, kas sa teeksid seda.”
„Ega sa ei tahaks üht tassi kohvi juua?”
Froelich tegi üllatunud näo, nagu ei tahaks kohv tema plaanidesse mahtuda. „Tegemist on pakilise asjaga,” ütles ta.
„Mitte miski pole nii pakiline, et ei võiks ära oodata tassikest kohvi,” sõnas Reacher. „Minu elukogemus ütleb nii. Sõidame motelli juurde ja ma viin su esimese korruse fuajeebaari. Kohv on seal korralik ja ruum on üsna pime. Sellise jutuajamise jaoks nagu loodud.”
Valitsuse Suburbani armatuurlauale oli monteeritud DVD-põhine navigatsioonisüsteem ja Reacher jälgis, kuidas naine selle sisse lülitas ning pikast Atlantic City võimalike sihtkohtade nimestikust motelli aadressi valis.
„Ma oleks võinud sind juhatada,” ütles ta.
„Ma olen selle riistapuuga harjunud,” ütles Froelich. „See räägib minuga.”
„Ega minagi kätega poleks vehkinud,” kostis Reacher.
Naine muigas ja liitus liiklusvooluga. See oli hõre. Õhtuhämarus võttis juba maad. Tuul oli endiselt kõva. Kasiinodes võib elu keeda, aga laudteel, kaidel ja randades ei juhtu järgmise poole aasta jooksul küll eriti midagi. Reacher istus vaikselt ta kõrval, lasi soojendusel ennast sulatada ja kujutles naist hetkeks oma surnud venna seltsis. Siis jäi ta lihtsalt vaatama, kuidas naine sõidab. Sõitis päris hästi. Froelich parkis motelli ukse ette, Reacher juhatas ta sisse ja pool trepikorda allapoole fuajeebaari. Õhk oli seisnud ja paks, kuid siin oli vähemalt soe ning leti taga elektriagregaadil seisis kohvikann. Reacher osutas kannule, seejärel endale ja Froelichile, ning baarmen hakkas toimetama. Siis kõndis Reacher nurgaboksi ja libistas ennast vinüüllaua taha, hoides selja seina poole, nii et kogu ruum oleks ta pilgule avatud. Vanad kombed. Froelichil olid ilmselt samad kombed, sest ta tegi nõndasamuti, nii et nad platseerusid lõpuks teineteise kõrvale. Nende õlad puutusid peaaegu kokku.
„Sa oled temaga väga
