väänles nagu akrobaat. Kohtvalgusti kumas paistis jälle tüdruku nägu, see oli inimmeres nagu lahustunud, ta oli osa udust, osa kogu sellest kohast. Tema pilk oli sellegipoolest hästi tabatav. Tüdruk oli laterdanud, jutustas kõigest, mis ta tegema hakkab, kui ülikooli lõpetab. Philip ei mäletanud, mida tüdruk õppis. Tüdruk rääkis, keda tunneb ja keda mitte, millised turvad on ukse peal normaalsed ja millised teevad seda tööd vaid sadistlike kalduvuste pärast. Nüüd joonistusid tüdruku silmad selgelt välja. Ianile ei öelnud Philip midagi.
Suurel ekraanil Scandic Anglais’ seinal näidati mingeid suusariideid. Reklaamfilmi lumi oli nii hele, et Philip keeras pea ära.
Kus kõik ometi on?
Klubi pandi kinni. Ian oli minema tõmmanud. Kurat, tema ju Philipi täis jootis ja kohal hoidis.
Vaja on koju minna. Philip otsis pilguga taksot.
Oli külm.
Ekraani tillukesed pikslid valgustasid teda nagu prožektorid. Ta tahtis lihtsalt silmad kinni panna. Pikali heita.
Hetke puhata.
Lähenes paar inimest.
Ta heitis pilgu üle tänava, varsti peaks mõni auto tulema.
Keegi tõukas teda.
„Hei, kuule.”
See oli lühike kutt, must müts sügavalt pähe tõmmatud ja kaelarätt suud katmas.
Philip astus sammu kõrvale.
„Vabandust,” ütles ta rohkem harjumusest.
Kutt pööras ümber.
„On mingi probleem või?”
Tüüp kõikus ikka sajaga.
„Kas te räägite minuga?” küsis Philip.
„Ma küsin, kas sul on mingi probleem või. Sa just tõukasid mind.”
Kutt tuli lähemale.
„Ei, see on mingi eksitus. Ma ootan siin lihtsalt taksot.”
„Pea lõuad. Sul on sitaks probleemi.”
„Ei, ma ei tea …”
Löök tabas Philipi silma.
Ta haaras näost ja karjatas.
Samal hetkel märkas ta, et kutt on nüüd lähedal.
Ta proovis taganeda.
Siis haaras keegi temast selja tagant kinni.
Ta katsus end lahti rebida, väänelda ja jalgadega rapsida. Aga sellest polnud kasu. Keegi, oli neid siis üks või mitu, hoidis teda liiga tugevas haardes.
Siis tuli üks meestest tema poole.
Käes oli mingi ese, relv.
Mees surus püstoli vastu Philipi kõhtu ja tuli veel lähemale.
Ta kummardus Philipi näo kohale. Kõrva peal oli imelik tunne. Philip sai korrapealt aru. Mees limpsas tema kõrvanibu.
„Kas sulle meeldib see? Meeldib, mis?”
Hääl oli lähedal, sellegipoolest nii võõras.
Nad tõukasid teda ettepoole. Ta luges kokku neli inimest. Kõik tumedais rõivais, mütsid või kapuutsid sügavale pähe tõmmatud. Niimoodi mööda Birger Jarlsgatanit liikudes pidid nad ikka väga imelikud välja nägema. Sel kellaajal ei olnud ainult eriti neid, kes oleks võinud neid näha.
Ta ei teadnud täpselt, mis kell on, aga ükski Stockholmi klubi kauem kui viieni lahti ei ole. Paaris kohas koogutas ukse ees või pingil mõni üksik inimene, arvatavasti olid nad oksendanud ja tahtsid ainult enne kojuminekut kainemaks saada.
Mehed olid vait. Nad tulid tihedalt tema selja taga, nagu oleksid ta ihukaitsjad. Vastu selga oli kogu aeg tunda relva jäika toru.
Võib-olla ta teab, milles asi.
Nad tõukasid teda edasi.
Vedasid ta endaga kaasa.
Kuhu nad ta viivad?
Vasakut kätt jäi Riche. Sees olid tuled kustutatud ja toolid laudadele tõstetud. Viimased turvamehed olid ilmselt koju läinud, sest kuskil ei paistnud ühtegi inimest. Philip mõtles, kuidas ta tööpäeviti siin tavaliselt söömas käib. Nende Rydbergi pihv oli hea.
Aga mitte praegu – praegu ei olnud miski hea.
Nad läksid Nybroplani poole. Mõned tühjad taksod tiirutasid ringi, otsides temasuguseid. Klubikülastajaid, kes on sinna tiksuma jäänud.
Ta mõtles, kas prooviks hüüda või lehvitada. Aga see tundus jabur. Kes need mehed iganes ka on, tal on relv vastu selga surutud. Ta ei saa midagi teha, ilma et oma elu ohtu paneks.
Kuigi oli külm, voolas mööda nägu higi. Iiveldus roomas kõhus nagu madu.
Nad läksid üle tänava ja peatusid turistilaevade pisikese piletikioski juures. Siin oli pimedam, tänavalaternate valgus siia ei ulatunud. Teisel pool mustendas Berzeliuse park. Pilvise öötaeva poole sirutusid üksikud oksad ja hommiku aeglast valgust ootas räpane lumi.
„Roni alla,” sõnas relva hoidev mees.
Philip ei saanud aru, mida ta öelda tahab.
Siis viipas teine mees alla kai serva poole.
Nad tahavad, et ta jää peale läheks.
„Ei-ei. Nii ei saa.”
„Roni alla, ütlesin ma.”
„Te olete hullud. See jää ei kanna. Ma upun ära.”
Relvaga mees tuli ringiga Philipi ette. Ta tõstis uuesti relva ja surus vastu Philipi kõhtu.
Nüüd on kõik, mõtles Philip. Ärge tehke, ärge tehke. Sõnad tagusid tema sees.
Mees ütles, nagu oleks tegemist maailma kõige loomulikuma asjaga:
„Nüüd lähed jääle.”
Philipi jalad hakkasid värisema. Sellegipoolest kükitas ta kai servale ja lohistas end rippuma. Alla oli vähemalt kahe meetri jagu maad. Ta laskis lahti ja maandus libedale pinnale.
Kostis naginat. Ta vaatas maha. Jää paistis niiske ja rabe.
Ta mõtles lapsepõlve uisukooli tundidele Östermalms IP jääväljakul.
Tal polnud aimugi, kui õhuke see jää tegelikult võib olla, aga ta teadis, et seekordne talv tugeva jää teket ei soodustanud.
See on sama hästi kui enesetapp.
„Nii ei lähe. Palun.”
Mees oli relva tagasi pannud. Kõik neli meest seisid, käed taskus, ja vahtisid teda kai servalt.
„Mine
