kuulus mees ühinemise ja omandamise valdkonnas Rootsi juhtivate ekspertide hulka. Tema edukalt läbi viidud äritehingute ja esindatud hiigelettevõtete nimekiri oli pikk. Internetilehekülje Legal 500 viimase reitingu järgi oli ta Leading Individual, see tähendab, et ta on üks kaheksast Rootsi tipptegijast õigusvaldkonna kõige tulusamal alal.
Magnus Hassel oli viiekümne ühe aastane ja Emelie teada tavaline pereisa. Ta oli äärmiselt huvitatud kunstist ja viimastel aastatel oli ta büroo seinad enam-vähem üleni katnud erinevate kunstiteostega. Ka Magnuse nimi toodi ära tähtsamates reitingutes ja ta oli osa võtnud suurtest lahingutest, nagu apteekide ühendamine ja meditsiiniteenuste erastamine. Heaoluriigi lammutamisest, nagu Emelie ema oleks öelnud.
„Nii, Emelie, kuidas siis sinu meelest läheb?” küsis Anders.
Nad ei istunud koosolekuruumis, vaid Andersi kabinetis. Ühes nurgas seisid tugitoolid ja laud. Põrandal oli ehtne punakaspruun sädelev siidvaip. Emelie püüdis mõelda Josephine’i innustavatele sõnadele.
„Minu meelest läheb hästi. Mulle meeldib siin ja samal ajal on hästi tore. Ma olen õudselt palju õppinud, aga saanud ka enam vastutust. Hea tunne on.”
„Kena. Mis sa arvad, kas sa oled saanud teha sellist tööd, nagu sa ootasid?”
„Absoluutselt, ma saan järjest enam oma isiklikke projekte ja projektiosi, mille eest ma ise vastutan.”
Nii jätkasid nad veel viisteist minutit. Sõbralik hinnang ja õlapatsutused. Siis tulid tähtsad küsimused.
„Kuidas sulle siis palk tundub?” küsis Magnus.
„Minu meelest oli mul eelmisel aastal kaks tuhat tundi, nii et mina olen rahul.”
„Mh-mh, aga rahul ei tohi kunagi olla, või mis, Emelie?”
„Ei, mina püüdlen tähtede poole.”
„Täpselt. Vaatasime siin natuke sinu töötunde ja võib öelda, et meil on mõned mõtted.”
Emelie peopesad higistasid.
„Läinud aastal tegid sa kaasa Projekt Classicus, sealt oli eriti kerge tunnid kokku saada. Mida sa siis teinud oleks, kui sind sinna ei oleks kaasatud?”
„Ma oletan, et siis oleks olnud teisi suuri projekte. Näiteks Twin.”
„Ei, sinna ei oleks sind võetud, nad vajasid vanemaid abijuriste ja maksuinimesi. Nii et minu küsimus on ikka, et mida sa oleksid teinud.”
Magnus istus, käed põlvedel. Anders paistis ka rahulik. Mõlemad ootasid Emelie vastust.
„Ma oleksin teinud korralikku tööd väiksemate projektidega. Siis oleks võib-olla pidanud veel kauem kohal olema, et arvestatavaid töötunde kokku saada, aga sellest oleks kasu olnud.”
Magnus nõjatus ettepoole. „Ei, Emelie. Tegelikult ei ole sul aimugi, mida sa oleks teinud. On ju nii?”
Emelie ei teadnud, millist vastust temalt oodatakse.
„Oluline on see, et sa mäletaksid. Või mis?”
Mees naeratas viltuselt.
„Sest me sõltume üksteisest siin Leijonis. Kõik sõltuvad meist, meie hangime juhtumeid. Saad aru? Eelmisel aastal sul vedas. Kõigil oli hea aasta. Aga nüüd läheb asi tõsiseks, sõbrake.”
Emelie proovis vastu naeratada. „Ma saan aru, mida sa silmas pead.”
„Ma ei ole kindel, kas ikka saad. Aga me tahame, et sa lükkaksid lisakäigu sisse.”
Magnus jäi vait. Tema silmad sädelesid endiselt.
Linda viskus talle kaela enne, kui ta jõudis jope seljast võtta.
„Teddy, Teddy, kui tore on sind näha! Tule sisse! Tule elutuppa!”
Õde ei kallistanud teda, aga riputas end talle kaela, nagu väike laps, kes kasutab suurt meest ronimisredelina. Õe liikumine ja rääkimisviis meenutasid nende ema, liigutuste konarlikkus üllatas ikka ja jälle õde ennastki.
Linda esik nägi välja nagu ikka. Seinal rippus kaks plakatit, ühel oli mingi New Yorgi sild, teine oli vana foto Ada sillast Belgradis. Teddy oletas, et õe meelest on see väga sümboolne. New York ja Belgrad, Linda lemmiklinnad.
Teddy võttis kingad jalast. Ta teadis, et Linda juures on see kombeks. Seevastu Dejan tuli Teddy järel sisse mustades nahkkingades.
Siin ta täna öösel magab, või õigupoolest elab ta siin lähema aja.
Linda avas elutoa ukse.
Kõik vaatasid tema poole: isa, Linda poeg Nikola, Darko ja selle praegune elukaaslane. Kõik need aastad nemad tõesti ootasid teda, hoolisid, käisid külas ja helistasid. Tema perekond.
Üks koht oleks ikka nagu tühi olnud. Ta teadis, keda ta sinna veel oleks tahtnud.
Kummalgi pool diivanit valgustas elutuba valge kupliga põrandalamp, laelamp, mille valgus oli vist mahedamaks keeratud, ja palju teeküünlaid väikestel alustel. Detsembrikuust rippusid kahel aknal veel jõulutähed, huvitav, miks Linda neid maha ei võta.
Laual seisis kaks pudelit Freixenet’ vahuveini ja seitse klaasi.
„Nüüd pidutseme.”
Linda kallas vahuveini välja ja tõstis klaasi.
„Sinu uue elu terviseks, Teddy. Minu väike vend.”
Nad vaatasid teda. Mullid klaasides sädelesid pinnale tõustes nagu tillukesed briljandid. Kõik need lambid ja peen vaip põrandal tegid olemise õdusaks.
„Terviseks,” ütles ta.
Darko pani klaasi lauale, kostis kolksatus, nagu tahaks ta oma naeratust eraldi rõhutada.
„Tere tulemast välja!”
„Aitäh!”
„Kas sa saad aru, kui väga me sind igatsenud oleme?”
„Mitte rohkem kui mina välja.”
„Sellel on nüüd lõpp. Eks ole?”
„Peab olema.”
Teddyl oli hea meel teda näha. Darko elas Malmös ja ilmselt tuli siia ainult Teddy vabanemist tähistama.
„Me panime sulle kokku väikese ellujäämispaki.”
Linda tõstis lauale korvi.
„Siin on mõned asjad, et sa vabaduses hakkama saaks. Uued alukad ja sokid, Nikola vana telefon, mida sa võid kasutada, sõidukaart, panime sinna kakssada krooni peale, pudel punast veini ja sinu vanad trenniriided. Mina panin Åhlénsi kaubamaja kinkekaardi ka. Tore, eks ole?”
Teddy haaras korvi ja libistas pilgu üle.
„Te olete imelised.”
Linda noogutas ja ta silmad olid niisked.
Papa Bojan tuli aeglaselt Teddy juurde.
