stockholmlased uskuma, et tegelikult olid eelmised kolm kuud halli ja vesist lörtsi seda väärt.
Dejan ootas reisi ja mitte ainult selle pärast, kellega ta kohale jõudes kohtuma pidi. Talle lihtsalt meeldis roolis olla.
Ta võttis kindad käest ja keeras süütevõtit. Auto võpatas käima. Rool oli külm, nagu oleks tehtud metallist, nii et ta hoidis peal vaid parema käe sõrmeotsi. Külm oli ikkagi. Uuematel mudelitel on olemas roolisoojendi, aga praegu tuleb leppida, et keerad soojenduse põhja ja ootad, et soojus auto salongi täidaks.
Ta laenas selle käru Tomaselt, sest tema enda tavaline auto oli pärast eelmise nädala ahelavariid täiesti sodi. Tomase auto oli iseenesest muidugi ka BMW ja pealegi 5. seeria oma, nii et kaevata polnud põhjust. Inimesed sõidavad ka Jaapani autode ja Opelitega.
Ta liikus mööda E4 kiirteed põhja poole. Kui keegi ta keset ööd üles ajaks ja paluks kõik need eeslinnad tagurpidi järjestuses ette vuristada, siis saaks ta sellega esimesel katsel hakkama.
Veidi aja pärast keeras ta E18 peale. Nüüd sõitis ta läbi põhjapoolse Stockholmi. See ei olnud küll tema piirkond.
Natuke enne Åkersbergat keeras ta kiirteelt maha Österåkeri vangla poole. Eelmisest korrast peale oli siin ümber ehitatud. Tuli lihtsalt tunnistada, et viimastel aastatel käis ta siin külas harvemini, kui oleks pidanud.
Ta mõtles Teddyle, ka temaga ei suhelnud nad enam nii tihedalt. Teddy ehk pärisnimega Najdan, millest sai Nalle, millest tuli Teddy1, saab ise hakkama, nagu ta ütles. Dejan ei kahelnud sekunditki, Teddy on alati ise hakkama saanud. Kogu selle aja, kui nad lapsed olid, kõikide töödega, mida nad teinud on. Teddy ei küsinud kunagi abi.
Palju aastaid tagasi võeti tema, Teddy ja Adam konverentsikeskusse sissemurdmise pärast kinni. Oli hea töö, nad vehkisid sisse veini ja šampanjat rohkem kui pooleteise milli eest. Köögiukse kaudu pääses seal erinevatesse kohtadesse sitaks lihtsalt sisse. Veinikeldri uksekoodi said nad ühe koristaja käest, kel oli väike mänguvõlaprobleem.
Politsei kuulas Dejanit rohkem kui seitse korda üle, mängis head politseinikku ja paha politseinikku, valetas, et on leitud mingid DNAjäljed ja proovis neid üksteise vastu üles ässitada: „Adam ütles, et sa võtsid sel õhtul tema juurest auto”, „Teddy räägib, et sa laenasid tema telefoni” ja nii edasi. See oli tüüpiline mendijutt, aga tema seda tol ajal ei teadnud. Ta istus kõikvõimalike piirangutega kinni rohkem kui kolm kuud, kuigi oli vaid seitsmeteistaastane. Kordagi ei lastud tal vanematega rääkida, ruumis temperatuur üle kuueteistkümne kraadi ei tõusnud, kõrvalkongi vanamees hakkas igal õhtul kell kaheksa pärsiakeelseid roppusi röökima ega lõpetanud enne hommikusööki. Koskesh. Igatahes õppis Dejan ära ühe hea sõna – litapoeg.
See hakkas tervisele. Iiveldus ja igavene vetsu vahet kusele jooksmine, kui tal suhkur kõrge oli ja nad teda puurist välja ennast liigutama ei lasknud. Või madala suhkruga kaasnev enesetunne, kui vastik toit kurgust alla ei läinud. Tegelikult on see hüpoglükeemia, madal veresuhkur. See oli kõige ilusam sõna, mida ta oskas, aga ka kõige inetum tema haigusega kaasnev nähtus.
Ta tahtis koju ja mitte ainult selleks, et oma diabeediga hakkama saada. Ta tahtis vabaneda õudusunenägudest ja kangetest liigestest. Tahtis süüa ekstra küüslaugukastmega kebabi ja suitsetada siis, kui endal tuju tuleb. Ta tahtis ema kallistust.
Nii et ta hakkas rääkima, see oli tal ju esimene kord kinni istuda.
Kui ta välja lasti, siis sai ta teada, et Adam lobises samuti.
Aga üks neist sulges suu ja hingas läbi nina, ei siristanud ühtegi lauset, oli täiesti vait. Teda hoiti kinni kohtuistungini, kuigi Dejan ja Adam said juba ammu vabaks. Nad hoidsid teda seal nii kaua, et kui nad lõpuks mõisteti süüdi varguses raskendavatel asjaoludel, siis oli tema oma aja juba täies ulatuses ära istunud, ilma et tal oleks olnud võimalust kohtuda või rääkida kellegi teisega peale ülekuulaja ja oma advokaadi.
Teddy.
Pärast rääkis sõber, et tegi kolm korda päevas sada kätekõverdust ja luges vahepeal raamatuid ja niimoodi kannatas selle aja ära.
Pärast seda päeva teadsid nad kõik, kuigi nad seda kõvasti välja ei öelnud. Üks neist on tõeliselt kõva mees.
Ja mitte ainult seda. Ta ütles, et luges seal raamatuid. Selline ta oli: mõnikord rääkis Teddy nagu tema oma isa või õpetaja.
Ta oli teisest materjalist.
Dejan keeras väiksemale teele. Tee ääres seisid ridamisi eramajad, aga vanglale lähemal jäi neid harvemaks. Lund eriti ei olnud, nagu linnaski. Tee lookles metsa ja lihtsalt nalja pärast surus ta jala gaasipedaalile.
Kui ta kurvidele keskendus, hägustusid kuuskede kontuurid. See siin on elu. Nüüd loodab ta, et see elu läheb veel paremaks. Teddy paneb tavaliselt asjad juhtuma ja mitte ainult rusikate abil. Ta lükkab asjad käima oma mõtteviisiga.
Varsti on Dejan vangla juures ja võtab peale oma parima sõbra. Stockholmi kõige kõvema mehe.
Kaheksa aastat on täis ja Najdan „Teddy” Maksumic saab välja.
Oli ilus päev.
Lukk klõpsatas nii, et seda peaaegu ei kuulnud, aga Teddy jaoks oli see vali heli, mida ta oli oodanud mõistetamatult kaua. Ta avas raudukse ja imestas, kui kerge see oli, nagu oleks tehtud paberist.
Ta astus välja ja kissitas valguse poole. Meetri jagu tema peast kõrgemal olid ümmargused turvakaamerad, ta teadis, et nad vaatavad teda praegu valveruumist. Loodetavasti soovivad nad, vähemalt mõned neist, et see saab korda. Et see asi läheb hästi.
Auto mürises nagu katkine traktor, kuigi sel oli vaid bensiinimootor, ja heitgaasid pulbitsesid taeva poole nagu jaanituli. Metallikvärv ja 18-tollised veljed olid ammu oma sära kaotanud ja üks küljepeegel oli mingil põhjusel teibiga parandatud. Teddy ei saanud jätta mõtlemata, kas see auto Södertäljeni ikka vastu peab. Võib-olla tuleb Tumba kandis ratas alt ära või kostab vaikne kolin, auto sureb välja ja nad jäävad tundideks miinuskraadide kätte istuma.
Mulle tuldi järele pätiautoga, mõtles ta suitsupilvele lähenedes. Minu parim sõber vabaduses tuleb mulle järele mingi kuradi pätiautoga.
Auto uks avanes ja välja astus Dejan. Tumesinise jope krae oli üles tõstetud, jope seljal seisis oranžide tähtedega Hugo Boss. Sõbra naeratus oli lai, nagu oleks tema panus hipodroomil täna elu võidu toonud, aga samas nägi ta välja kulunud ja rinnalihaste asemel, mis tavaliselt pluusi all kummusid, punnitas jope hoopis kõhu kohalt.
„My friend,” kisas Dejan.
Nad embasid teineteist paar sekundit. Vanglas keelati paar aastat tagasi füüsiline kontakt kinnipeetute ja külaliste vahel rangelt ära, aga see on nüüd ajalugu.
Teddy tundis kaelal sõbra hingeõhku ja Dejan lausus tõsisema häälega:
„Mees, tere tulemast välja.”
Nad vaatasid teineteist. Dejani silmad olid tumedad, küsivad, samal ajal säravad.
Siis tuli võidunaeratus tagasi. „Sa näed kuradi hea välja.”
„Sina ka,” valetas Teddy.
Ta näitas auto poole ja naeratas. „Sa mulle natuke esinduslikuma sõiduvahendiga ei tahtnud järele
Sõnademäng:
