ole minu oma. Minu auto sai laksu ja ma võtsin Tomase käest laenuks. Ja bemm on ikkagi bemm, sa ise ju vanasti ütlesid niimoodi, kui ma õigesti mäletan.”
„Jah, aga mitte roostepruun ja sellise sumpsiga, millel on eraldi kasti alla vaja.”
„Noh, aga võtame siis sinu Lexuse.” Dejan tegi näo, nagu vaataks ringi, ja irvitas. „Või parkisid selle kaugemale?”
Teddy turtsatas, samal ajal mõtles jälle tüdrukule.
Mismoodi siis oleks olnud, kui talle oleks järele tulnud hoopis Sara.
Üllataval kombel püsis Dejan kiirteel lubatud kiirusel. Teddyl tekkis lausa küsimus, kas sõber on muutunud, aga siis hakkas too rääkima uuest BMW X6-st ja dopinguainete Hiina koopiatest.
Hallundast möödudes hakkasid nad kõnelema kõigist, kellega ta enne süüdimõistmist suhtles. Sõpradest. Või kuidas ta peaks neid nimetama?
Alexander oli maha rahunenud, ostis Stuvstasse ridaelamuboksi, võttis naise, lahutas ja võttis uue naise. Nüüd on tal kolm last, iga eidega üks ja üks, kes sündis kunagi ammu, kui ta alles teismeline oli.
Kui Alex svenssoniks muutus, siis sai Dejani uueks relvakandjaks Tomas. Aga see ei ole sama mis varem, kinnitas Dejan.
Ivan käib ikka sama rada, mida kaheksa aastat tagasi, aga on hierarhias veel kõrgemale tõusnud. Enamasti tegeleb ikka päriselt kasumliku äriga. Diile juhitakse üha enam otse Belgradist või Montenegrost, enamasti kauplevad nad nüüd ise kartellidega ja alati on vaja inimesi, kes kohapeal asju korraldavad.
„Aga mina nii valiv olla ei saa kui tema. Mina teen praegu kõike, mis raha sisse toob,” ütles Dejan. „Ma oskan endiselt sitaks hästi raha tuulde loopida. Pluss üks asi veel. Minu võlg Kum’ile kasvas. Kuradi raske on tegelikult. Solbergeti restoran, mida ma tema jaoks pidasin, läks omadega ikka täiega perse.”
Teddy silmitses end tahavaatepeeglist. Tumeblondid juuksed olid siiliks lõigatud, silmad suured ja rohekaspruunid, nooremana nimetati passis neid kirjuks. Nina oli tömp ja huuled täidlased, ja kuni ta suu kinni hoidis, ei paistnud mustendav auk välja. Üks alumine hammas hakkas vanglas jama tegema ja kuna tal puudus juuretäidiseks raha ja ligipääs korralikule hambaravile, siis otsustati, et hammas tuleb välja tõmmata. Ta proovis peeglisse naeratada. Tegelikult nägi ta täitsa kena välja.
Sellele sõidule oli ta palju kordi mõelnud. Kes talle järele tuleb, mida nad räägivad, kuidas ta pidevalt ringi keerab, vaatab metsa ja maju, mis jäävad tema ja vangla vahele ja iga minutiga üha kaugemale kaovad.
Emelie kabinet oli seitsmendal korrusel ja täna nägi sealt kaugele, lausa Södermalmini välja. Linna taustal joonistusid välja Laurini maja tornid ja Maria lift, kaugemalt paistis Globen, ümmargune ja valge nagu eemalelöödud jalgpall.
Keegi neist ei elanud Stockholmi lõunapoolses osas. Leijoni advokaadibüroo osanikud elasid kas villarajoonides, nagu Saltsjöbadenis või Djursholmis, või siis oli neil korter Östermalmil või kesklinnas. Abijuristid, välja arvatud need, kes olid rikkast perest pärit, elasid Vasastanis või Kungsholmenil. Aga nad kõik tahtsid elada Östermalmil.
Emelie elas Rörstrandsgatanil ja võib-olla tahtis ka tema sellesse peenesse linnaossa. Kuigi tegelikult ei olnud sel üldse tähtsust, mida tema tahab või ei taha, ta teadis, mida oodatakse, et ta tahaks.
Tema kabinetikaaslane oli täna tööl.
Josephine oli olnud siin Emeliest kolm aastat kauem ja ammu valmis advokaat. Paari kuu pärast on sama tiitel käes ka Emeliel, ta peab lihtsalt soovitused kokku saama. Põhiliselt on vaja lihtsalt aega, et avaldusega seotud formaalsustega valmis saada. Tegelikult olid mitmed teised abijuristid olnud siin umbes sama kaua kui tema, aga mingil põhjusel arvasid osanikud, et töötajaid peab paigutama soo alusel. Nagu töötaksid nad riietusruumis.
Emelie vaatas lepingu mustandit, mis kirjutusalaual laiali oli. Talveilm ja kõik need paberid, mida ta lehitsema pidi, tegid käed kuivaks. Büroos kasutati väidetavalt elektroonilist andmehaldust, aga lõpuks printisid nad ikka kõik välja ja siis uppusid paberitesse.
Ta salvestas mustandi uue versiooni, pani sellele nimeks „Shareholders Agreement v 2.3” ja lõpetas kirjutamise.
„Josephine, kas ma võin sinu kätekreemi laenata?”
Tundus, et enamik Emelie sõpru määrivad hommikul, lõunal ja õhtul ja kümneid kordi seal vahepeal käsi ja nägu erinevate kreemide ja piimadega, mis maksavad kindlasti rohkem, kui neil toidu peale raha kulub. Aga Emelie lihtsalt ei viitsinud. See oli tema meelest rohkem nagu ajaraiskamine ja talle tegelikult väga ei meeldinud kreemitamine. Sellegipoolest ärritus ta nüüd siin oma katkiste küünenahkade peale.
Josephine viskas talle rohelise tuubi. Sellel oli kirjas L’Occitane.
Josephine oli ülim ekspert. Pärast tualetis käimist pesi ta käsi kõigepealt desinfitseerimisvahendiga, „et baktereid vältida”, siis kreemitas kaua ja lõpuks pani huultele läiget juurde. Jäi mulje, et Josephine’i meelest muudab kauem kui kolmkümmend sekundit kestev tualetikülastus huuled igavaks.
Kõhus keeras. Ta oli tõesti närvis. Tunni aja pärast hinnatakse teda aastakoosolekul, mida nad nimetavad arenguvestluseks.
Ta jätkas aktsionäride lepinguga. See oli mõeldud äriühingutele, mis olid seotud interneti mängukeskkondadega, nagu pokker ja kihlveod. Omanikud tahavad ettevõttesse uut kapitali tuua ja tulevikus oli neil vaja väljapääsuvõimalust ilma igasuguse jamata. Kui välja ilmub ostja, suure K-ga klient selle sõna kõige rahalisemas mõttes, siis pole tähtsust, kas on tegemist riskikapitalisti või tööstusmänguriga. Siis on kõik ühes paadis. Ükski omandaja ei taha, et pisikesed sitased ühe protsendi aktsionärid vastu vaidleksid.
Josephine pakkis koti kokku, tal oli enne päeva lõppu veel üks kohtumine ja siis kavatses ta koju minna.
„Sa ei ütle midagi, aga mis tunne on?”
Emelie oli peaaegu valmis, aga pidi lepingut veel selle päeva jooksul näitama vastutavale osanikule Magnus Hasselile. Aga ta teadis, et Josephine ei küsi selle kohta.
„Ma ei tea, eks mul paar tundi veel läheb selle asjaga. Aga Magnus peab San Franciscoga telefonikonverentsi, nii et mul pole aimugi, millal ta saab mu vastu võtta.”
„Ma mõtlen arenguvestlust.”
„Normaalne tunne on,” proovis Emelie võimalikult ükskõikse häälega öelda.
Josephine naeratas.
„Kui mina olin siin umbes sama kaua olnud kui sina, siis ma olin tavaliselt kade koristajate peale.”
„Koristajate?”
„Jah, ja turvameeste. Ma arvestasin välja, et koristajad teenisid tunnis minust 1,4 korda rohkem. Eks sul on sama asi, arvestades, kui palju sina tööd teed. Sa võiksid selle osanikega teemaks võtta.”
Emelie seedis kuuldut hetke.
Josephine naeris ja tõmbas mantli selga.
„Ma teen ju lihtsalt nalja. Ma usun, et sul läheb kõik hästi,” ütles ta ja jättis Emelie aktsionäride lepinguga üksi.
Kaks osanikku ja Emelie.
Anders Henriksson oli neljakümne kaheksa aastane
