Näed, sul võib minust kasugi olla.”
„Kas sulle meeldib Sandelli muusika?”
„Ei, aga ära talle seda ütle,” vastasin ma.
„Kas sellele naisele, kellega sa reedel kohtusid, meeldib Sandell?”
Eva Månssonil oli võime rääkida millest tahes ja siis järsku heita hoopis teisel teemal küsimus, milleks sa kõige vähem valmis oled. Ma ei olnud talle öelnud, kas ma sain reedel kokku mehe või naisega.
„Kas te sellepärast kohtusitegi, et minna KB-sse Tommy Sandelli vaatama?”
„Ei, mitte sellepärast.”
„Räägitakse, et ta oli ilus,” ütles Eva Månsson.
Väga paljude kriminaalfilmide ja telesarjade puhul vihkan ma ühte asja: kui keegi ajab järsku selja sirgu ja küsib ametliku ning vihase tooniga: „Mis see veel on? Kas mind kahtlustatakse milleski?”
Võib-olla ei ajanud ma küll selga sirgu, aga ma vihkasin iseennast samal hetkel, kui küsisin:
„Ma ei saa aru, miks see sulle nii suurt huvi pakub, kas ma olen kahtlustatav? Kas arvad, et mina tegin seda?”
„Sa olid seal. Sa olid toas.”
„Jah, aga ma olin ka EMO-s, ja nemad peaksid ometi suutma … ma ei saa aru, mida ma räägin. Kas mul on järsku alibit vaja?”
„Võib-olla, võib-olla mitte,” ütles ta ja naeratas. Ta nägi vapustavalt hea välja.
„Me kohtusime Stockholmis ühel üritusel ja otsustasime Malmös kokku saada, kui ma siia tulen, ja ma tulingi.”
„Nii et sa tulid siia ainult temaga kokku saama?”
„Ei, aga osaliselt jah. Ma olen vaba mees, mulle meeldib autoga sõita, ja kui mul tuju tuleb, sõidan kas või pool riiki läbi.”
„Kui sa arve maksad, siis teen mina omalt poolt kohvi välja, kvartali teises otsas Engelbrektsgatanil on üks tore kohvik,” ütles Eva Månsson.
Kohviku nimi oli Noir, me istusime akna alla kõrgetele toolidele. Ma ütlesin:
„Kuidas Sandelliga on?”
„Kui pohmelli Richteri skaalal mõõta, siis on see juba lõhki läinud. Panime ta esimeseks ööks haiglasse, aga sinna ei saanud teda jätta, ehkki ta nägi välja, nagu oleks kõrvenõgese pealt kust lakkunud.”
„Kus ta praegu on?”
„Tegelikult peaks ta linna arestimajas olema, aga see on Malmös viimasel ajal nii täis, et nagu paljud teisedki istub ta praegu kuskil mujal.”
„Kus?”
„Ystadis.”
Kui me olime hüvasti jätnud, tegi ta ukse poole kaks sammu, pööras siis ringi ja küsis:
„Muide, kas sa mängid kitarri?”
„Ei,” vastasin ma. „Miks sa seda küsid?”
„Arvasin, et võib-olla seetõttu te Tommy Sandelliga teineteist tunnetegi.”
„Aga me ei tunne teineteist.”
„See on imelik, sest reedeste ülekuulamiste märkmeid läbi vaadates märkasin, et keegi oli näinud sind kitarrikohvriga.”
„Inimesed räägivad paljutki,” ütlesin ma.
„Räägivad küll,” vastas ta. „Kas see ei pea paika?”
„Mis nimelt?” küsisin ma, loomulikult ainult aja võitmiseks. Kuhu ta õieti tüürib?
„See, et sul see kaasas oli.”
„Kitarrikohver?”
„Jah.”
„Võib küll paika pidada.”
„Ilma et sa kitarri mängiksid?”
„Mul võib ju kitarr olla, ilma et ma seda mängiksin? Mulle meeldivad kitarrid. Või … mida sa tahad, et ma ütleksin?”
„Tõtt, ja ainult kuradi tõtt, või kuidas nad Ameerika kohtutes ütlevadki, vähemalt telekas.”
Püüdsin nagu tavaliselt endale kinnitada, et kui paanikast välja ei tee, siis ei ole seda olemas.
Ma hakkasin oma teesis kahtlema.
Kui ma üles oma tuppa jõudsin, olin juba raevus. Lülitasin arvuti käima, avasin meiliboksi ja – rohkem meile ei olnud tulnud. Aga see, mis mind häiris ja hämmastas, oli alles.
Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?
Ausalt öeldes polnud mul aimugi.
7. peatükk
Kopenhaagen
Detsember
Mõrvale järgnenud nädalate jooksul sõitsin mõned korrad Stockholmi ja Malmö vahet. Uurimises polnud erilisi edusamme peale selle, et tuvastati surnud naise isik: see oli keegi Justyna Kasprzyk Poolast, ja ma mõtlesin, kas poolakatel on sama raske meeles pidada ja kirjutada Harry Svenssoni nime kui minul Justyna Kasprzyki nime.
Tema isiku väljaselgitamine võttis üllatavalt kaua aega.
Keegi ei tundnud temast puudust.
Keegi ei olnud tema kadumise kohta politseile avaldust teinud.
Tema juures ei olnud ühtegi isiklikku eset, ei käekotti juhiloa või IDkaardiga, ei ehteid ega mobiiltelefoni. Mõrva oli kajastatud kõikvõimalikes meediakanalites, kuid keegi ei teatanud, et tunneb naist või teab, kust ta pärit on, isegi Tommy Sandellil polnud aimugi, kes naine oli või kuidas ta oli tema kõrvale voodisse sattunud. Sellegipoolest istus ta naise surnuks kägistamises kahtlustatuna endiselt vahi all. Arvatavasti oli väheste tõendite või õigemini nende puudumise tõttu oodata tema peatset vabastamist.
Politsei kriminalistid tegid kiiresti kindlaks, et naine on suure tõenäosusega üles kasvanud mõnes endises idabloki riigis, seda oli hambaplommidest võimalik järeldada.
Ent sõrmejälgedest polnud mingit kasu, enne kui Malmö politsei viie nädala pärast sai Poolast Bydgoszczi politseist meili, et need kuuluvad kellelegi Justyna Kasprzykile, kes oli ühes linna hotellis kõlblusvastase teo eest kinni võetud. Ta oli tol korral üheksateist aastat vana.
Linna kohta teadsin vaid nii palju, et seal oli sündinud speedway-sõitja Tomasz Gollob.
Justyna oli kahekümnekuuene, kui ta võõras voodis, võõra mehe kõrval, võõras linnas, võõral maal suri, ja keegi ei tahtnud temast midagi teada.
Kui ma pärast visa otsimist leidsin netist inimese, kes telefonis vastumeelselt möönis, et on Justyna vend, ei tahtnud ta minuga ei kokku saada ega isegi rääkida. Vanemad inglise keelt ei osanud, kuid Justyna vend ütles:
„Minu perekonnas on
