Johani sissekäigu ees intervjuu tegi.
Öine vihm oli lakanud, selges sinises taevas säras päike, mis andis vähemalt valgust, ehkki mitte sooja.
Selleks ajaks olin ma duši all käinud, riideid vahetanud, nina pealt plaastri ära rebinud ja vati ninasõõrmetest välja tõmmanud. Aga nina oli endiselt paistes ja valet värvi, ja kulmu peal oli plaaster veel alles. Pearätiga meditsiiniõde oli öelnud, et pean selle kaheks ööpäevaks kohale jätma.
Veebimees oli endine reporter, kellega ei osatud toimetuses eriti midagi peale hakata, niisiis koolitati ta ümber telemeheks. Ta ei tulnud kaameratega kuigi hästi toime, nii et tund aega hiljem tuli meil lõik uuesti võtta, sest ta oli unustanud mingile nupule vajutada.
Kuid veerand neli pärastlõunal võis mind näha liikuvatel piltidel mõrvakoha juures. Ma osutasin enda taga olevale majale ja rääkisin, mis juhtus. Aga ma ei öelnud, et Sandelli ja laiba leidsin mina, seda tahtsime hoida järgmise päeva paberlehe jaoks, väljaanne on pühapäeviti alati mahukam, ja see oli stoori, mis peaks uudishimu tekitama.
Otsekohe sain sõnumi Carl-Erik Johanssonilt:
„Mis su ninaga juhtus?”
Kohale oli hakanud ilmuma teiste ajalehtede ja telekanalite kriminaalreportereid, mina istusin aga oma toas ja kirjutasin kohtumisest Tommy Sandelliga Bastardis ning sellest, kuidas ma juhuslikult avastasin ta laiba kõrvalt voodist.
Kui Carl-Erik Johansson oli ärganud ja tegutsema hakanud, oli toimetuse juhtkond kindlalt otsustanud avaldada meie pühapäevases lehes kogu stoori koos nimede ja muuga. Mõtlesin vanast harjumusest „meie”, sest olin küll töölt lahkunud, aga vanadesse rööbastesse on lihtne tagasi langeda. Pärast varahommikust nõupidamist oli toimetuse juhtkond otsustanud maksta mulle esimese paljastuse eest kakskümmend viis tuhat, iga järgneva selleteemalise artikli eest aga kaksteist kuni viisteist tuhat sõltuvalt kirjutise sensatsioonilisusest või eksklusiivsusest. Nõustusin tingimustega ja liitsin veebiklipi sama lepinguga.
Pühapäev ei ole Malmös ajalehtede jaoks hea päev.
Kui olin linnas ringi tuuritanud ja avastanud, et kõik kohad, mis tavaliselt ajalehti müüvad, on veel kinni, tuli mul minna rongijaama. See on tänapäeval hoopis teistsugune kui vanasti. Enamik ronge peatub nüüd maa all ja ajaleheputka asub niinimetatud klaashallis.
Ma oleksin võinud muidugi ka netis lehti lugeda, aga ma olen seda vanamoodsat usku, et midagi pole tõeliselt olemas enne, kui oled saanud seda lugeda füüsiliselt käes hoitavast lehest.
Minu uudis oli vallutanud esiküljed. Viimasest säärasest korrast oli juba tükk aega möödas.
Lehes oli neli lehekülge minu teksti ja pilte, mis nägid trükitult veidi udused välja, ja lisaks veel kaks lehekülge Tommy Sandelli elu ja karjääri kohta.
Surnud naisest ei olnud kuigi palju juttu, loomulikult oli põhjus selles, et keegi ei teadnud, kes ta oli või miks ta seal oli.
Öise vahetuse portjee Marko Vidic ütles, et Tommy Sandell oli saabunud suure seltskonnaga, nad võtsid fuajee tugitoolides kohad sisse ja tellisid õlut ning veini. Hotellil ei ole traditsioonilises mõttes baari, seetõttu oli ta hõivatud klaaskapiga, kus alkoholi hoiti, ega teadnud täpselt, kes Sandelliga kaasas olid, millal seltskond laiali läks või kes mehega üles numbrituppa läksid.
„Neid oli kümme-kaksteist inimest,” ütles ta. „Ma ei tea, millal Sandell ära läks. Kui ma käin WC-s või pean midagi kabinetist tooma, võib kes tahes liftiga või trepist üles oma tuppa minna, ilma et ma seda näeksin,” ütles ta.
Jah, minagi olin seda mitu korda teinud.
Vidic ei näinud ka seda, kas keegi lahkus hotellist.
Lugesin ajalehe jaamahoones pingi peal istudes läbi ja hotelli tagasi jõudes kohtasin fuajees esimesena Kutsikat. Õigupoolest on tema nimi Tim Jansson ja ta on üks noist uutest ajakirjanikest, keda ajalehetoimetused kõikjal üle maailma jumaldavad, sest teda ei huvita uudis, oluline või põnev kirjutamisteema, teda huvitab ainult see, mitu klikki tema lühisõnumist produkt veebis genereerib.
Suurem osa sellest, mida ta kirjutas, oli vale.
Juba tükk aega enne töölt lahkumist olin ma püüdnud sellele tähelepanu juhtida. Igaüks võis seda näha ja mõista, kuid juhtkond arvatavasti ei hoolinud sellest, või siis kulus kogu aeg veebiklikkide kokkuarvestamise peale, nii et keegi ei jõudnudki sellega sisuliselt tegeleda.
Teda kutsuti Kutsikaks, sest ta oli nii noor. Ta nägi välja nagu kaheteistaastane, hüppas ja klähvis nagu mänguhimuline kutsikas. Olin saanud Kutsika saabumise kohta sõnumi. „See on nii hea stoori, et meil tuleb eliitsõdur kohale saata,” kirjutati SMS-is.
Kutsikal olid jalas poole tagumiku peal rippuvad heledad teksased ja seljas lühike ning liibuv T-särk, mis jättis naba nähtavale, pea oli paljaks aetud ning ees olid tal siniste klaasidega hiiglaslikud kumerad wraparound-prillid.
„Auh!” ütlesin ma temast möödudes.
See oli minu tavaline tervitus talle, ta ei saanud sellest kunagi aru.
„Mul on käsil fantastiline asi,” ütles ta.
Kõik tema asjad olid tema jutu järgi fantastilised.
„Saan kokku uurimisrühma juhiga, mees lubas ainult mulle eksklusiivselt kogu stoorit,” ütles ta. „See võib olla sama kurjategija, kes siin Malmös ringi jooksis ja tulistas.”
Mul polnud südant talle öelda, et selle kuriteo uurimisrühma juht on naine, nii et kellega iganes ta läheb „kogu stoori” saamiseks kohtuma, ei ole see uurimisrühma juht. Kui Kutsikas tahab kogu stoorit, võib ta lugeda selle päeva ajalehte, ent tänapäeva noortele ajakirjanikele on see tüüpiline – nad ei loe ajalehti. Ja kui isegi meie ise ei loe ajalehti, siis kuidas saaksime inimestelt selle eest raha nõuda, et nemad seda teeksid?
Mul oli plaanis kokku saada Tommy Sandelli turnee juhi ja korraldaja Krister Jonsoniga.
Möödas oli peaaegu kaks ööpäeva, aga kui me kohtusime Bull’s Eye pubi ees, mida Malmös Bulleniks kutsutakse, olid tal seljas täpselt samad riided mis reede õhtul, kui ma nägin teda Tommy Sandelli Bastardist minema viimas.
Mõtlesin, kas ta värvib oma juukseid, need olid süsimustad. Sel juhul kummaline tegu, sest muidu ta ju oma välimusest ei hoolinud. Kui ma Bullenisse jõudsin, istus ta suure õlleklaasi ja sigaretiga juba terrassil.
„Kas me ei võiks sisse minna?” küsisin ma. „Siin on päris külm. Malmös on alati nii niiske.”
„Ma teen suitsu lõpuni,” vastas ta.
Nii kaua kui ma mäletasin, oli ta alati olnud Rootsi muusikaelu ääremaadel. Seitsmekümnendatel mängis ta bassi ühes Göteborgi progebändis, seejärel oli mingis hardrock-bändis ja tekitas omale Rod Stewarti soengu. Kaheksakümnendatel mängis ta bluusi ühe Norrlandi muusikuga, kelle nime ma olen unustanud, kuid nüüdsel ajal oli ta põhiliselt tuntud turneekorraldajana.
Sel pärastlõunal me pubisse sisse ei jõudnudki. Ta suitsetas ära peaaegu terve paki punast Prince’i, mis ta oli ilmselt ostnud välismaalt, sest paki peal oli tekst „Smoking kills”, ja jõi jutuajamise jooksul ära neli suurt õlut. Vestlusesse tekkis ainult korraks paus, kui üks ajalehefotograaf mööda läks ning Jonsonist ja minust pilti tegi.
„Kuidas
