kiiver.
Ta ütles: „Sa pead … või õigemini, ma tahan, et sa selle pähe paneksid.”
„Kust sa tuletõrjuja kiivri said?”
„Ostsin internetist,” vastas ta, justkui seletaks see kõik.
Maskeraadi teemadel ei ole ma end kunagi eriti kodus tundnud. Võib-olla sellepärast, et ma pole paljudel teemadel end kodus tundnud. Ühel perioodil kohtusin ma Londonis naisega, kellel oli magamistoas koolipink, riidekapis aga koolivorm ja rotangpiits. Seni, kuni vaid tema end koolitüdrukuks riietas, oli see suurepärane ja rahuldust pakkuv suhe. Aga kui ta tahtis, et ma riietuksin viikingiks ja mängiksin tema korteri rüüstamist ning tema vägistamist, tõmbusin ma tagasi. Isegi fantaasiamaailmas ei ole minust vägistajat.
Nüüd seisin keset tuba, tuletõrjuja kiiver käes.
Paistis, et see on täiesti ehtne.
„Sa pead,” ütles ta. „Muidu ei tule sellest üldse midagi välja. Ma arvan.”
Kuna maskeraad pole mulle kunagi huvi pakkunud, oleksin pidanud ära minema, aga ma tundsin ikka veel, kui pehme ja soe oli tema keha, kui täidlane ja ümar tema tagumik, ja seepärast panin kiivri pähe.
Ma tundsin ennast nagu idioot.
Ulrika Palmgren oli sellest hetkest alates otsekui äravahetatud.
Ta ajas silmad pärani ja hakkas nii kohutavalt kehvasti oma rolli mängima, et see oleks võinud pärineda mõnest tumm- või pornofilmist.
„Ei,” ütles ta piiksuva häälega ja surus käed põskedele. „See ei olnud mina.”
„Mis asja?”
„Need ei olnud minu tuletikud.”
„Tuletikud?”
„Ma ei puudutanudki neid.”
„Ma ei tea, mida sa …”
„See ei olnud meelega, ma ei mänginud nendega, ausõna. Palun, palun ära löö mind.”
Selle koha peal sattusin ma kergelt segadusse ja ütlesin: „Ma arvasin, et …”
„Tegelikult, jah! Jah! Anna mulle vitsa, ma olin nii üleannetu ja rumal.”
Tundus, et ma olen igasuguse kontrolli olukorra üle kaotanud, ja püüdes seda tagasi saada – kõigest hoolimata olin ju mina dominantne pool, kas polnud? –, haarasin ma temast kinni, surusin ta tugitooli seljatoele kummargile ja tõstsin kleidisaba üles. Ta jauras veel midagi tikkudest, kuid jäi vait, kui ma talle käega laksu andsin. Tal oli sukahoidja ja pitsiga nailonsukad, ja ta ei liigahtanudki, kui ma ta aluspüksid alla tõmbasin. See oli vaimustav vaatepilt, aga ma oleksin tahtnud seda hetke pikendada, oleksin tahtnud rohkem anda ja saada, hellitusi ja silitusi, aga kuna mul polnud aimugi, millega me tegeleme, siis ütlesin:
„Tikkudega ei tohi mängida, sa oleksid võinud maja maha põletada.”
„Jah, ma tean, palun vabandust.”
Laksisin teda paar-kolm korda, kuni mu käsi hakkas kipitama ja tema tagumikule ilmusid punased laigud, näis, et ta laseb ennast lõdvaks, lepib ja võib-olla koguni naudib, siis pööras ta aga ringi, tõmbas püksid üles, sikutas kleidi alla ja kähvas: „Mille kuradiga me tegeleme?”
„Me tegeleme …”
Ma ei näinud hoopi, aga ilmselt koondas ta sellesse kogu oma jõu ja parem rusikas tabas otse mu nina. See ei olnudki eriti kõva hoop, kuid tuli nii ootamatult, et ma vaarusin tahapoole, komistasin vaibaääre taha ja lõin enne pikali lendamist pea vastu diivanilaua serva, nii et tuletõrjuja kiivri üle oli mul sel hetkel tõeliselt hea meel.
Ma lõpetasin poksiga tegelemise, sest mul hakkab nina väga kergesti verd jooksma, niisiis katsusin käega nina, et kontrollida, kas see, mis sealt voolab, ei ole veri.
„Välja!” karjus Ulrika Palmgren. „Sa oled haige, kuuled või? See kõik on haige! Ebanormaalne!”
Upitasin end jalule, mind ei ajanud segadusse niivõrd rusikahoop kui tema käitumine, ma arvasin, et oleme siin just sellel põhjusel, ja me olime sellest ju rääkinud, vahetanud meile, valmistunud mitu kuud, ning ma ei saanud mitte millestki aru. Aga ma taipan, kui minu isik pole soovitud, niisiis võtsin kitarrikohvri ja mantli ning läksin uksest välja, mille ta läbi trepikoja kajava pauguga minu järel kinni tõmbas. Ootasin lifti, kui ta ukse uuesti lahti lõi ja karjus:
„Kiiver, kavatsed sa kiivri pihta panna või? See maksis internetis kolmsada seitsekümmend viis krooni.”
Ta sai oma kiivri, tõmbas ukse taas kinni ja ma uskusin, et sellega kadus Ulrika Palmgren minu elust.
Erakorralise meditsiini osakondade vältimine on hea reegel. Eeskätt reede õhtuti.
Malmö haigla ei näinud välja samasugune nagu mu lapsepõlves, nüüd koosnes see suurte klaasakendega moodsatest ehitistest, kuid EMO on EMO, ja ma istusin seal kaks tundi koos peksa saanud noorte meeste ja naiste, purjus teismeliste ja ennast puruks kukkunute hordidega, enne kui üks noor õde mulle halastas, mu nina katsus, sõõrmed vatti täis toppis ja haava kulmu kohal kinni plaasterdas. Nähtavasti oli haav tekkinud liblikaga sõrmusest.
„Mis sinuga juhtus? Oled päris kõva paugu saanud,” ütles õde.
„Jooksin hotellis kogemata WC-ukse vastu,” vastasin ma.
„Oled sa muusik?” küsis ta ja osutas kitarrikohvrile. „Kas pidid täna kuskil esinema?”
„Jah, oli selline mõte küll, aga see jäi ära.”
Teised ootajad vajasid rohkem abi kui mina, ja mul oli piinlik, et ma sinna üldse läksingi, aga ma olin siiski rahul, kui noor õde leidis, et ninaluu on terve.
Ma läksin mööda Bergsgatanit linna poole tagasi, saamata õieti aru, mis oli juhtunud või millesse ma olen ennast mässinud. Kell oli üksteist läbi, kui ma rokiklubist KB möödusin, publik oli juba vahetunud ja disko pihta hakanud, aga ma nägi uksel käsitsi kirjutatud sedelit:
Tommy Sandell
Haigestumise tõttu jääb kontsert ära
See ei üllatanud mind.
4. peatükk
Malmö
Oktoober
Mitte kusagil mujal ei ole vihm nii petlik kui Malmös, ja säärasel räpasel, külmal ning rõskel sügisõhtul nagu tookord võib linna ja selle elanikke kummitada õige kummalisevõitu vihm, midagi seenevihma ja ülikõrge õhuniiskuse vahepealset.
Seda vihma pole olemas, vihmapiisku pole näha, kui seda ilmafenomeni üldse vihmaks saab nimetada, kuid kui piisavalt kaua väljas olla, siis on riided järsku märjad, ilma et oleks mingit sadu tajunudki. Täpselt sellisel õhtul, natuke aega pärast keskööd, seisin ma Larochegatanil, munakividega sillutatud maalilise Lilla Torgi väljaku ääres, mille keskel seisis suur tobe lambisirm, ja vaatasin väikese plaadi- ning koomiksipoe vaateakent ja oma nina peegeldust sellel. Kui käega üle suu tõmbasin, sai käsi veriseks, kui käe läbi juuste tõmbasin, sai see märjaks.
Märg
