olen.”
„Ei, selles on sul täiesti õigus.”
„Ma seisan Malmös Tommy Sandelli hotellitoas.”
„Tommy Sandelli …”
„Jah, Tommy Sandelli. Isegi sina peaksid teadma, kes on Tommy Sandell.”
„Ma tean, kes ta on, aga mis selles siis nii erilist on, et sa oled tema hotellitoas? Ja miks sa pidid mulle seda keset ööd kuulutama?”
„Mitte see ei ole eriline,” ütlesin ma. „Tema kõrval voodis on surnud naine.”
Teises otsas tekkis vaikus. Kui ma Carl-Erikut õigesti tunnen, siis oli ta nüüd täiesti ärkvel ja ajas end istuli.
„Kas sa võid seda korrata?”
„Tommy Sandelli kõrval lamab surnud naine.”
„Aga tema ise? On ta elus?”
„Jah, aga ta magab. Ta ei tea mitte midagi.”
„Kas sa võid veel üks kord korrata, ennekõike tahan ma teada, mida sina seal teed. Ja miks su hääl nii imelik on? Oled sa külmetanud, kostab nii, nagu oleks sul nina kinni?”
„Nina on natuke paistes, ma jooksin vastu ust. Aga mina leidsin nad. Nende uks oli lahti, ma vaatasin sisse ja nägin neid voodis.”
Ta oli tükk aega vait, kuulda oli vaid Tommy Sandelli norskeid. Lõpuks küsis Carl-Erik Johansson:
„Kas sa politseisse helistasid?”
„Ei, sina oled esimene, kellele ma helistan.”
„Kas Sandell tappis ta?”
„Seda ma ei tea. Ta magab. Aga ma võin ta üles ajada ja küsida. Kas ajan? Siis on meil ka mõned tsitaadid.”
„Mida kuradit sa räägid?”
„Ma tegin mobiiliga pilte. Ma tean, et ma tulin töölt ära, aga kas sa oled huvitatud, the full story?”
„Sa tead, et ma ei tööta enam aktiivselt uudiste osakonnas, aga … muidugi, ma võin mõned telefonikõned teha. Aga kuradi pärast, ära seal midagi korralda, sa pead politseisse helistama.”
Ma vajutasin telefoni kinni ja helistasin politseisse.
Seejärel äratasin ma Tommy Sandelli üles.
Tal polnud õrna aimugi, kus ta on või miks, aga sain temalt mõned segased tsitaadid, tegin pilti, kuidas ta voodi veerel istub, pea käte vahel, ja lasin tal siis uuesti pikali visata.
Kuna tema ninasõõrmete ümbrus oli samavõrra valge kui minul paistes, oli ta ilmselt pruukinud muudki peale õlle, veini ja viina.
Sõitsin liftiga alla vastuvõttu, rääkisin ööportjeele, mis on juhtunud, võtsin ühest kausist õuna ja istusin fuajees tugitooli politseinikke ootama.
Seenevihm oli lõppenud, nüüd sadas juba tugevalt, vihmapiisad piitsutasid tänavakive ja voolasid mööda hotelli suuri aknaid alla.
Nina oli nii hell, et õuna oli raske hammustada. Ent see oli hea õun, mulle on küpsed Granny Smithid alati maitsenud.
5. peatükk
Malmö
Oktoober
Hotelli tuli kõigepealt kaks politseinikku.
Üks neist oli pikk, tema nimi oli Börje Klasson, ta rääkis Smålandi murrakut. Teine oli lühike, tema nimi oli Anna Pärsson, ta rääkis Malmö murret ja peale selle hoidis kätt püstolikabuuril. Mõlemal oli peas pilotka.
Ööportjee, valgete juustega keskealine mees, kes rääkis mingi Balkani aktsendiga, oli helistanud oma ülemusele, unisele naisele, kelle nimi oli Helena ja kellel paistis mantli all pidžaama olevat, nii et meid oli kokku viis inimest, kes me sõitsime liftiga üles tuppa, kus Tommy Sandell oli uuesti magama jäänud, aga surnud naine oli niisama surnud nagu siis, kui ma sealt lahkusin.
Anna Pärsson esitas mõned küsimused, kes ma olen, mida ma Malmös teen ja kuidas ma Tommy Sandelli tuppa sattusin. Kuni Börje Klasson raadiotelefoniga rääkis, tuli ta minuga koos minu tuppa, vaatas ringi ja ütles siis:
„Jah, ta ei näinud just kena välja, aga tema näo tunneb ju ära.”
„Eks vist jah,” vastasin ma.
„Kas sa oled samuti muusik?” küsis ta ja osutas seina najal seisvale kitarrikohvrile.
„Ei.”
„Aga sul on kitarr?”
„Umbes nii, jah.”
„Mis su ninaga juhtus? Kas sattusid kaklusse?”
„Ei, jooksin kogemata vastu WC-ust. See oli kõva pauk. Ma käisin EMO-s ja lasin nina üle kontrollida. Sealt tulles ma nägingi, et tema toa uks ei ole korralikult kinni läinud.”
Ta noogutas, sirgeldas midagi märkmeplokki ja läks koridori.
Ma ei tea, kui palju politseinikke lõpuks kohale ilmus.
Hotelliesine ristmik suleti, ühte lifti tohtisid kasutada ainult politseinikud, ja üks teine vormis naispolitseinik pandi Tommy Sandelli toa ukse taha valvesse.
Ma olin viibinud seal toas kauem kui vajalik või koguni seaduslik, ent nüüd aeti mind välja. Istusin natuke aega oma toas, aga siis läksin alla fuajeesse ja vaatasin politseiautosid, politseinikke ja erariietes inimesi, arvatavasti olid need uurijad või kriminalistid. Kui ma õigesti lugesin, siis oli meeste ja naiste suhe enam-vähem fifty-fifty.
Gamla Västeri linnaosa väikesed tänavad on nii kitsad, et kui kaks kiirabiautot tahtsid välisukse ette pääseda, tuli enne mõned politseiautod mujale parkida. Kaks meest ja kaks naist läksid kahe kanderaamiga üles ja kui nad tagasi tulid, lamas ühel kanderaamil Tommy Sandell. Näis, et ta on ümberringi toimuvast ainult ähmaselt teadlik, kuid mulle tundus, et ta lehvitas mulle.
Teisel kanderaamil lamaja ei lehvitanud.
Lõpuks tuli minu juurde keegi naine. Ta nägi omapärane välja, ta oli üsna pikk, jalas kulunud, üleskeeratud säärtega sinised teksased ja tossud, seljas kurguni kinni nööbitud põlvini ulatuv helehall mantel. Tumedad poolpikad juuksed olid kammimata ja sassis, pead kattis väike ümmargune kübar. Pruunid silmad olid ärksad ja uudishimulikud. Ta võis olla nii kolme-neljakümnene.
„Sina oled siis Henry?” ütles ta küsivalt ja tõstis mingi lipiku silme ette, justkui vajaks ta lugemisprille, aga on liiga edev, et neid kasutada, kui tal need ka olemas on. Enne kui ma teda parandada jõudsin, lausus ta: „Ei, siia on kirjutatud Harry. Kas sina oled Harry?”
„Svensson,” vastasin ma. „Harry Svensson.”
„Minu nimi on Eva,” ütles ta. „Kas tahad, et läheme üles sinu tuppa, või räägime siin?”
„Siin.”
Ta istus minu kõrvale tugitooli, sirutas jalad pikalt
