laius kümnesentimeetrine plaaster. Ninaluu ei olnud murdunud, aga nina oli turses, ja ühe kulmu kohal oli väike kinniteibitud haav. Haavast verd enam ei tilkunud, kuid ninast nirises seda ikka veel, ja varem nii valge vatt oli nüüd punane.
Mul oli küll ilus ülikond ja suhteliselt stiilne, jaapani disainiga pikk mantel, kuid mu välimus oli üsna jabur.
Saapad lasid vett läbi ja sokid olid niisked, aga käe otsas oli mul eritellimusel valmistatud kitarrikohver, kus olid mu parimad riided ja vaibaklopits.
Sellest hoolimata oli mu välimus jabur.
Mingil põhjusel oli vaateaknal üks Michael Jacksoni „Bad’i” eksemplar, säärased veidi paremat sorti teise ringi poed on tavaliselt suunatud traditsioonilise, soovitatavalt kuuekümnendate aastate roki austajatele.
Tänane õhtu oli katastroof.
Kes-ken-du … ma pean keskenduma.
Mu radar polnud mind kunagi petnud ja kui selles nüüd ühtegi hoiatuslampi ei süttinud, pidi viga olema võrgus.
Mul pole midagi interneti vastu, aga see ei suuda iialgi asendada inimlikku kontakti, impulssi või isegi ootamatut pilku.
Inimestega ei tohiks netis tutvuda, sest seal ei ole võimalik neid tundma õppida.
Selles mõttes on internet bluff.
Oli kõle novembriõhtu ja tänavad ebatavaliselt inimtühjad, kuigi kohvikute väliterrassidel, mis pärast suitsetamise keelamist olid ühtäkki aasta ringi atraktiivsed, oli üsna palju inimesi. Raskem oli aga leppida sellega, et vanast turuhallist oli saanud restoran Thank God it’s Friday.
Hotelli fuajee oli tühi, ma ei näinud vastuvõtulauas kedagi ja sõitsin liftiga oma korrusele. Mööda koridori oma toa poole suundudes märkasin ühte irvakil ust, aga ma läksin tuppa, panin kitarrikohvri käest ja uurisin vannitoapeeglist oma nägu. Vahetasin särgi, pühkisin lõualt ja kaelalt vere ära, istusin tugitooli ja hakkasin telekakanaleid läbi klõpsima. Bruce Springsteen kirjutas kunagi loo viiekümne seitsmest telekakanalist, kust ühestki pole midagi vaadata. Sõnad vastasid iga aastaga üha rohkem tõele.
Kaugjuhtimispult ja telekas olid nii moodsad, et mul tuli vastuvõttu helistada ja küsida, kuidas aparaati välja lülitada. Seejärel tegin ukse lahti ja vaatasin koridori. Põiki üle koridori oleva toa ust polnud ikka veel kinni pandud.
Ma olen nii uudishimulik.
See on omadus, mis on toonud kaasa niihästi head kui ka halba, enamasti oli mul töös sellest palju kasu, ja lõpuks ma lihtsalt pidin välja minema ja teise tuppa piiluma, sest … ma ei tea, keegi oli võib-olla välja läinud ja unustanud ukse kinni lükata, ja niimoodi on ju kellel tahes lihtne sinna sisse astuda ja midagi varastada. Kõikidel ustel olid automaatsed lukusulgurid, kuid see siin nähtavasti ei toiminud korralikult ja uks oli irvakil, sest lukukeel takistas selle sulgumist. Ukselingi küljes rippus Palun-mitte-häirida-silt.
Toas põles tuli. Seest oli kosta norskamist, mitte kõva norinat, vaid korrapäratut, vesist ja lurisevat joodikunorskamist.
Ma oleksin võinud ukse kinni lüüa ja oma tuppa tagasi minna, kuid selle asemel tegin ma selle ettevaatlikult lahti ja astusin sisse.
Tuba nägi välja täpselt samasugune nagu minu oma. Ühe seina ääres oli suur ja lai voodi, tumedast puust riidekapp, baarikapi kohal keeruka hingeeluga telekas, kaks akent, millele olid kardinad ette tõmmatud, ja kaks valge kattega tugitooli.
Siin oli pidutsetud.
Põrandal oli umbes kakskümmend tühja õllepurki läbisegi klaasikildude ja kommikottidega. Haises vana alkoholi, maha aetud õlle ja veel millegi järele, millele ma parema meelega ei tahtnud mõeldagi.
Mees, kes kõvasti norskas ja joobnult hingeldas, oli Tommy Sandell.
Ta lamas voodis paremal, akna pool.
Tema kõrval lamas naine. Ma ei taibanud, kuidas ta saab magada, kui Tommy Sandell nii hirmsasti norskab. Naine oli teki all, tundus, et tal on riided seljas.
See polnud sama naine, keda Tommy Sandell Bastardis oli emmanud.
Naine oli selili, ja alles siis, kui ma voodile lähemale läksin, nägin, et ta vaatab lakke.
Samal sekundil taipasin ma, et ta ei hinga.
Tommy Sandell, muusik ja kunstnik, mürises Malmö hotellivoodis norsata nagu bluusi suurmeister, ja tema kõrval lamas surnud naine, riided seljas.
Naisel olid lühikesed ronkmustad juuksed, õhukese jaki all T-särk, mille rinna peal oli suur naisenägu, see võis olla Deborah Harry, sellest oli raske aru saada, sest tekk oli üsna kõrgele tõmmatud.
Ma olen oma elus palju näinud, kuid surnud inimest mitte kunagi.
Vähemalt mitte nii lähedalt.
Filmides ja telekas katsutakse alati kaela pealt pulssi, aga seda polnud praegu vaja. Kuigi ma polnud kunagi varem surnud inimest laivis näinud, polnud mingit kahtlust, et naine on surnud.
Mul tekkis tunne, et ta vaatab mind süüdistavalt, ehkki tema silmad olid täiesti ilmetud.
Ma ei teadnud, kas ma peaksin need kinni vajutama, ent otsustasin siis enne politseile helistamist mitte midagi puudutada.
Seda tuleb mul ju vist teha?
Või peaksin kõigepealt helistama vastuvõtulauda ja ütlema, et ühes teie hotellitoas lamab surnud naine?
Või peaksin ma püüdma Tommy Sandelli üles ajada?
Kas naine oli olnud haige?
Või oli Tommy ta tapnud?
Ma ei tea, mis Tommy Sandellil teki all seljas oli, aga naise pool oli voodi ees põrandal suur hunnik meesteriideid. Riidekapi ees oli kaks kitarrikohvrit, üks neist kinni, teine lahti, ja selles oli punane Gibsoni kitarr. Kitarr, mis oli Tommy Sandelli jaoks liiga hea.
Naine oli surnud ja Sandell magas, politsei võib oodata. Kui arvestada, mis haisu tema poolt voodist tuli, siis tundus, et Tommy Sandell on end täis sittunud.
Ma hiilisin oma tuppa tagasi ja tõin mobiiltelefoni.
Ma ei olnud sellega piltide tegemises kuigi osav, aga ma pildistasin voodit, tegin naisest ja Sandellist, põrandal olevatest pudelitest, kitarridest ja riietest lähipilte. Alles seejärel hakkasin helistama.
Vajutasin C tähele ja sain kätte Carl-Erik Johanssoni. Ta oli toimetuses üks neist vähestest, kellega sai endiselt rääkida, kes ei olnud huvitatud ainuüksi ajakirjandusest ega lugenud klikke, et näha, millest või kellest veebis kõige rohkem loetakse.
Kui ta lõpuks vastas, sain ma aru, et olin ta üles ajanud. See on ju loomulik, et mehed, kellel on naine ja lapsed, magavad öösel, kui just lapsed ei ole veel väga väikesed, nii et kõik on majas üleval ja tülitsevad omavahel selle pärast, kumb peaks lapse juurde minema. Ma ei teadnud, kui mitu last Tommy Sandellil on või mitu naist tal on olnud, kuid ta magas sügavalt, täielikus teadmatuses sellest, mis lamas tema kõrval ja kes seisis mobiiltelefoni käes hoides tema toas.
„Ahah … ja mida sa sellisel kellaajal tahad?” küsis Carl-Erik Johansson haigutades ja kergelt ärritunud tooniga.
„Midagi
