suust auru.
Neli päeva pärast veiniteemalist kohtumist Stockholmis tuli Ulrika Palmgrenilt meil pealkirjaga „Heihei!”, kus ta küsis, kas ma ostan rokklaulja veine, aga mulle tundus, et ta vist juba teadis, et ma ei kavatse seda teha, ja et ta saatis kirja vaid kirja enda pärast. Ja võib-olla oleks ma pidanud juba ainuüksi selle peale reageerima, „Heihei!” ei ole mingi väljend, mida ma iga päev kasutaksin, aga ma vastasin viisakalt, et oli tore temaga tutvuda, kuid kuna minu restoraniprojekt on endiselt alles planeerimisstaadiumis, siis ei taha ma ennast veel veinitellimislepingutega siduda. Arvatavasti ei saa ma oma äri käima enne suve, kui isegi siis. Kirjutasin ka, et tõenäoliselt hakkan hoopis töötama koos Simon Penderi nimelise restoranipidajaga. Olin temaga mõned aastad tuttav, ta pakkus mulle võimalust lükata üheskoos käima kõrts, mille ruumid ta kavatses Loode-Skånes rentida.
Ajalehetöölt lahkudes olin saanud nii palju raha, et mul ei olnud vaja paanitseda, mul oli piisavalt, et järgmised neli aastat ära elada, nii et tegelikult ei teinud ma sel sügisel eriti midagi peale hankijatega kohtumise, kinos käimise, kõrtsis istumise ja neti pimedamates nurkades surfamise, ja mul oli laialt aega Ulrika Palmgreni meilile vastamiseks. Ta kirjutas põhimõtteliselt iga päev, ta kirjutas endast ja oma elust üsna lõbusalt. Ta oli üllatavalt avameelne, ja mõne aja pärast mõtlesin talle meelde tuletada, et e-kiri on täpselt samasugune nagu postkaart – igaüks võib seda lugeda.
Ta oli neljakümne kuue aastane ja lahutatud. Tütar õppis ja elas Kopenhaagenis. Pärast lahutust kolis Ulrika Falsterbo majast välja ja ostis Malmö kesklinna korteri. Abielus olles ta tööl ei käinud, aga kui advokaadist mees leidis „kellegi noorema ja värskema”, arendas Ulrika Palmgren oma veinihuvi ametiks.
Kuna ma ei hoia kunagi midagi alles, pole mul otsest mälestust sellest, kus või kuidas minus uudishimu ärkas. Ma kustutan meilid pärast läbilugemist, viskan loetud raamatud minema ja ostan CD-plaate ainult selleks, et need pärast iPodi salvestamist ära visata või ära anda.
Võib-olla oli see seotud telesarjaga „Weeds”. Ta vaatas sarja neljandat hooaega, see meeldis talle, ja järsku kirjutas ta mõne rea stseeni kohta, kus Mary-Louise Parkeri narkoärikast tegelane Nancy Botwin ühe Mehhiko linnapea käest tema limusiinis piitsa saab. Ulrika Palmgreni meelest oli stseen köitev.
Mul kulus kolm päeva, enne kui ma talle vastasin.
Ma ei teadnud, kas see on sööt – köitev, konks, mille ta välja viskas, või kirjeldas ta lihtsalt täiesti süütult telesarjas nähtud stseeni.
Kuna ma tellisin uudiskirju ja jälgisin „filmides ja telesarjades piitsutamise” saite, oli mul välja pakkuda terve ports analoogilisi stseene, kuid lõpuks küsisin vaid, kas ta on näinud filmi „Secretary” alistuva Maggie Gyllenhaali ja dominantse James Spaderiga. Ta kirjutas vastu:
„Ma olen seda näinud. Köitev.”
Pärast seda kadusid kõik tõkked ning ta jutustas pikalt ja põhjalikult, kuidas ta pärast lahutust oli endale lubanud, et katsetab kõike, mis talle huvi pakub, aga mille jaoks ta varem oli liiga arg või kammitsetud. Teda oli alati köitnud karistamine. Ta ei saanud aru, miks, kuid paljas mõtegi küttis teda üles. Ükskord oli ta rääkinud nendest tunnetest oma mehele, ja mida mees võiks temaga teha, kui ta on sõnakuulmatu, aga mees oli selle peale ainult naernud.
Teesklesin, et pole asjaga kuigi kursis, ja vastasin, et fantaasia ja tegelikkus on kaks eri asja, et ühe ajakirja esikaanel oli suur pealkiri „Piitsutamine on uus misjonär”, et ajakirjade seksinõustajad testisid uusi karistamisvahendeid ja tundub, et kõik tegelevad taolise seksiga. Nähtavasti on see tundeid kõditav, sest sellel teemal tehakse nii palju uusi filme, popmuusikavideoid ja telesarju.
Tema meelest ma teadsin, millest ma räägin, ta olevat tundnud seda juba Stockholmis, ja tal oli õigus. Ma teadsin sellest teemast rohkem kui vaja, aga kui asi edasi arenes, muutusin ma ebakindlaks.
Ehk ma siiski ei teadnud enam, millest jutt käib?
3. peatükk
Malmö
Oktoober
Minu lahkumishüvitise hulka kuulus ka üks ajalehe vanadest autodest ja sel saatuslikul päeval, kui ma Stockholmist lõuna poole hakkasin sõitma, oli Rootsi nii hall, trööstitu ja inimtühi, et see nägi välja nagu endisaegne Nõukogude Liit. Ma pole küll endises Nõukogude Liidus käinud, aga seda võib ju ette kujutada.
Ulrika oli olnud väga selgesõnaline, mida ta tahab, või siis ei taha. Meilid olid vastuolulised ja ma kirjutasin lõpuks, et tulen Malmösse ja siis vaatame, mis juhtub, kõik selgub kohapeal. Otsustasin, et võtan igaks juhuks vaibaklopitsa kaasa, see ei võta ju üldse ruumi ja oli mõnel korral vägagi käepäraseks osutunud.
Vaibaklopitsat polnud ma mitte kordagi vaiba kloppimiseks kasutanud. See oli tehtud punutud rotangist ja reisis vanas kitarrikohvris. Kui seda õigesti kasutada, jätab see ihule üsna kenad, südamekujulised vorbid.
Tundsin ennast nagu seitsmekümnendate aastate Prantsuse filmi „La Fessée” kangelane, film jutustab mehest, kes sõidab tellimusi täites ringi ja piitsutab inimesi. See on üsna üheülbaline film, mida ma kõigest hoolimata käisin Londonis ühe nädala jooksul kolm korda vaatamas, kui olin seitseteist ja oleksin tegelikult pidanud piletiraha muude, vajalikumate asjade peale kulutama.
Mul ei olnud võib-olla väga suuri ootusi, aga kui ma kord olin otsustanud lõuna poole sõita, võis selle põhjuseks olla ka asjaolu, et viimane kord oli olnud ammu, liiga ammu.
Rohkem kui aasta tagasi, võib-olla koguni kaks. Jessicaga. Oli ta nimi Jessica? Võib-olla Johanna? Josefin? Ei, Jessica. Ta oli Stockholmis oma firmaga konverentsil, baarileti ääres viis üks asi teiseni ja märgusõna „sõnakuulmatu” lakkas kehtimast laupäeva hommikul, kui ta muretses põhiliselt selle pärast, kui kaua jäljed ta kehal veel püsivad.
„Neid on kodus natuke raske seletada,” ütles ta.
Ta polnud mulle rääkinud, et ta on abielus.
Aga temaga oli lihtne, tal ei olnud vaja oma vajadusi ja tundeid mõista või põhjendada, ja ta ei tahtnud karistust oma mõtete eest. Ta tahtis lihtsalt seiklust. Kuid tema nimi oli Johanna. Või Jessica. Ma ei tea, kust ta pärit oli.
Ma ei tea, olin nii sügavale mälestustesse vajunud, et sõitsin liiga kiiresti, ja Linköpingist põhja pool peatas mind naispolitseinik, kes tuli oma autost välja ja ütles:
„Sõitsite natuke liiga kiiresti.”
„Olin oma mõtetes,” vastasin ma.
Mõtete hinnaks oli 2500 krooni kiiruse ületamise eest.
Malmösse jõudes möllisin end Gamla Västeri linnaosas Mäster Johani hotelli. Tegin Ulrikale ettepaneku, et kohtume hotelli lobibaaris, sealt võiksime minna Bastardi sööma või lihtsalt mõne joogi võtta. Bastard oli alles hiljuti avatud restoran, üks sellistest, kus söögitegemiseks kasutatakse ära terve siga alates sabaotsast kuni kõrvadeni, suupisteks võis joogi juurde tellida koguni sea kurgumandleid kaneeli ja suhkruga, ja keegi rääkis, et mõnikord pistavad nad efekti mõttes kokteilipulga otsa seasilma. Aga võib-olla olid need lihtsalt jutud.
Kui me kohtusime, siis kõhklesime, kas suruda kätt, kallistada või viia läbi too kummaline põsesuudluseteater, niisiis kukkus välja imelik teineteise käsivarre puudutamine, naeratamine ja pilgu kõrvale löömine.
Vähemalt tema puhul.
Ta
