ma ju tean, kes ta on, me oleme aastate jooksul kokku puutunud, aga … ei, ma ei saa öelda, et ma teda tunneksin. Oli puhas juhus, et me eile õhtul Bastardis kohtusime, mul polnud aimugi, et ta Malmös esineb.”
„Kas sa oled seal söönud?”
„Kus?”
„Bastardis.”
„Ei, seekord ei õnnestunud.”
„Kõik räägivad sellest, aga ma pole seal veel käinud. Ja ma ei teagi, kuidas seda hääldada, kas nii nagu rootsi keeles ’Ba-STARD’, või inglise moodi ’Bäästörd’.”
Kui Anna Pärsson oli rääkinud laia ja mitmeski mõttes tüüpilist Malmö murret, siis Eva dialekti seostasin ma „maanteest lõuna poole” jääva Svedala ja Trelleborgi kandiga, jäi mulje, nagu oleks ta pärit maalt.
„Vabandust,” ütles ta ja sirutas käe. „Minu nimi pole lihtsalt Eva, minu nimi on Eva Månsson ja ma olen Malmö politsei kriminaalinspektor.”
Me surusime kätt. Tema käepigistus oli kindel ja meeldiv. Ma poleks elu seeski osanud arvata, et ta on kriminaalinspektor.
„Ja mis pagan sinu näoga juhtus?” küsis ta.
„Lõikasin sisse, kui habet ajasin,” vastasin ma.
„Oh kurat küll,” ütles ta ja vaatas mind umbusklikult.
„Ei, ma tegin nalja, ma jooksin vastu ust pärast seda, kui olin habet ajanud.”
„Sa ikka tead, et ustel on olemas käepidemed, eks? Muide, kas neil siin kohvi on? Midagi, mis juua kõlbaks, ja mitte mingit rebasekust.”
„Jah, neil on seal eemal automaat, ma võin tuua, kui soovid. Piima? Suhkrut?”
„Musta,” ütles Eva Månsson.
Hommikusöögisaali kõrval kohviautomaadi kohal olid Mel C ja Wayne Gretzky raamitud autogrammid, Magnus Härenstam oli tänuks hotelli personalile endast koguni pildi joonistanud. Vajutasin kummalegi topsitäie üllatavalt joodavat kohvi ja kui ma tagasi läksin, oli Eva Månsson mantli seljast võtnud – see nägi välja väga second hand – ning selle üle tugitooli käetoe riputanud. Mantli all oli tal roosipildiga pluus, mis tõi meelde kantrimuusika või võib-olla rockabilly, sellele vihjasid ka üleskeeratud säärtega teksased. Ja seal kumbki oma tugitoolis istudes arutasime veel üks kord läbi kõik selle, mis oli juhtunud, mida ma Malmös teen (selles küsimuses olin ma üsnagi ebamäärane), kuidas ma Sandelli ja surnud naise avastasin ja kas ma olin toas midagi puudutanud. Ma ütlesin, et ei puudutanud toas mitte midagi, ja see oli tõsi: ma ei puudutanud midagi, ma tegin ainult pilte. Kui ma Tommy Sandelli istuli tõmbasin, siis olin ma teda muidugi puudutanud, aga minu meelest ei saanud seda puudutamiseks pidada.
„Selleks korraks oleme vist lõpetanud,” ütles Eva. „Räägitakse, et nad serveerivad seal kurat teab milliseid loomade kehaosasid.”
„Mida?”
„Räägitakse, et kurat teab milliseid.”
„Kus? Kes?”
„Seal restoranis, kus sa ei söönud.”
„Ah nii, nojah, seda ma ei tea,” ütlesin ma.
„Võib-olla mõtlesid millegi tähtsama peale?” lausus ta.
Ma vaatasin kõrvale. Mida ta teab? Mida ta selle küsimusega taotles?
Vahetasin teemat. „Ainult üks asi veel, ma olen ajakirjanik.”
„Eks meil kõigil ole omad probleemid.”
„Või õigemini, ma olin ajakirjanik, ma tulin töölt ära, aga sellest loost ei saa ma loobuda, ma pean sellest kirjutama. Ma olen juba toimetusega kokku leppinud.”
„Me elame vabal maal,” vastas ta. „Kui ma viimati üle kontrollisin, siis oli meil ajakirjandusvabadus.”
„Lihtsalt sulle teadmiseks,” ütlesin ma.
Ta lõi märkmeploki kinni ja pistis selle teksaste tagataskusse, me tõusime püsti ja andsime teineteisele kätt.
Ta heitis mantli üle õla ja ma suundusin koos temaga ukse poole.
„Kas sa olid Bastardis üksi?” küsis ta järsku.
„Üksi?”
„Jah, või olid seal koos kellegagi?”
„Ei, aga sel pole ju … ei, ma ei olnud üksi. Ma olin seal ühe tuttavaga, või õigemini sain seal ühe tuttavaga kokku.”
„Ahah, jah,” ütles ta säärase tooniga, nagu oleksin ma öelnud midagi kahtlast. „Minu meelest ütles keegi hotellis, et sa said siin fuajees kellegagi kokku, või hotelli ees tänaval.”
„Jah, võis küll olla,” ütlesin ma ja taipasin isegi, kui jabura või süüdlasliku mulje see jätab.
„Keegi tuntud inimene?” jätkas ta. „Mõni kuulsus? Sa tunned ju Sandelli.”
„Ei usu,” ütlesin ma. „Ühesõnaga, ma ei usu, et sa teda tunned, ja tegelikult ei tunne ma ka Tommy Sandelli.”
„Ei-ei, see ei puutu ju minusse, keda sa tunned või kellega Malmös kohtud,” ütles ta, naeratas, pööras ringi ja astus uksest välja.
Ma needsin iseennast mõttes selle eest, et saatsin teda pilguga.
Esiteks sellepärast, et ma ei teadnud, mida öelda, kui ta veel kord küsib, kellega ma Bastardis olin, või mis politseil sellega pistmist on, teiseks aga selle pärast, et tahes-tahtmata olin ma märganud tema väga liibuvaid teksaseid.
Püüdsin mitte mõelda hotellitoas oleva kitarrikohvri sisule.
Kuna oli laupäev, siis oli ajalehe eriväljaande tegemine põhimõtteliselt võimatu. Ma polnud tegelikult kindel, kas Tommy Sandell on üldse piisavalt suur täht, et seda ära teenida, ta polnud ju isegi surnud. Kuigi ta oli osalenud televisiooni ühislaulusaates, bingolotos ja muusikasaadetes, polnud ta mingi eriline kuulsus. Aga on selge, et „Kuulus rokilaulja” ajalehe esiküljel on alati kindel kaart, ehkki Sandell on nüüd bluusilaulja, või enda silmis hoopiski kunstnik.
Kes oli tema kõrval lamanud surnud naine, seda ei teadnud keegi, isegi mitte Tommy Sandell.
Naine oli vaevalt väärt äramärkimist.
Hommikul kakskümmend kaks minutit pärast üheksat pandi esimene tekst veebilehele.
Kõige üleval oli pilt politseiautodest ja piirangulintidest Mäster Johani ees, pilt oli üsna dramaatiline, sest see oli tehtud öisel ajal. Politseiautode sinised vilkurid pimeduses annavad kõikidele fotodele põneva varjundi, need ei pruugi sugugi olla tehtud New Yorgis, piisab Malmöstki.
Alles pärast lõunat noppisid teised ajalehed muusiku ja surnud naise loo üles, nende veebilehtedele ilmusid tekstid, aga keegi polnud asjaga nii hästi kursis kui mina, ma olin ju praktiliselt algusest peale kõike kõrvalt näinud.
Kõik teised, sealhulgas koguni riiklik uudiste agentuur TT, olid sunnitud tuginema politsei pressiesindajale, kes
