keeruline keel ja liiga kaugel.”
„Ma mõtlesin jaapani toitu.”
„Toitu?”
„Jah.”
„Sel juhul mulle Jaapan meeldib.”
„Koi. Asub sinu hotelli lähedal väljakul. Pool kaks?”
„Pool kaks,” ütlesin ma.
Kavatsesin mõneks tunniks enne Eva Månssoniga kohtumist puhkama heita ja tahtsin parajasti arvutit kinni panna, kui märkasin, et mulle oli tulnud meil.
See oli Hotmaili-aadressilt, ja saatja nime asemel oli mulle tundmatu tähekombinatsioon. Tundus, et see oli juhuslik, kui „zvxfr” kübermaailmas midagi olulist ei tähenda.
Avasin meili.
See oli lühike ja sisukas, koosnedes ühestainsast küsimusest:
Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?
Jah, miks?
Ma satun harva paanikasse. Paanika ei ole minu lemmikseisund, sellega on nagu külmatundega: kui sellest välja ei tee, siis pole seda olemas. Ent sellest pealtnäha lihtsast küsimusest piisas, et nii vererõhk kui ka pohmellituiked peas täistuuridel käima lüüa.
Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?
Räägitakse, et surmalähedase kogemuse puhul näed kogu elu silme eest läbi jooksmas, kuid ükskord sõitsin libeda tee tõttu vastu telefoniposti ega näinud sugugi oma elu filmilindina möödumas, jõudsin kõigest umbes kahekümnenda eluaastani, kui pauk ära käis. Kui pildid, mälestused ja elamused ajus kiirfilmi moodustasid, siis oli see vaid osa minu elust, see osa, mida ma olin kogu aeg püüdnud võimalikult salajas hoida.
Millest ma peaksin kirjutama? Ja miks? Kes tahtis, et ma seda teeksin?
Ulrika Palmgren? Aga temal poleks vaja mingit meili saata, ta elas kõigest mõni kvartal eemal, ta oleks võinud lihtsalt siia tulla ja mulle uuesti vastu vahtimist anda. Ja kas ta tõesti tahaks, et ma kirjutaksin meie kohmakast, ebaõnnestunud lavastuskatsest, S&M-mängust või millestki seksiga seotust? Ma ei uskunud seda. Miks ma oleksin siis pidanud sellest kirjutama?
Olin selle osa oma elust enamasti ära korraldanud välismaal ja kui ma tegingi seda Rootsis, siis olin peaaegu sada protsenti kindel, et sellega ei kaasne mulle või partnerile mingit tagasilööki.
Mul polnud midagi selle vastu, et rääkida väga isiklikel ja enamasti keelatud teemadel, kuid ainult sel tingimusel, et teen seda seltskonnas, kus ma tunnen inimest või inimesi hästi. Nüüdsel ajal läheb üha rohkem moodi paljastada niihästi oma keha kui ka hing avalikus ruumis, aga mina ei tunne ega ole kunagi tundnud mingit vajadust seda teha.
Nii et miks ma peaksin sellest kirjutama? Miks? Kes selle küsimuse saatis?
Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?
Uurisin lauset lähemalt.
Seal polnud eriti midagi uurida.
Viis sõna ja küsimärk.
Kõik sõnad olid õigesti kirjutatud.
„Miks” suure tähega ja lause lõpus küsimärk.
See ei olnud lohaka inimese kirjutatud.
Aga miks oli meilisaatja oma küsimuse just nüüd saatnud?
Kas küsimusel oli pistmist Tommy Sandelli ja tapetud naisega? Kuidas? Miks?
Meil oli saadetud kakskümmend kolm minutit enne, kui ma seda märkasin, ja ma olin veendunud, et saatja oli juba välja loginud. Arvatavasti oli ta oma lihtsa küsimuse kirjutanud mõnes internetikohvikus, mõttetu oli püüda temaga kontakti võtta. See oleks ehk õnnestunud juhul, kui ma oleksin kogu aeg arvuti ees istunud ja vastanud samal hetkel, kui meil postkasti saabus.
Võib-olla peaksin tegema seda, mida kõik arvutispetsialistid kogu maailmas arvutiprobleemide puhul soovitavad: arvuti välja ja siis uuesti käima lülitama.
Mõnikord see toimib, ja mõnikord olen isegi mina ebausklik.
Lülitasin arvuti välja.
Ootasin minuti (keegi ei ütle, et seda tuleb teha, aga tundub, justkui jõuaks arvuti selle lisaminuti jooksul veidi puhata).
Lülitasin arvuti uuesti käima.
Läksin meilipostkasti.
Kiri saatjalt „zvxfr” oli alles.
Ka küsimus oli alles ja see ärritas mind üha rohkem.
Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?
Lõunauinakust ei tulnud midagi välja.
Vaatasin natuke aega tobedat katusemerd ja läksin siis Koisse kriminaalinspektor Eva Månssoniga kokku saama.
Mul ei olnud kohtumise puhuks mingit plaani, aga tänu ajalehetööle olin õppinud, et kohtuda ja rääkida tuleb võimalikult paljude inimestega. Mõnikord tõuseb sellest tulu samal hetkel, mõnikord alles palju aastaid hiljem, mõnikord aga on tulemus null. Kuid kahju ei tõuse sellest kunagi.
Eva Månssonil oli seljas seesama hall mantel nagu viimati, aga teksaste asemel oli lampassidega seelik, mis meenutas Keith Richardi seitsmekümnendate aastate pükse, ja tossude asemel karmid kauboisaapad.
„Texas?” küsisin ma saabastele osutades.
„Blocket,1” vastas ta ja ma taipasin, et nähtavasti on Blocketist võimalik peaaegu kõike osta.
Ta tellis suure suši ja sõi seda pulkade ning sõrmedega. See rõõmustas mind. Kutsusin kunagi ühe naise sušit sööma, sest arvasin tema silmis toda erilist sära nägevat, aga ta tellis ettekandjalt söögiriistad ning sõi sušit noa ja kahvliga, ja see kustutas kiirelt mu huvi tema vastu.
„Mis see on?” küsis Eva Månsson. „Kas see, mida te nimetate off the record’iks?”
„Ma ei tea, mis see on,” ütlesin ma. „Eks paistab. Ma ei luba sulle, et ma vaikin, aga luban, et ma ei avalda ega kirjuta midagi, mida sa heaks ei kiida.”
„Sobib,” vastas ta.
„Aga sel juhul kehtib see ka sinu kohta,” ütlesin ma.
„Jah, loomulikult.”
„Ma ei usu, et ta seda tegi,” laususin ma.
„Sandell?”
„Esiteks pole ta seda tüüpi ja lisaks oli ta nii täis ja pilves, et ei teadnud sedagi, kus ta parajasti on. Ta oli põhimõtteliselt teadvusetu, nii et oleks ime, kui tal oleks õnnestunud naine oma tuppa saada, ta seal tappa ja voodisse panna.”
„Kuidas see siis toimus?”
„Ma ei tea. Aga ma rääkisin Krister Jonsoniga …”
„Turneekorraldajaga?”
„Rääkisin
Ostu-müügi internetilehekülg, vrd Osta.ee.
