/p>
ja otsatu tänuga –
ning Letti Ann Christoffersenile,
kes oli minu leedi D
Ma õppisin jälgima ja usaldama kedagi teist rohkem kui ennast. Ja ma õppisin uitama. Ma õppisin seda, mida peab teadma iga unistav laps – et mitte ükski silmapiir pole nii kaugel, et selle kohale või selle taha lennata ei saaks. Selle õppisin ma kohe selgeks. Aga enamik asju nõudis rohkem vaeva.1
Me peame elus endast jälje jätma, kuni see on veel meie võimuses.
Proloog
Vega Gull2 on paabulinnusinine, hõbetiibadega, kaunim kui ükski lind, keda tean, ja mingi ime läbi olen ta endale saanud, et lennata. Tema nimi on The Messenger, ta on suure hoolega ja oskuslikult kavandatud ja valmis ehitatud, et ta teeks midagi, mis peaks tegelikult olema võimatu: ületaks üheainsa ulja sööstuga ookeani, kolm tuhat kuussada miili mustendavat lainetust ja tühjust, ning võtaks mind kaasa.
On videvik, kui ma pardale lähen. Tormid on juba päevi üle aerodroomi tuhisenud, valgust – nii paljukest, kui seda üldse on – on kasinalt ja see kasingi oleks nagu välja väänatud. Vihm trummeldab Gulli tiibadel nagu timpanil, iilingud lõõtsuvad külje pealt, aga sellest hoolimata öeldakse mulle, et paremat ilma pole terve kuu jooksul loota. Ilm ei teegi mulle nii palju muret kui kaal. Gullile on valmistatud eriline telik, et saaks kaasa võtta tagavaraõli ja – bensiini. Paagid on kinnitatud tiibade alla ja kabiini, kus need ümbritsevad mu istet nagu tihe sein; ma ulatun kahe sõrmega ventiilideni, et paagid keset lendu ümber lülitada. Sain juhatust, et pean ootama, kuni üks paak on täiesti tühi, ja selle sulgema enne, kui järgmise avan, et ei tekiks õhukorki. Mootor võib küll mõneks hetkeks seiskuda, ent käivitub jälle. Mis muud, kui pean lootma. Pean lootma veel õige paljule muule.
Bituumenkate on täis järvekesesuuruseks kosunud lompe, pealispind vahule klopitud. Puhuvad ägedad armutud vastutuuled, pilved mossitavad madalal. Mõni ajakirjanik ja sõber on tulnud mu õhkutõusu jälgima, kuid meeleolu on vaieldamatult sünge. Kõik, kes teavad, mida ma õieti kavatsen, on püüdnud mu meelt muuta. Ainult mitte täna. Mitte tänavu. Rekordit võid püüda ka siis, kui ilm paraneb – aga ma olen jõudnud liiga kaugele, et taanduda. Panen pisikese toidukorvi lennukisse, torkan brändiplasku lennukombinesooni puusataskusse ja kiilun end kabiini, kus tunnen end mugavalt nagu omaenda nahas. Mul on uur – sain selle laenuks Jim Mollisonilt, ainsalt piloodilt, kes on seda julgustükki üritanud ja ellu jäänud. Mul on kaart, millele on märgitud küll teekond üle Atlandi ookeani, Abingtonist New Yorki, iga vaksake jäisest veest, millest pean üle lendama, aga mitte tühjust, mis lennuga kaasneb, ega üksildust, ega hirmu. Ometi on need niisama ehtsad nagu kõik muu, ja ma pean neist läbi lendama. Iiveldama ajavatest langustest ja õhuaukudest otse läbi, sest kõigest, mis teeb hirmu, ei ole võimalik ringiga mööda lennata. Iseenda eest ei saa põgeneda, ja parem ongi. Mõnikord olen mõelnud, et katsumused ihuvad meid, ja ka muudavad meid: miilipikkune stardirada ja tuhat üheksasada naela kütust. Mustad pilveeskadrillid tungivad igast taevanukast peale, valgus kuhtub viiv-viivult. Pole võimalik, et jääksin pärast selle läbitegemist endiseks.
Kohendan end, vajutan hooba, kihutan fotoaparaatidega pealtvaatajatest möirates mööda, kihutan märkide rodust mööda üksiku punase lipu poole, mis tähendab, et tagasiteed ei ole. Mul on hoovõtuks miil ja mitte tolligi rohkem. Muidugi võib juhtuda, et lennuk ei saa hakkama. Pärast kõiki plaane ja hoolt ja tööd ja vapruse kogumist jääb ikkagi sünge väljavaade, et Gull ei tõuse õhku, et ta on pigem elevant kui liblikas, ja et ma olen läbi kukkunud enne, kui jõuan alustadagi. Aga siiski mitte enne, kui olen välja pannud kõik, mis mul panna on.
Kui oleme läbinud hoovõturajal viissada jalga, kerkib lennuki saba kohmakalt üles. Kannustan Gulli, tunnen maa külgetõmbejõudu, lennuki võimatut raskust, pigem tunnen kui näen punase lipu lähenemist. Siis ärkavad tüür ja kõrgustüür lõpuks ellu, kergitavad Gulli nina hoogsalt üles, ja ta ongi maalt lahkunud – noolsirgena. Ikkagi liblikas. Me ronime hämarduvas taevas ja rohelise-halliruudulise Swindoni kohal sadavas vihmas kõrgemale. Ees on Iiri meri, sünge, sünge vesi, mis on valmis mu südant pitsitama ja selle seisma panema. Hägusevõitu vilkumine – see on Cork. Labradori mustendav massiiv. Mootor, mis teeb katkematu nuuksumise saatel seda, milleks see on valmistatud.
Lennukinina jõnkseldes kihutan läbi pladina, viskun tõusu ja rusuva ilma judinatesse. Lennuvaist on mul kätes, praktilised võtted samuti, ja siis on veel see mõistatuslik sisetunne, et ma olen määratud seda tegema, et ma olen alati olnud määratud tikkima oma nime taevasse propelleriga, lakitud presenttiibadega, kolmekümne kuue pimedusetunniga.
See vägitükk tuli esimest korda jutuks kaks aastat tagasi Nyeri lärmakas seedritahveldisega baaris nimega Valge Ninasarvik. Minu taldrikul oli pipratähniline loomaliha-tournedos3,kupatatud sparglivõrsed, peenikesed nagu mu väikeats,ja meie kõigi klaasides helkis küllastunud tooni klarett.Äkki pakkus JC Carberry justkui magusroaks väljakutse. Mitte keegi pole üksinda üle Atlandi Inglismaalt Ameerikasse lennanud, ei mees ega naine. Mida kostad, Beryl?
Kaks aastat varem oli Mollisoni hüpe üle avavete liiga lühikeseks jäänud, misjärel oli piirdutud ainult kujutlustega, mäherdune peaks olema lennuk, mis tuleks toime säärase vahemaa ületamisega, aga JC-l oli raha rohkem, kui ta iial oleks jõudnud ära kulutada, ning hinges Magalhãesi või Peary säde. Seal see oli: ääretu ookean, tuhandete miilide viisi jäist, neitsilikku õhku, selge silmapiir – aga lennukit ei olnud. Kas tahad õnne katsuda?
JC silmad olid nagu ahhaadid. Vaatasin, kuidas need säravad, ja mõtlesin, et ka tema ilus naine Maia peaks olema meiega, valge siidkleit seljas, juuksed kaunites vesilainetes, aga Maia oli hukkunud aastaid tagasi Nairobi lähedal tavalises lennutunnis, tuuletul, tormita päeval. See oli esimene lennuõnnetus, mis meid nii lähedalt tabas, aga viimaseks see ei jäänud. Minevikust välgatas palju teisigi kalleid vaimusid, valgus pilgutas meile veinipokaalide serval vallatult silma, meenutades, kui hulljulged nad olid olnud, ja kui võrratud. Minule polnud meeldetuletust tegelikult vaja. Ma polnud vaimusid viivukski unustanud – ja JC pilku tabades tundsin, et olen valmis neid endale veel lähemale tõmbama. Jah, ütlesin ma, ja siis ütlesin seda veel kord.
Ei lähe sugugi kaua, kuni viimnegi valgusepära on räbalais taevaveerelt kadunud, ja siis jäävad ainult vihm ning bensiinilõhn. Ma lendan kahe tuhande jala kõrgusel mere kohal, lendan peaaegu kaks päeva. Tihedad pilved on neelanud kuu ja tähed: pimedus on nii pilkane, et pole parata, pean lendama mõõteriistade järgi, väsimust silmist pilgutades, et tuhmilt valgustatud näidikuid piielda. Raadiot mul pole, nii et mootori hääl ja jõud
Esimene osa ning vastu lennuki nina puhuv neljakümnesõlmene tuul mõjuvad rahustavalt. Ka bensiini kurin ja loksumine paakides rahustab, kuni neljandal lennutunnil hakkab mootor järsku tõrkuma. See turtsub ja vilistab, siis loobub. Vaikus. Altimeetri osuti hakkab ehmatava kiirusega pöörlema nagu värten. Vajun justkui transsi, aga mu käed teavad, mida teha, olgugi mõistus sumbunud ja vakka. Pean vaid ventiili poole küünitama ja paagi ümber lülitama. Siis käivitub mootor taas. Teadagi käivitub. Vajutan hõbedast lülitit kindla käega. See klõpsatab rahustavalt, kuid mootor ei tee väljagi. Gull kaotab kõrgust, tuhat ükssada jalga, siis kaheksasada. Aina madalamale. Pilved, mis mind ümbritsevad, paotuvad viivuks, ning ma näen hirmuäratavat veekilgendust ja vahtu. Lained tõusevad, põhjatu taevas vajub. Klõpsan uuesti lülitit, püüdes mitte väriseda, mitte paanikasse minna. Olen valmistunud kõigeks nii hästi kui võimalik, aga kas surmaks ikka saab päriselt valmis olla? Kas Maia oli, kui ta nägi maad üles, endale vastu lendavat? Kas Denys tol hirmsal päeval Voi kohal oli?
Piksenool
Teose „Koos ööga läände” on eesti keelde tõlkinud Janina Karemäe.
The Percival Vega Gull – 1930. aastate Briti ühemootoriline monoplaan. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
filee
