see meeldis mulle väga. „Mul on häid küpsiseid, kui sa soovid.”
„Mul pole kõht tühi,” tõrkusin. Tegelikult olin ma hirmus näljane.
„Iga kord, kui sind näen, on su juuksed aina rohkem sassis.” Ta nihutas küpsisetaldrikut tasahilju minu poole. „See-eest on need väga ilusat värvi. Natuke nagu Coquette’i lakk.”
See võitis mu südame. „Kas arvate tõesti nii?”
Leedi D noogutas. „Kas sa lubaksid mul neid natuke harjata?”
Olin küll liiga pahur, et paigal istuda ja lasta oma juustega mässata, aga lubasin tal seda siiski teha. Tal oli hõbekäepidemega juuksehari, mille ilusaid pehmeid valgeid harjaseid mulle meeldis alati näpuotsaga silitada. Meie kodus polnud enam midagi naiselikku, ei siidi ega satiini, ei lõhnaõli ega ehteid ega puudritupse. See hari oli eksootiline. Kuni leedi D tasakesi ümisedes mu juustega tegeles, asusin mina aplalt küpsiste kallale. Varsti olid taldrikul ainult võised raasud.
„Kust sa nii hirmsa armi said?” küsis leedi D.
Lõin silmad õige koledale sakilisele jutile, mis mu lühikeste pükste narmendava serva alt välja paistis – pikk kiirakääraline haav ulatus poolde reide. See jättis tõesti päris jõhkra mulje. „Ma rüselesin toto’dega.”
„Toto’de või metsseaga?”
„Andsin ühele kipi poisile kere peale ja heitsin ta üle õla maha. Tal oli nii häbi, et ta passis mind pärast metsas ja sähvas mulle oma isa noaga.”
„Mida?” küsis leedi D väga ehmunud häälega.
„Ma pidin talle ju ometi kätte maksma?” Ma ei suutnud uhkust varjata. „Tema näeb praegu hulga hullem välja kui mina.”
Leedi D ohkas mu juustesse. Sain aru, et ta on mures, aga ta ei lausunud mõnda aega musta ega valget, niisiis nautisin ma juukseharja tõmbeid ja seda, kuidas see mu peanahka sügas. See oli nii hea, et kui mehed lõpuks püsti tõusid ja üksteisele kätt andsid, olin mina juba peaaegu unehõlmas. Kargasin püsti ja oleksin äärepealt leedi D-le sülle kukkunud. „Kas saime ta endale?” küsisin meeste juurde sööstes.
„Clutt tingib hullupööra,” ütles D, „ahmab hambu ega lase enam lahti. Võiks lausa öelda, et ta varastas selle mära mul otse istumise alt ära.” Ta puhkes naerma, isa naeris kaasa ja laksas talle õlale.
„Vaadake ometi, kas Beryl pole kena?” küsis leedi D. Ta astus mu selja taha ja pani käe mu pealaele. „Kartsin juba salamisi, et leian kõrva tagant juuksepusast tihasepesa.”
Isa läks näost punaseks ja köhatas. „Ega ma just suurem asi lapsehoidja ei ole.”
„Mis hoidmist talle vaja on,” põrutas D tema kaitseks. „Tüdruk on igati tipp-topp. Sa ainult vaata teda, Florence. Ta on tugev nagu muul.”
„Jajah, seda muidugi. Eks me kõik ju taha muuladest tütreid.”
Sõnelus oli heasüdamlik, aga ometi tekitas see minus imelikku nõutust. Kui tunni aja pärast oli rahaasjades ja Coquette’i meile toimetamises kokku lepitud ning me hakkasime koju minema, sain aru, et ka isa oli kuidagi ebalev. Ratsutasime vaikides, punane päike vajus vakshaaval aina madalamale. Taamal pöörles tuulispask nagu derviš, pööritas kuning-leekpuude salka ja jättis trobikonna raisakotkaid peavarjuta. Üks lendas meist mööda, vari libises üle meie nii aeglaselt, et ajas mulle judinad peale.
„Pean tunnistama, et vahel jäävad mul säärased asjad tõesti kahe silma vahele,” lausus isa, kui raisakotkas oli oma teed läinud.
Sain aru, mida ta mõtleb, sest leedi D oli mu armi nähes kahvatanud ja kummaliselt käitunud. Mõistsin, et „säärased asjad” käis minu, tema tütre kohta.
„Minu arust läheb meil ilusti,” ütlesin ja küünitasin Wee MacGregori kaela patsutama. „Ma ei tahagi, et miski oleks teistmoodi.”
Päike muudkui vajus ja isa ei kostnud midagi. Nõnda ekvaatori lähedal polnud ehaaega peaaegu ollagi. Loetud minutitega sai päevast öö, aga need minutid olid kaunid. Kollane rohi laius ümberringi, lainetas nagu meri, vahel vajus tuhniku urgu ja sigade kaevatud aukudesse, vahel pürgis termiidikuhilate nukiliste tornide poole, aga rohuvälja otsa ega äärt polnud näha. See kõik tekitas mõjuka illusiooni, et metsikul võsamaal polegi lõppu, et võiksime ratsutada seda teed aastate viisi ning rohuväli ja lõpmatu kauguse tunne saadaksid meid ikka edasi, igavesti.
4
Kui Coquette kohale jõudis, sai temast kogu farmi silmatera. Et meil polnud ühtki teist kullakarva hobust, tahtsid kõik toto’d tema ligi olla ja teda puudutada. Ta justkui kumas, tõi õnne, ja nende kuude jooksul, kui ta meil kodunes, laabus meil kõik oivaliselt, nii et isa hakkas juba pead murdma ja plaane tegema, missugune täkk Coquette’ile kõige parema varsa sigitaks. Aretus on hobusepidaja tähtsaim ülesanne. Juba enne seda, kui olin lugemise selgeks saanud, teadsin, et kõigi täisvereliste sugupuu ulatub seitsmeteistkümnendasse ja kaheksateistkümnendasse sajandisse kolme araabia ja idamaise täkuni, keda paaritati käputäie eriti silmapaistvate märadega. Nende pikk sugupuu on piinliku hoole ja suure armastusega ära toodud Suurbritannia aretusregistris9. Õhtulauas lõime selle sageli lahti ja võrdlesime seda oma paksu musta raamatuga, kus olid kirjas meie puhtatõuliste andmed, võiks öelda, et need olid meie piibli uus ja vana testament.
Pärast nädalatepikkust arupidamist otsustati, et Coquette’i paaritajaks saab Referee, kui märal õige aeg kätte jõuab. Araabia täkk oli heledat kastanivärvi, toeka kehaehitusega, viisteist kätt kõrge10, heade kapjadega, laiaõlgne ja laitmatult sirgete jalgadega. Tema samm oli nõnda ühtlane, nagu mõõdaks ta maad vähimagi pingutuseta. Me rääkisime palju uuest varsast, sellest, kes tuleb ilmale üksteist kuud pärast vanemate edukat paaritumist, pärib isa väleduse ning ema küütleva karva ja graatsia. Mina ei pidanud seda kaugeltki fantaasialennuks. Meie jutt oli juba tulevasele varsale elu sisse puhunud.
Ühel pikal lämmataval pärastlõunal nuputasin varsale nimesid ja ütlesin mõne valjusti ka Kibiile, kellega istusime avara hoovi serval akaatsia all. Sinakast varjusõõrist väljaspool oli maapind nagu sepistatud metall, salakavalalt õel nagu metall, või nagu elusad söed, kui söandasid jala sellele tõsta. Olime hommik otsa kapanud, seejärel õlitanud kümnete kaupa valjaid, kuni sõrmed krampis. Nüüd olime täiesti kurnatud, aga leitsakust nõelatuna ka rahutud.
„Mis sa arvad näiteks Jupiterist või Apollost?” pakkusin.
„Ta peaks olema hoopis Šaakal. See on sälule etem nimi.”
„Šaakalid on nii tavalised.”
„Šaakalid on targad.”
Enne, kui jõudsin poisile mõistuse pähe panna, ilmus puhkides nähtavale suitsusammas.
See oli lärmakas Nairobi rong, mille kümmekond rohmakat vagunit rappusid rööbastel nii ägedalt, nagu võiks iga hetk mõni vahelt minema lennata või tükkideks puruneda. Kibii keeras end ringi, et üle nõlva vaadata. „Kas su isa ootab hobust?”
Minu arust ei oodanud isa midagi, aga me nägime, kuidas ta juukseid siludes ja särgisaba püksi toppides tallist välja tormas. Ta kissitas vastu päikest künkast alla vaadates silmi, siis ruttas meie uue Fordi poole ja hakkas tujukat mootorit käima väntama. Mina ja Kibii ei küsinudki, kas võime kaasa sõita, sörkisime
„The General Stud Book” on korrapäraselt ilmuv ja täiendatav hobuste register
150 cm; üks käsi on 10 cm
