asemel istus isa rooli ja andis gaasi, puistates meid üle roosa tolmu pilvedega. Tunni aja pärast kuulsime bagi suhinal ülesmäge sõitmas ja silmasime midagi valget. Kleit. Lintidega kübar ja küünarnukini kindad. Autos istus naine, läikiva, kaarnasulgede karva juuksepahmakaga ilus naine, käes peen pitsäärisega päevavari, mis polnud välimuse järgi küll päevagi võpsikus olnud.
„Beryl, see on proua Orchardson,” ütles isa, kui nad bagist maha astusid. Pakiruumis kõrgus kaks päratut reisikirstu. See naine ei tulnud meile teed jooma.
„Küll ma olen õnnelik, et sind viimaks ometi näen,” ütles proua Orchardson mind kähku pilguga mõõtes.
Viimaks ometi? Ma arvan, et mu suu vajus tükiks ajaks ammuli.
Peamajja astudes vaatas proua Orchardson kõik üle, käed puusas. Ehkki isa plaanid olid olnud lihtsad, nägi kõik siiski soliidne ja meie kunagise hütiga võrreldes palju uhkem välja. Ent proua Orchardson polnud elu seeski niisugust viletsust näinud. Ta kõndis aina edasi-tagasi. Kõigil akendel rippusid ämblikuvõrgud, koldekivid olid paksu tahmakihi all. Vahariiet polnud laual vahetatud aastaid, mitte kordagi pärast ema äraminekut. Kitsuke puusöega isoleeritud jahuti, kus me hoidsime võid ja koort, lehkas läppunult nagu tiigi põhjamuda. Meie olime sellega harjunud nagu ka kõige muuga. Seintel rippus jahiseiklustelt kaasa toodud trofeesid: leopardi- ja lõvinahku, pikki punnivinnana keerdus kudusarvi, riiulil seisis jaanalinnumuna, suur ja raske nagu inimkolp. Kuskil polnud midagi nooblit või väga peent, aga me olime ka ilma iluasjadeta kenasti läbi ajanud.
„Proua Orchardson nõustus tulema meie majapidajaks,” seletas isa, kui naine kindaid sõrmhaaval käest venitas. „Ta hakkab elama peamajas. Siin on palju ruumi.”
„Ah soo,” kohmasin, tundes, nagu oleksin saanud hoobi kõri pihta. Meil oli küll üks tuba, kus oleks võinud magada, aga see oli pungil täis hobuseriistu, petrooleumi, konservikarpe ja palju muud, mida me ei tahtnud nähagi, veel vähem nendega tegelda. See tuba tähendas, et õigupoolest polnud meil majahoidjat üldsegi vaja. Pealegi – kus külalised ööbivad, nüüd kui see naine, kes polnud külaline, oli tulnud kõike pea peale keerama?
„Teie minge talli, kuni me oleme siin korda seadnud,” ütles isa tooniga, mis ei lubanud mingit puiklemist.
„Küll on tore,” rõõmustas proua Orchardson. „Teen seni teed.”
Läksin vihast vahutades üle hoovi. Maailm litsus mulle igast küljest peale, aga kõik taandus ootamatu tõsiasja ees, et proua Orchardson on nüüd siin, ja mine tea, mida ta võtab teha või kelleks ennast pidada. Kui tuppa tagasi jõudsin, oli ta pannud selga lihtsa seeliku ja pluusi ning sidus parajasti puhast valget põlle ette. Varrukad olid tal küünarnukini üles kääritud. Siidjas lokk langes laubale, kui ta auravast kannust isale teed juurde valas. Isa oli istunud meie ainsale mugavale toolile ja tõstnud jalad madalale lauale. Ta silmitses naist tuttavlikult.
Vaatasin neid mõlemat silmi pilgutades. Ma polnud tundi aegagi väljas olnud, aga see naine oli toa juba oma käe järgi sisse seadnud. Veekann oli tema jagu. Tema küüris vahariiet. Ämblikuvõrgud olid kadunud, nagu poleks neid iial olnudki. Millelegi ei olnud vaja leebelt ja ettevaatlikult läheneda, millegi vastupanu polnud vaja jõuga murda. Paistis, et mitte miski ei suutnud talle vastu panna.
Pead teda kutsuma proua O-ks, ütles isa. Järgmistel päevadel pakkis proua O oma reisikirstud lahti ja ladus neisse meie maja asjad: tolmunud jahitrofeed, kentsakad nipsasjad, üksikud emast jäänud rõivad. Proua O-l oli kindel nõu maksma panna„kõva kord” – need olid tema lemmiksõnad. Ta armastas korda, seepi ja korrapärasteks osadeks jaotatud päeva. Hommikud olid ette nähtud õppimiseks.
„Ma pean kapakule minema,” ütlesin talle kohe alguses südamerahuga, sest olin kindel, et isa asub minu poolele.
„Küllap nad saavad seekord kuidagimoodi ka ilma sinuta hakkama,” nentis proua O asjalikult, mispeale isa kurgust pääses kuiv kägin, ja ta läks kärmesti välja.
Üheainsa nädalaga rääkis ta isale augu pähe, et ma pean kingi kandma. Möödus veel mõni nädal – ja shuka asemel nööriti mind inglispärasesse kleiti, mu juustesse seoti lehvid ja mul keelati kätega süüa. Ma ei tohtinud enam runga’ga11 madusid, mutte ega linde tappa ega Kibii pool söömas käia. Ma ei tohtinud arap Mainaga tüügassigu ega leoparde küttida, vaid pidin omandama korraliku hariduse ja õppima kuninga inglise keelt.
„Olen lasknud sul liiga ohjeldamatult ringi joosta, nagu sa ka ise väga hästi tead,” ütles isa, kui läksin temalt paluma, et mind rahule jäetaks. „See tuleb sulle ainult kasuks.”
Ta oli tõesti lasknud mul vabalt ringi joosta, aga see oli olnud imetore. Uued piirangud tähendasid tavapärast korralikku elu, aga midagi säärast polnud meil seni olnud.
„Palun …” kuulsin oma vingumist, kuid jätsin selle kohe katki. Ma polnud kunagi olnud lipitseja ega hädaldaja, pealegi poleks isa nagunii järele andnud. Kui proua O-ga üldse andis midagi ette võtta, siis pidin ise mõne nipi nuputama. Ma veel näitan talle, et ma pole mingi ämblikuvõrk, mille saab nurgast ära pühkida, vaid võistleja, kes väärib tähelepanu. Õpin selgeks tema kombed ja harjumused, jälgin teda teraselt, kuni tean täpselt, kes ta selline on, millisele nupule tuleks vajutada ja mida teha, et oma senine hea elu tagasi näpata.
5
Coquette’i poegimisaeg hakkas kätte jõudma. Ta oli läinud ümmargusemaks, tünjamaks, uus elu põtkis tema ihu, pikad liikmed püüdsid end juba sirgu ajada ja välja pääseda. Elu loomise ponnistusest oli mära kuldne karv tuhmunud. Ta oli väsinud, rahutu, vaevalt näkitses lutsernivihkusid, mida ma talle viisin.
Ma ei jõudnud varssa kuidagi ära oodata.Temast mõtlemine aitas mul siiski välja kannatada ladina keele tunnid ja pigistavad kingad. Ühel ööl magasin hütis magusat und, kui Buller mu kõrval äkitselt virgus. Tallipoisid olid oma naridel ärganud. Ka isa oli üleval.Tundsin ära tema summutatud hääletämbri ja tõmbasin kähku rõivad selga, mõttes ainult Coquette. Väitused olid alanud kakskümmend päeva enne õiget aega, mis tavaliselt tähendas äbariku või haige varsa sündi, aga mitte tingimata. Küll isa juba teab, mida teha.
Talliukse pragudest immitses tormilaternate kuma. Kõrgel pea kohal keerlesid tähelindid nagu värskelt valatud piim, nende kõrval rippus kalk ere kuusirp. Mets kihas ööputukatest, keda tungis igale poole, kõikjale ümberringi, aga tallis oli vaikne. Liiga-liiga vaikne, adusin ma, enne kui olin Coquette’i latri ligigi jõudnud, aga ei taibanud, miks, kuni nägin isa end püsti ajavat. Ta tuli mulle pikkade sammudega vastu ega lasknud mind kaugemale. „Parem, kui sa seda ei näe, Beryl. Mine voodisse tagasi.”
„Mis juhtus?” Kõri tõmbus neid sõnu öeldes valusasti krampi.
„Varss on surnud,” vastas isa vaikselt.
Mu süda kiskus kokku, kõik mu lootused soikusid ainsa hetkega. Apollo ei tõuse iial tuterdavatele jalgadele nagu vastsündinud kaelkirjak. Ta ei näe metsa ega kõrgeid järsakuid ega kihuta mööda võiduajamiste radu, mina kummargil tema läikiva kaela kohal. Talle polnud antud ainsakski päevaks Rohekünkat näha. Ent isa ei varjanud mitte iial minu eest farmielu karme õppetunde. Hoidsin pisaraid tagasi ja rabelesin isa embusest lahti.
Coquette oli vajunud hämara latri nurka.Tema taga olid maas heinad, millel põlvitas kaks tallipoissi, püüdes põrandat pisutki puhtamaks kasida.Varsahakatis oli seal, osaliselt veel libedas lootekotis, aga tegelikult teda enam ei olnud. Silmad olid kadunud ja ka suurem osa näolihastest, liha oli pimeduse
puust viskenui (suahiili k)
