poegis nii vaikselt, et keegi ei kuulnud,” ütles isa minu juurde tulles ja mu õlgade ümbert kinni võttes. „Võib-olla sündis varss surnult, ma ei tea.”
„Vaene Coquette,” ohkasin, keerasin end isa poole ja surusin lauba vastu ta roideid.
„Ta on terve,” lohutas isa. „Temaga saab kõik korda.”
Ei tea, kuidas see võimalik oleks? Tema varss oli ju surnud. Sipelgad polnud puutunud mitte midagi muud, olid sibanud otsejoones pehme abitu olendi kallale ja siis öösse kadunud. Miks, mõtlesin ma ikka ja jälle, nagu võiks keegi mulle tõepoolest vastata.
Järgmisel hommikul ei talunud ma mõtetki, et peaksin koolitükke tegema, ja pistsin kodust plehku, jooksin koplitest mööda kitsale teerajale, mis lookles järsust künkast alla. Kipi külasse jõudes olid mu kopsud kui tuld täis ja paljad sääred astelpõõsastest ja elevandirohust vorbilised, aga mind valdas hea tunne juba sellest, et olin seal. Nii oli see olnud alati – juba siis, kui olin veel liiga tilluke, et väravahaaki lahti teha. Astelpõõsad, mis tara kokku põimisid, olid nii kõrged, et ulatusid suure härja õlavarreni ning kaitsesid võpsikuohtude eest kõike: madalaid hütte ja kalleid härgi, tokerdunud, mökitavaid kitsi, limpsivate leegikeelte kohal rippuvaid mustunud keedupotte, ja muidugi lapsi.
Sel pärastlõunal harjutas terve parv toto’sid vibude ja nooltega märkilaskmist, kõik olid kinnisõtkutud tolmus põlvili, kõik püüdsid kokkuseotud lehtedest märklauda kõige täpsemalt tabada. Kibii oli rea keskel, ja ehkki tema mustad silmad vilksasid uudishimulikult minu poole, mängis ta edasi, mina aga kükitasin sinnasamasse lähedale. Enamik toto’sid tabas väga osavalt märki. Nooled olid okstest vestetud, kisuline teravik jäi märklauda kõvasti kinni, nagu pidigi. Vaatasin poisse ja soovisin nagu lugematuid kordi varem, et oleksin sündinud kipina. Mitte küll kipi tüdrukuna, sest nemad pidid lakkamatult süüa tegema või kandameid tassima: korve, vett, toiduvaru, lapsi. Naised kandsid koormaid, kõplasid, kudusid ja kündsid. Naised talitasid loomi, sellal kui sõjamehed pidasid jahti või valmistusid jahiks: määrisid ihuliikmeid sularasvaga, kitkusid rinnakarvu pintsettidega, mida hoidsid pisikeses kaela riputatud paunas. Ka maas põlvitavad toto’d sihivad ühel ilusal päeval metssiga, antiloopi, lõvi, aga mitte pudelkõrvitsat. Mis võiks veel põnevam olla?
Kui kõik olid selle märklauaga hakkama saanud, võttis üks vanematest toto’dest väiksema märklaua, mis oli samuti puulehtedest, aga rullitud ümmarguse pudelkõrvitsa kujuliseks, ja viskas selle õhku. Nooled lendasid – muist said pihta, enamik mitte. Kes kõige hullemini mööda lasksid, neid naerdi ja narriti, aga mitte keegi ei vandunud alla. Ikka ja jälle viskas nooruk pudelkõrvitsa õhku ja toto’d saatsid nooled teele, kuni kõigil õnnestus sihtmärki tabada. Alles siis oli mängul lõpp.
Kui Kibii viimaks minu juurde sörkis ja mu kõrvale istus, rääkisin talle, mis oli varsaga juhtunud. Ta hoidis kaardus vibu ja käputäit peenikesi nooli endiselt käes. Siis torkas ta ühe noole teravikku pidi kõvasse maasse ja ütles: „Siafu’d on hirmus nuhtlus.”
„Mis kasu neist on? Miks jumal üldse sihukesed lõi?”
„Meile pole antud seda teada,” vastas poiss kergelt õlgu kehitades.
„Imestama paneb see ju ikka.” Vaatasin Kibiile otsa ja neelatasin ägedalt, teades surmkindlalt, et ma ei puhke nutma, igatahes mitte siin, tema nähes, ja olin selle üle rõõmus. Õrnuse ja abitusega ei saavuta siinmail mitte midagi. Pisarad teevad ainult hinge tühjaks. Tõusin püsti, ajasin õlad sirgu ja palusin, et Kibii lubaks mul oma vibu proovida.
Isa oli küll öelnud, et proua O on meie majapidaja, aga proua käitus juba esimesest päevast peale nii, nagu oleks ta midagi enamat. Nagu mu isa naine või minu ema. Tal oli kõige kohta oma arvamus, iseäranis minu kangekaelsuse kohta. Mõne kuuga sai tal minu õpetamisest villand. Isa kavatses palgata linnast uue guvernandi. „Emma ei pea nii palju vaeva nägema, et sundida sind laua taga istuma, Beryl,” ütles ta. „See pole aus.”
Tundsin,et kõrvad hakkavad tulitama. „Mulle pole guvernanti vaja.Õpin ise.”
„Juba palgatud. Nii on kõige parem – küll näed.”
Mulle leiti kohutav naisterahvas nimega preili Le May, ja pärast veel üks, sest preili Le May voodisse oli kogemata sattunud surnud must mamba. Ühesõnaga kõik kolm guvernanti jäid jänni, nagu ka käputäis koduõpetajaid, ja lõpuks paistis, et isa on valmis seda mõtet maha matma. Silmapiirile ei ilmunud enam ühtki koduõpetajat, ma hakkasin uskuma, et olen võitnud, ja olin iseenda ja oma eduka sõjaga otsata rahul.
Oktoobri lõpus sain kaheteistkümneaastaseks. Varsti pärast seda korraldas isa mõnepäevase väljasõidu ainult meile kahele. Ehkki tegelikult pidi ta minema äriasjus ja mitte sugugi minu pärast, olin ikkagi rõõmus, et ta mind kaasa võttis, sest muidu oleksin pidanud proua O-ga koju jääma.
Sõitsime rongiga Nairobisse, kus isal oli pangas asjaajamist. Kui linnas sai kõik tehtud, ratsutasime põhja poole, Kabete jaama, et minna külla isa sõbrale Jim Elkingtonile, kelle farm asus päris Kikuyu kaitseala serval. Laulsin sõidu ajal jupikesi suahiili ja bantu lauludest. Twende, twende, kupigana – nii kõlas üks sõjameeste laul, mis mulle väga meeldis. Mingem, mingem võitlema! Kui ma oma häälest väsisin, palusin, et isa mulle lugusid räägiks. Üldiselt oli ta kidakeelne, jälgis hoolega, mida öelda, nagu kartes, et keegi vehib tema sõnad sisse, aga ratsutades oli kõik teisiti. Siis tundus, et talle täitsa meeldis rääkida.
Ta pajatas mulle Kreeka müüte, mida mäletas Etonis õppimise ajast, jutustas titaanidest, kangelastest ja rohketest jumalatest, kirjeldas põnevalt allilma. Teinekord rääkis ta maasai ja kikujute hõimusõdadest, mis olid kestnud põlvest põlve, raevukatest lahingutest ja riuklikest öistest võitudest, või hoopis sellest, kuidas jahti pidada ja ellu jääda. Et kallale tormavat elevanti maha lasta, tuleb rahulikult paigal seista ja talle silmade vahele sihtida. Kui ajust mööda lased, oled enne surnud, kui jõuad teist korda tulistada. Nähes lärmakat aafrikarästikut, pead võimalikult hääletult taganema, ikka vaks vaksa haaval, ja tegema südame kõvaks, et mitte paanikasse sattuda. Surmavalt mürgise musta mamba eest tuleb lihtsalt ära joosta. Inimene jaksab vabalt mamba eest ära joosta, aga mamba kallaletungist ta eluga ei pääse.
Tol päeval, kui ratsutasime Kabete jaama poole, mõlkusid isal mõttes hoopis lõvid. „Lõvi on loomu poolest palju intelligentsem kui enamik inimesi,” ütles ta, lükates silmile vajunud troopikakiivri sõrmeotsaga kõrgemale. Ta kandis ratsakhakisid: seljas kerge puuvillane särk, jalas liivakarva püksid ja saapad, mis oleksid Inglise maakohas peeglina läikinud, siin aga olid punasest mudast korpas. „Lõvi on inimesest ka julgem ja otsustavam. Ta võitleb selle eest, mis kuulub talle, olgu vastane nii suur ja tugev kui tahes. Kui vastases on raasukenegi argust, on ta surmale määratud.”
Tahtsin, et isa räägiks vahetpidamata, räägiks Elkingtonide koduni ja isegi siis aina edasi. Mõtlesin, et kui kuulan hästi tähelepanelikult, tean ehk ühel päeval kõike, mida teab tema. „Aga kui kaks võrdset lõvi võitlevad territooriumi või paarilise pärast?”
„Nad mõõdavad teineteist pilguga, hindavad võimalusi. Võrdse vastasega on lõvi ettevaatlikum, aga ei tagane isegi siis. Ta ei tunne hirmu, saad aru, vähemalt mitte niisugust nagu meie. Ta saab olla ainult see, kes ta on, selline, nagu loomusund nõuab, ei midagi muud.”
„Ei tea, kas see käib ka Elkingtonide lõvi kohta?” küsis Bishon Singh, meie sikhist tallipoiss. Ta oli meiega kaasa tulnud, et hoolitseda hobuste eest, ja ratsutas koos isa teenri Kimutaiga meie taga.
„See neetud elukas ajab mul närvi mustaks,” vastas isa. „Ma ei karda seda välja öelda. Metslooma niimoodi pidada
