Puuris, nagu mõned teevad, või lasta tal vabalt ringi joosta, nagu teeb Paddy. Teda võib toita värske lihaga, nii et ta ei õpigi jahti pidama, teda võib harjata, et tal oleks alati inimese lõhn küljes – aga tuleb teada, et seda tehes moonutatakse loomulik ebaloomulikuks. Ebaloomulikku ei tohi iial usaldada. Sa ei tea, mis temast välja tuli, ja ka tema ise on hämmingus. Vaene äraneetud loom,” kordas isa ja püüdis ninalt tolmu ära puhuda.
Elkingtonide majal olid vitraažaknad ja kena veranda, mille taga laius täielik kõnnumaa, tuhat või rohkemgi miili taltsutamata Aafrikat. Seal istudes, maitsvat võileiba süües või teed juues tekkis tunne, et oled veerel, mis kaldub pikkamisi eimillegi poole, et sa võid iga hetk sinna kukkuda, ja on võimalik, et eimiski pole tähelegi pannud, et sa üldse kunagi olemas olid.
Jim Elkington oli ümarik punase näoga tasakaalukas mees. Tema naine kandis õlgkübarat ja valgeid pluuse, mis olid alati tärgeldatud ja peened – isegi siis, kui vöö vahele oli torgatud toornahast piits. Piits oli Paddy pärast, kes uitas ringi, nagu kuuluks kõik see maa temale. Selgemast selgem, et kuuluski. Kes oleks julgenud talle väljakutset esitada? Kunagi oli ta olnud paksude käpakestega kutsikahakatis ja Jimiga murul maadelnud, nüüd aga oli ta täiskasvanud loom, kaela ümber läikiv mustatipuline lakk. Piits oli kõigest rekvisiit.
Kui ma Paddyt viimati nägin, söötis Jim Elkington teda oda otsa lükitud nülitud küülikutega, ja meie vaatasime pealt. Lõvi puhkas kõhuli, käpad ristis, turjakas ja muidu roostekarva, ainult mokad ja alalõug mustad. Tal olid päratu suured kuldsed silmad ja tundus, et ta teab väga hästi, missugust vaatepilti pakub maiuspaladele, kellel lubab endale läheneda. Kandilise nina juur oli krimpsus, mis tekitas mulje, nagu oleks ta hämmeldunud või nagu teeksime meie talle pisut nalja.
Kui me hobuseid kinni sidusime, ei näinud ma Paddyt, kuid kuulsin kuskilt, võib-olla miilide kauguselt, tema möirgamist. See kõlas piinatult ja pisut kaeblikultki, nii et mul tõusid kuklakarvad turri. „Kostab sedamoodi, nagu oleks ta üksildane,” ütlesin.
„Lollus,” põlastas isa. „Rohkem nagu kriiskav mardus.”
„Mina ei kuule enam midagi,” ütles proua Elkington ja kutsus meid teed jooma: väikesed hõrgult lõhnavad ingverikoogid, kuivatatud puuvili, krõbeda koorukesega kartuliklimbid, mida söödi sõrmedega, ja kann head Hiina teed. Jim oli teinud rukkiviskist ja sidrunimahlast karahvinitäie kokteili. Ta segas seda klaaspulgaga, nii et vähesed jääkuubikud kilksusid nagu kristallpisarad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
