ometi kord temaga võistlemise ja lepiksin sellega, et meie teed lähevad peagi lahku. Mulle ei tulnud see mõttessegi.
„Kui ma õigesti harjutaksin, siis saaks küll,” väitsin. „Võiksin salaja sõdalane olla.”
„See ei tooks ju mingit au. Kes teaks, et just sina vägitegusid tegid?”
„Mina ise teaksin.”
Kibii naeris jälle ja pöördus talli ukse poole. „Kellega me täna kappame?”
„Ma lähen koos isaga Delamere’ide juurde tõumära vaatama.”
„Mina lähen jahile,” lausus poiss. „Eks näe, kummal on pärast parem jutt pajatada.”
Kui Wee MacGregor ja isa ratsu Balmy olid saduldatud ja valmis, asusime teele hommikupäikese poole. Mõnda aega vaevas mind Kibii väljakutse, aga pikk tee ja päev viisid mõtted mujale. Tolm tuprus, puges lõdvalt seotud taskurättide alt ninna ja suhu. Tolm oli peenike ja punane nagu ooker või kahuse sabaga rebane, ning saatis meid kõikjal. Niisamuti liivakirbud, kes olid nagu punapipra kübemed, klammerdusid kõige külge ja hoidsid kõvasti kinni. Liivakirpudele ei maksnud mõelda, sest nende vastu ei saanud nagunii. Mõelda ei maksnud ka hammustavatele valgetele sipelgatele, kes voorisid ähvardavate lintidena üle tasandike, ega rästikutele, ega päikesele, mis vahel ergas nii ägedalt, et tundus, nagu tahaks see su lapikuks litsuda või elusalt nahka panna. Ei maksnud mõelda, sest see kõik oli osa maast endast, mis tegigi maast selle, mis ta oli.
Kolm miili eemal jõudsime väikese uurdeni, kus punane muda oli kuivanud ja põuast närvutatud soontevõrguks pragunenud. Keset uuret seisis savist sild, mis ilma voolava veeta mõjus mõttetuna, lisaks meenutas see tohutu suure surnud looma selgroogu. Olime lootnud siin hobuseid joota. Võib-olla leiame edasi minnes vett, aga võib-olla mitte. Et me kumbki norgu ei vajuks, hakkas isa rääkima Delamere’i tõumärast. Ta polnud looma veel näinudki, aga see ei takistanud teda üles kruvimast lootust, et mära toob meie tõukarjale palju kasu. Isa mõtles lakkamatult järgmisest varsast ja kuidas see meie elu muudab – ja kui juba isa sellest mõtles, siis mõtlesin minagi.
„Ta on abessiinlane, aga Delamere ütleb, et ta on kiire ja taiplik.”
Peamiselt oli isa huvitatud küll täisverelistest hobustest, aga mõnikord võis kalliskive leida ka lihtlabasematest kohtadest, ja isa teadis seda. „Mis värvi ta on?” tahtsin teada. See oli alati minu esimene küsimus.
„Ta on heleda laka ja sabaga kahvatukuldne palomino. Tema nimi on Coquette.”
„Coquette,” kordasin, see naksakas nimi hakkas mulle kohe meeldima, kuigi ma ei teadnud, mida see tähendab. „See on talle justament õige nimi.”
„Arvad?” Isa hakkas naerma. „Eks me näe.”
Lord Delamere oli D nii minule kui ka kõigile teistele, kes teda hästi tundsid. Ta oli koloonia esimesi tähtsaid asunikke, ja tal oli eksimatu nina kõige viljakamate maatükkide peale. Paistis, nagu tahaks ta kogu mandri üle võtta ja oma teenistusse rakendada. Keegi polnud D-st auahnem, põikpäisem ega rääkinud otsekohesemalt kõigest, mida ta armastas (maa, maasai rahvas, vabadus, raha). Teda kihutas tagant kihk saavutada edu kõiges, mille ta käsile võttis või mida üritas. Kui risk oli suur ja edu võimalused kasinad – mis siis ikka, seda parem.
Ta pajatas häid lugusid, käed ja õlad liikusid seejuures nii ägedalt, et sorakil punased juuksed hüplesid laubal. Noore mehena oli ta kõndinud jalgsi kaks tuhat miili läbi Somaali kõrbe, seltsiks ainult pahur kaamel, ja leidnud end lõpuks siit, kiltmaalt. Ta armus sellesse paigasse esimesest pilgust. Läinud tagasi Inglismaale, et siia elama asumiseks raha hankida, tutvus ja naitus ta Florence’iga, Enniskilleni krahvi südi tütrega. „Tal polnud aimugi, et lohistan ta ükspäev juukseidpidi siia,” armastas D öelda.
„Nagu oleksid sina saanud mind lohistada,” vastas leedi D, silmis vallatu pilk. „Me mõlemad teame, et tavaliselt käib see vastupidi.”
Kui meie väsinud ratsud olid oma väljateenitud vee viimaks kätte saanud, viisid Delamere’id meid väikesesse koplisse, kus Coquette oli koos teiste tõumärade ja käputäie varssadega. Ta oli neist kahtlemata kõige kenam, heas vormis, kollane, kenus kaela ja lihaselise rinnaga. Saledad jalad ahenesid kaunikujulisteks sõrgatsiliigesteks. Meie pilkude all viskas ta pea selga ja vaatas meile ainiti vastu: ärgu mõeldagugi temas vigu otsida.
„Ta on ilus,” õhkasin ma.
„Jaa, ja ta teab seda,” kinnitas D rõõmsalt. Ta oli tüse ja näis alailma higistavat, kuigi ta suhtus ka sellesse rõõmsameelselt. Ta äigas oimukohal looklevale soolasele nirele sinise puuvillase taskurätiga, minu isa aga kummardus, et hobust taralaudade vahelt lähemalt silmitseda.
Haruharva lõi mõni hobune mu isa nähes kohkuma või pistis plehku, ja Coquette polnud mingi erand. Ta tundus hoobilt tajuvat, et isa on olukorra ja ka tema peremees, ehkki ta ei kuulunud veel talle. Ta väristas korra kõrvu ja puhistas sametistest sõõrmetest õhku, kuid seisis paigal, kuni isa teda uuris, vedas kätega üle tema pealae ja nina, sõrmitses pikkamööda turja ning selga, et teha kindlaks, ega loomal ole kühme või nõgusselgsust. Landel ja laudjal hakkasid sõrmed jälle aeglasemalt liikuma. Isa kompis nagu pime kordamööda mõlemat ilusat tagajalga, sõrgatseid ja põlveliigeseid, kindraid ja sääri. Ma ootasin kogu aeg, et kohe ajab isa end sirgu või tõmbub tema nägu pilve, aga ta uuris vaikselt edasi, ja minu lootus aina kasvas. Kui isa oli lõpetanud ja seisis hobuse ees ning silus tema tukka, jaksasin ma vaevu pinget taluda. Kui see mära isale pärast nii põhjalikku ülevaatust ei meeldi, murrab see mu südame.
„Miks te selle mära siis ära müüte?” küsis isa D-lt, pööramata Coquette’ilt pilku.
„Raha pärast loomulikult,” vastas D turtsatades.
„Te ju tunnete teda,” lisas leedi D. „Uus hullus tõrjub alati vana välja. Nüüd on ta vaimustuses nisust ja müüb enamiku hobustest maha.”
Palun, palun ütle jah, tiirles mul ägedalt peas.
„Ah et nüüd on nisu,” ühmas isa, keeras hobusele selja, läks tara poole tagasi ja küsis leedi D-lt: „Ega teil midagi jahedat juua ei ole?”
Oleksin tahtnud Coquette’i põlvede ette viskuda, heledast lakast kahmata, end talle selga vinnata ja ratsutada üksipäini mägedesse – või koju, panna ta salajasse latrisse ja valvata teda oma elu hinnaga. Minu süda kuulus juba talle, ja ta oli võitnud ka isa südame – ma teadsin seda –, kuid isa ei käitunud kunagi spontaanselt. Ta hoidis oma tundeid luku ja riivi taga, mis tegi temast oivalise läbirääkija. Tema ja D tegelevad nüüd õhtuni hobuse müügiga, arutavad tingimusi, ilma et midagi otse välja ütleksid, mõlemad passivad valvsalt peale, mida nad võidaksid või kaotaksid. Mind ajas see marru, aga teha polnud muud, kui minna tuppa, kus mehed seadsid end laua äärde, millel oli rukkiviskit ja limonaadi, ja hakkasid rääkimata rääkima ning kauplemata kauplema. Mina viskasin end kolde ette vaibale ja tusatsesin.
Kuigi Delamere’ide Ekvaatori farmis oli rohkem maad ja vähemalt sama palju töölisi nagu meil Rohekünka farmis, polnud D püüdnud oma eluasemeid – kaht suurt ümarhütti – pisutki mugavamaks kõpitseda: kõvaks tambitud muldpõrand, viimistlemata aknaavad, jämedast kotiriidest kardinad uste asemel. See-eest oli leedi D kaasa toonud ilusaid asju, mis olid kuulunud nende perekonnale sadu aastaid, nagu ta mulle ütles: raske mahagonist baldahhiinvoodi, rikkalikult väljaõmmeldud päevatekk, kullatud raamides maalid, pikk mahagonlaud, mille juurde kuulus kaheksa sobivat tooli, ja käsitsi köidetud atlas, mida mulle meeldis põhjalikult uurida iga kord, kui ma neil külas käisin. Sel päeval olin
