valgustamine
Tarkus pole faktide, numbrite ja informatsiooni kuhjamine, vaid transformeerumine.
Me elame endast väljaspool, seetõttu on ka meie sisemaailm pime. Valgus tekib siis, kui meie tähelepanu keskendub sisemisele. Meil on olemas kõik vajalik, et luua valgust, vaja on lihtsalt ümberkorraldusi teha.
Justkui oleks keegi su toa segamini ajanud – mööbel on tagurpidi, lühter põrandal. Kõik on siin olemas, aga mitte miski pole omal kohal. Raske on niisuguses toas elada. Sa pead panema asjad tagasi täpselt sinna, kuhu need kuuluvad.
Niisugune see inimene on: meil on kõik, mida vaja, eksistents on meid kõigega varustanud. Me oleme täiesti valmis oma elu optimaalselt elama, aga elame vaid minimaalselt sel lihtsal põhjusel, et ei paiguta kunagi asju ümber. Kuna meie tähelepanu on suunatud väljapoole, näemegi kõiki teisi, aga mitte endid, ehkki just see on kõige tähtsam, mida näha. See on väga tore, kui näeme teisi, aga kõigepealt tuleb näha ennast, kõigepealt pead sa olema sina ise. Sellest vaatenurgast, sellest keskmeseisundist võid vaadata teisi, ja see annab sulle täiesti teistsuguse pildi.
Niisiis, tähelepanu tuleb pöörata sissepoole. See ongi eneseavastamine – 180kraadine tähelepanu, teadlikkuse pööre. Ja kuhu me oma teadlikkuse keskendame, seal saab ruum valgustatud. Ma pole välismaailma vastu, aga kõigepealt tuleb hoolitseda sisemaailma eest, välismaailm on teisel kohal. Inimene, kes suudab hoolitseda oma sisemaailma eest, suudab kergesti ka välismaailma eest hoolitseda.
Tarkus tähendab enda tundmist ja enda tundmine on kõigi muude teadmiste algus. Siis võib su valgusring edasi levida, see võib muutuda üha avaramaks. Kui inimene tunneb, et tal pole millestki puudust, ta pole millestki ilma, siis on ta koju jõudnud. Seal on suur lõõgastus, puhkus, rahuolu, sügav rahuldus. Seal on vaikus, ehkki tulvil laulu.
Ambitsiooni patoloogia
Kõigis kultuurides ja religioonides mõjutatakse sind enda suhtes negatiivsust tundma. Kedagi ei armastata ega hinnata lihtsalt seetõttu, et ta on tema ise. Sa pead tõestama, kas sul üldse on mingit väärtust: too kuldmedaleid spordiväljakult, saavuta edu, raha, võimu, prestiiži, lugupidamist. Tõesta ennast! Su väärtus pole sulle päriselt omane, seda on sulle õpetatud. Sa pead oma väärtust tõestama.
Siit tärkabki sügav vastuolu endas: „Ma olen väärtusetu sellisena nagu olen – kuni pole tõestanud vastupidist.” Väga vähesed inimesed suudavad siin rivaalitsevas maailmas edu saavutada. Miljonid ja miljonid inimesed võistlevad – aga kui paljud edu saavutavad? Kui paljudest inimestest saavad presidendid ja peaministrid? Riigis, kus on miljoneid inimesi, saab vaid üks presidendiks, aga sügaval südames ihaldavad kõik seda ametit. Miljonid inimesed tunnevad, et nad on väärtusetud. Kui paljudest inimestest saavad suured kunstnikud? Aga igaühel on midagi luua. Kui paljudest inimestest saavad sellised suured poeedid nagu Shakespeare, Milton, Shelley või Rabindranath Tagore? Ent igaühe sisimas loomuses on midagi poeetilist, igaüks võib kinkida maailmale poeesiat. Aga kui sellest saab ambitsioon, siis on see juba iseenesest mittepoeetiline.
Mõte edust piinab sind. Mõte edust, mida tuleb saavutada, on inimkonna suurim õnnetus. Ja edu tähendab seda, et sa pead võistlema ja võitlema – kas õiglaste vahenditega või mitte, see pole oluline. Kui saavutad edu, on kõik hästi. Põhiline on edu; isegi kui saavutad selle alatute vahenditega, lepitakse kõigega, mida oled teinud, kui saavutad edu.
Edu muudab kõigi su tegude kvaliteeti. Edu muudab kurjad vahendid headeks. Niisiis, ainus küsimus on, kuidas saavutada edu, kuidas jõuda tippu. Ent vaid väga vähesed jõuavad tippu. Kui kõik püüavad Everesti tippu jõuda, siis kui palju inimesi võib seal seista? Tipus pole ruumi, ainult üks inimene võib seal vabalt seista. Miljonid, kes samuti püüdsid, tunnevad end läbikukkujatena, nende hinges on suur kurbus. Nad tunnevad negatiivseid tundeid.
See on vale haridus. See on üleni mürki täis, see niinimetatud haridus, mida teile antakse. Teie koolid ja kolledžid, teie ülikoolid mürgitavad teid. Nad toovad teile õnnetust; need on kohad, kus luuakse põrgut – aga nii kaunil viisil, et te ei saa kunagi aru, mis toimub. Kogu maailm on muutunud põrguks selle vale hariduse tõttu. Iga haridus, mis põhineb ambitsiooni ideel, loob põrgu maa peal – ja see on õnnestunud.
Kõik inimesed kannatavad ja tunnevad end alaväärtuslikuna. See on üks tõeliselt kummaline olukord. Keegi pole alaväärtuslik, keegi pole teistest üle, sest iga inimene on unikaalne – võrdlus pole võimalik. Sina oled sina ja sa oled lihtsalt sina, sa ei saa olla keegi teine. Selleks pole ka vajadust. Sa ei pruugi saada kuulsaks, sa ei pruugi maailma silmis edu saavutada. Need kõik on tobedad ideed.
Sul on vaid vaja olla loov, armastav, teadlik, meditatiivne. Kui tunned, et sinus tärkab poeesia, kirjuta seda endale, abikaasale, lastele, sõpradele – ja unusta! Laula oma laulu, ja kui keegi ei kuula, siis laula üksi ja naudi seda. Mine puude juurde, nad plaksutavad ja tunnustavad sind. Või räägi lindude ja loomadega, nemad saavad palju paremini aru kui inimesed, keda on sajandeid ja sajandeid valede elukontseptsioonidega mürgitatud.
Ambitsioonikas inimene on patoloogiline. Sa tunned enda vastu negatiivseid tundeid, sest nii on sind pandud tundma. Su vanemad on sulle seda teinud – see on su pärand. Su õpetajad on sulle seda teinud, samuti su usujuhid. Su poliitilised juhid on sulle seda teinud – ja nii paljud inimesed teevad seda, ning loomulikult oled sa leppinud mõttega, et oled väärtusetu, et sul pole mingit tegelikku väärtust, et sul pole omaette mingit tähtsust.
Kõik lapsevanemad räägivad lastele: „Tõesta, et sa oled midagi väärt!” Olemisest, lihtsalt olemisest ei piisa – vaja on millegi tegemist.
Ma suhtun sellesse nii, et olemine iseenesest on juba väärtuslik. See, et oled olemas, on eksistentsi suur kingitus. Lihtsalt hingata selles kaunis ilmas on tõend sellest, et eksistents armastab sind, vajab sind; muidu poleks sa siin. Aga sa oled! Eksistents on su sünnitanud. Selleks pidi olema tohutu vajadus ja sa oled selle tühimiku täitnud. Ilma sinuta oleks eksistents midagi vähemat. Ja kui ma seda räägin, siis mitte ainult sulle: ma räägin seda puudele, lindudele, loomadele, kiviklibule rannal. Kui üksainuke kivi oleks rannas vähem, poleks rand enam seesama. Üksainuke lill vähem, ja universumil oleks sellest puudus.
Sa pead ära õppima, et oled väärtuslik sellisena, nagu oled. Ja ma ei õpeta sind olema egoistlik – otse vastupidi. Kui tunned, et oled väärtuslik sellisena, nagu oled, siis tunned, et ka teised on väärtuslikud sellistena, nagu nad on.
Lepi inimestega sellistena nagu nad on, heida minema „peaks” ja „võiks” – need on vaenlased. Nii palju on seda, mille kohta öeldakse „peaks”: „Tee seda ja ära tee toda!” See koorem on liiga raske kanda, nii et sa ei suuda tantsida. Sulle on antud nii palju ideaale ja eesmärke – täiuslikkuse ideaale –, et sa tunned alati, et sul jääb midagi puudu. Ja neid ideaale on täiesti võimatu saavutada. Sa ei saagi neid täita, sul pole mingit võimalust seda teha. Sul jääb alati midagi puudu.
Olla perfektsionist tähendab seda, et oled alati valmis psühhiaatri diivanile pikali heitma. See tähendab, et oled neurootik. Ja meile kõigile on õpetatud, et tuleb olla täiuslik.
Elu on kaunis kogu oma ebatäiuslikkuses. Mitte miski pole täiuslik. Las ma ütlen sulle: isegi jumal pole täiuslik – sest kui jumal oleks täiuslik, oleks Friedrich Nietzschel õigus, et jumal on surnud. Täiuslikkus tähendab surma! Täiuslikkus tähendab, et pole võimalik edasi areneda. Täiuslikkus tähendab, et nüüd on kõik lõppenud. Ebatäiuslikkus tähendab, et on võimalik areneda. Ebatäiuslikkus tähendab elevust uutest võimalustest, ekstaasi, seiklust. Ebatäiuslikkus tähendab, et oled elus, et elu jätkub.
Elu on igavene ja seetõttu ma ütlen, et elu on igavesti ebatäiuslik. Ebatäiuslikkus ei tähenda midagi halba.
