nagu sa täna oled, ja homme võid sa olla teistsugune. Aga sa ei saa seda täna ennustada ja selleks pole vaja ka mingit plaani.
Ela tänast päeva kogu selle ilus, rõõmus, valus, piinas ja ekstaasis. Ela seda totaalselt – selle pimeduses ja valguses. Ela vihkamises ja armastuses. Ela vihas ja kaastundes. Ela selles, mis hetkel eksisteerib.
Mina ei hinda täiuslikkust, vaid totaalsust. Ela selles hetkes, mis on sulle kättesaadav, täielikult, ja sellest sünnib järgmine hetk. Kui hetk on täielikult läbi elatud, siis järgmine hetk jõuab kõrgemale täielikkuse astmele, kõrgemale täielikkuse tippu – sest kust saab alguse järgmine hetk? See sünnib praegusest hetkest. Unusta kõik, mis puudutab tulevikku – olevikust piisab.
Jeesus ütleb: „Ära mõtle homsele ja vaata liiliaid väljal! Kui kaunid nad on. Isegi Saalomon polnud nii kaunis oma hiilgavates rõivastes.” Ja mis on nende kaunite liiliate saladus? Saladus on lihtne: nad ei mõtle homsele, nad ei tea midagi tulevikust. Homset pole olemas. Sellest päevast piisab, sellest hetkest piisab. Ja kaob su negatiivne suhtumine endasse.
Pea meeles, et kui tunned enda suhtes negatiivsust, tunned seda automaatselt ka teiste vastu. See on vajalik järeldus. Sellest tuleb aru saada. Inimene, kes suhtub negatiivselt endasse, ei saa ka teistesse positiivselt suhtuda, sest vigu, mida ta leiab endas, leiab ta ka teistes – tegelikult ta suurendab neid teistes. Ta maksab kätte. Su vanemad panid sind endasse negatiivselt suhtuma ja sa maksad kätte oma lastele, sa muudad nad veelgi negatiivsemaks.
Siit tuleneb, et negatiivsus kasvab iga põlvkonnaga. Iga põlvkond muutub üha patoloogilisemaks. Tänapäeva inimesed kannatavad nii väga psühholoogiliselt, aga sel pole inimeste endiga midagi tegemist; see lihtsalt näitab, et kogu minevik on olnud vale, see on kogu mineviku kuhjumine. Kui me ei heida eemale kogu seda patoloogilist minevikku ega alusta otsast peale, elades olevikus, ilma täiuslikkuse ideeta, ilma ideaalideta, ilma selleta, et midagi „peaks”, ilma käskudeta, siis on inimkond hukule määratud.
Kõigil inimestel võib esineda negatiivset suhtumist. Üks tunnistab seda, teine mitte. Ja kui inimene tunneb enda suhtes negatiivsust, siis tunneb ta seda ka kõige muu suhtes. Kui negatiivne inimene viiakse roosipõõsa juurde, loeb ta üle okkad, mitte ei vaata roose – ta pole suuteline seda tegema. Ta lihtsalt ei tee roosidest väljagi ja loeb okkaid kokku.
Kui tunned negatiivsust, muutub kogu elu pimedaks ööks. Pole enam koidikuid. Päike vaid loojub ega tõuse kunagi. Su pimedates öödes pole isegi mitte tähti. Mida sa võiksid rääkida tähtedest? Sul pole isegi väikest küünalt.
Negatiivne inimene elab pimeduses, mis on justkui surm. Ta sureb aegamööda. Ta arvab, et elu ongi selline. Ta jätkab oma mürgitamist mitmel viisil, ta on ennasthävitav. Ja kes tahes temaga suhtlema satub, ta hävitab ka selle inimese. Negatiivse suhtumisega ema hävitab lapse. Negatiivse suhtumisega mees hävitab naise, negatiivse suhtumisega naine hävitab mehe. Negatiivse suhtumisega vanemad hävitavad oma lapsed, negatiivse suhtumisega õpetaja hävitab oma õpilased.
On vaja uut inimkonda, mis jaataks elu, mis armastaks elu, mis armastaks armastust, mis armastaks eksistentsi sellisena nagu see on, mis ei nõuaks, et kõigepealt peaks see olema täiuslik, mis pühitseks elu koos kõigi selle piirangutega. Ja sa üllatud – kui armastad oma elu, hakkab elu sulle uksi avama. Kui armastad, saavad lahenduse mõistatused, saladused antakse sulle üle. Kui armastad oma keha, saad varem või hiljem teadlikuks hingest, mis selles asub. Kui armastad puid ja mägesid ja jõgesid, näed varem või hiljem kõige taga nähtamatut kätt. Selle signatuur on igal lehel. Sul on lihtsalt vaja silmi, et seda näha – ja vaid positiivsed silmad suudavad näha. Negatiivsed ei suuda.
Aktsepteeri ennast, muidu saab sinust silmakirjateener. Ja milline on silmakirjateener – inimene, kes ütleb ja usub üht asja, aga elab sellele vastupidiselt. Ära suru midagi alla – sinus pole midagi negatiivset. Eksistents on üleni positiivne. Väljenda oma kõige peidetumat tuuma. Laula oma laulu ja ära muretse selle pärast, milline see on. Ära oota, et keegi selle peale käsi plaksutaks, seda pole vaja. Laulmine ise peaks olema tasu.
Kui tahad tõeliselt elada, läheb sul vaja sügavat jaatust oma südames. Ainult jah laseb sul elada. See annab sulle toitu ja liikumisruumi. Lihtsalt jälgi – isegi sõna „jah” kordamisega hakkab midagi sinus avanema. Ütle „ei”, ja miski kahaneb. Ütle ei, korda ei – ja sa tapad enda. Ütle jah – ja sa oled valmis armastama, elama, olema.
Minu jaoks on iga inimene ülim, unikaalne. Ma ei võrdle inimesi omavahel; võrdlemine pole minu viis, sest võrdlus on alati inetu ja vägivaldne. Ma ei ütle, et sa oled teistest üle, ma ei ütle, et sa jääd teistele alla. Sa oled lihtsalt sina ise ja sind vajatakse sellisena, nagu sa oled. Sa oled võrreldamatu – nagu on kõik inimesed.
II OSA
kehameele ühenduse loomine
Miks inimesed näivad nii väsinud? Nad kõik võitlevad. Teie religioon õpetab sind võitlema – kogu kasvatus põhineb konfliktil, sest vaid võitluse kaudu luuakse ego. Kui lõdvestud, siis ego kaob. Lõdvestumine tähendab seda, et jääd egost ilma. Kui lähed jõega kaasa, ei saa sa ego luua. Ego on ebaloomulik fenomen, mille loomiseks ja säilitamiseks läheb vaja suurt energiat. Sa raiskad selle peale kogu oma elu.
Teadlikkus ja lõdvestumine: ühe mündi kaks külge
Miks sa oled pinges? Sa samastad end igasuguste mõtete ja hirmudega – surm, pankrot, dollar läheb allamäge… Need on su pinged, mis mõjutavad ka su keha. Ka su keha läheb pingesse, sest keha ja vaim pole kaks eraldi üksust. Kehameel on ühtne süsteem – kui vaim on pinge all, on pinge all ka keha.
Teadlikkus ja lõdvestumine on ühe mündi kaks külge, sa ei saa neid teineteisest eraldada. Sa võid alustada teadlikkusega ja siis leiad end lõdvestumas. Teadlikkus viib sind mõistusest ja mõistusega samastumise juurest eemale ning keha hakkab loomulikult lõdvestuma. Sa pole enam milleski kinni ja pinged ei saa eksisteerida teadlikkuse valguses.
Sa võid alustada ka teisest otsast. Lihtsalt lõdvestu… Lase kogu pingel minna… Lõdvestudes üllatud, et sinus tärkab teadlikkus. Aga lihtsam on alustada teadlikkusest, sest isegi lõdvestumissoov tekitab teatud pinge.
On üks Ameerika raamat pealkirjaga „Sa pead lõdvestuma”. Kui pead, kuidas sa siis saad lõdvestuda? Peab tekitab sinus pinge, seesama sõna ise loob otsekohe pinge. Peab on nagu käsk, mis tuleb jumalalt. Ilmselt ei tea selle raamatu kirjutanud inimene mitte midagi lõdvestumisest ega lõdvestumise keerukusest.
Seetõttu ei alustata Idas meditatsiooni kunagi lõdvestumisest, me oleme alati alustanud teadlikkusest. Seejärel tuleb lõdvestumine iseenesest, sa ei pea seda kuidagi tekitama. Kui pead seda tekitama, siis on selles teatud pinge. See peab iseenesest tulema, ainult siis on see puhas lõdvestus. Ja see tuleb.
Kui tahad, võid proovida lõdvestumisest alustada, aga mitte nõnda, et „peab”. Lõdvestumisega alustada on raske, aga kui tahad proovida, on mul üks mõte, kuidas seda teha. Ma olen töötanud paljude Lääne inimestega ja olen saanud teadlikuks sellest, et nad ei kuulu Itta ega tunne Ida teadvelolekut; nad pärinevad teistsugusest traditsioonist, kus pole kunagi tuntud mingit teadlikkust.
Lääne inimeste jaoks olen ma loonud dünaamilise meditatsiooni. Kui ma juhtisin meditatsioonilaagreid, kasutasin lobisemis- ja kundalini meditatsiooni. Kui tahad alustada lõdvestumisest, siis tuleb kõigepealt teha neid meditatsioone. Need võtavad su kehalt ja vaimult kõik pinged ning lõdvestumine on siis väga lihtne. Sa ei tea, kui palju sa tagasi hoiad ja et see ongi pinge põhjus.
Ma lubasin teha lobisemismeditatsiooni mägedes asuvates laagrites. Linnas on seda raske teha, sest see ajab naabrid hullluks. Nad helistavad
