oled minust valesti aru saanud.
Ära vali
Hetkel, mil valid, pole sa enam terviklik; miski on tagasi lükatud, miski on valitud. Sa oled valinud poole; sa oled millegi poolt, millegi vastu. Sa pole enam terviklik.
Sa ütled: „Ma valin meditatsiooni ja ma pole siis enam vihane.” Selle tulemusena oled õnnetu. Meditatsiooni pole, on ainult õnnetus! Nüüd oled õnnetu meditatsiooni nimel – ja inimene võib oma õnnetusele leida igasuguseid kauneid nimesid.
Valimine ise on õnnetus. Olla valikuteta on õndsus. Näe seda! Vaata seda nii sügavalt kui võimalik ja näe, et valimine ise on õnnetus. Isegi kui valid õndsuse, luuakse õnnetust. Ära vali üldse ja siis vaata, mis juhtub.
Väga raske on mitte valida. Me oleme alati valinud, kogu meie elu on olnud valikute rida. Me oleme uskunud, et kui me ei vali, kes siis meie eest valib? Kui me ei otsusta, kes siis meie eest otsustab? Kui me ei võitle, kes siis meie eest võitleb? Me oleme uskunud väga rumalat arusaama: me peame võitlema ja olema pidevalt valvel, sest eksistents on meie vastu.
Eksistents pole meie vastu. Sa oled vaid tilgake selles ookeanis – sa pole eksistentsist eraldi. Kuidas võiks eksistents olla sinu vastu? Sa oled osa sellest. Eksistents on see, kes su sünnitas – kuidas võib ema oma lapse vastu olla?
Eksistents on meie kodu, me kuulume sellele ja see kuulub meile. Niisiis pole vaja muretseda, pole vaja võidelda isiklike sihtide ja eesmärkide nimel. Inimene võib lõdvestuda – päikeses, tuules, vihmas. Päike on osa meist, nagu meie oleme osa päikesest; ja puud on osa meist, nagu meie oleme osa puudest. Lihtsalt näe, et kogu eksistentsis sõltuvad kõik üksteisest; see on tohutult keeruline võrgustik, kus kõik on kõigiga ühendatud. Mitte miski pole eraldi. Niisiis, mis mõtet on valikul? Lihtsalt ela nagu sa oled, oma totaalsuses.
Probleem kerkib sellest, et sa leiad endas vastandeid, ja loogiline mõistus küsib: „Kuidas saan ma olla mõlemat?” Ükskord küsiti minult: „Kui ma olen armunud, siis on meditatsioon häiritud. Kui mediteerin, hakkan kaotama huvi armastuse vastu. Mida ma siis peaksin tegema? Mille ma peaksin valima.”
Mõte valikust tärkab seetõttu, et on olemas vastandid. Jah, see on õige: kui armud, siis unustad meditatsiooni, ja kui tegeled meditatsiooniga, kaotad huvi armastuse vastu. Ent ikkagi pole vaja valida. Kui tunned, et liigud armastuse suunas, siis liigu – ära vali! Kui tunned, et liigud meditatsiooni suunas, siis liigu – ära vali! Pole vaja valida.
Ja kunagi ei tärka korraga soovi mõlema järele. Seda mõista on väga oluline: soov mõlema järele ei tärka kunagi korraga. See on võimatu – sest armastus tähendab soovi olla koos kellegi teisega; armastus tähendab, et oled teisele inimesele keskendunud. Ja meditatsioon tähendab selle teise unustamist ja keskendumist iseendale. Need soovid ei saa tärgata koos.
Kui tahad olla koos kellegi teisega, siis see tähendab, et oled endast väsinud. Ja kui tahad olla koos iseendaga, siis see tähendab, et oled teisest inimesest väsinud. See on kaunis rütm! Olla kellegi teisega tekitab sinus sügava soovi olla üksi. Sa võid küsida armastajatelt – kõik armastajad tunnevad vahel soovi üksi olla. Aga nad kardavad üksi olla, sest arvavad, et see läheb armastuse vastu ja mida siis nende partner ütleks? Teine inimene võib solvuda. Niisiis nad teesklevad, ehkki tahavad üksi olla, tahavad oma ruumi. Nad teesklevad ja jätkavad koos olemist. See on võlts ja mõjub armastusele hävitavalt. Ja muudab su suhte võltsiks.
Kui tunned, et tahad üksi olla, siis ütle kogu austuse ja armastusega: „Minus kasvab suur soov olla üksi ja ma pean seda tegema – siin pole küsimus valikus. Palun ära solvu. Sellel pole sinuga midagi tegemist, see on lihtsalt mu enda sisemine rütm.”
Ja see aitab teisel inimesel olla sinuga ehe ja siiras. Aegapidi, kui sa tõesti inimest armastad, hakkavad need rütmid kokku langema, ja see on ime, armastuse maagia. Kui kahe inimese vahel on tõeline armastus, siis on see tulemus vältimatu. Nad hakkavad leidma, et soov olla koos ja soov olla eraldi tärkavad samal ajal. Nad on ühes rütmis: vahel saavad kokku ja on koos ja teineteisesse sulandunud, unustades end täielikult; ja seejärel teineteisest eemaldudes, liikudes, tagasi tõmbudes, eraldudes oma ruumi, saades iseendaks – saades mediteerijaks.
Meditatsiooni ja armastuse vahel pole valikut. Neid mõlemaid tuleb kogeda. Ja tärgaku sinus mis tahes, olgu selle hetke sügav igatsus milline tahes, mine selle igatsusega kaasa.
Lepi tõusude ja mõõnadega
Inimene peab elus rohkem leppima kõigi tõusude ja mõõnadega. Selles on oma rütm: vahel tunned, et oled õiges häälestuses, vahel tunned, et mitte. See on loomulik. Nagu päev ja öö, suvi ja talv. Inimene peab õppima, et vari kuulub iga asja juurde. Kui sa ei suuda varjuga leppida, muutud ilmaasjata närviliseks ja see teeb asjad palju keerulisemaks.
Kui juhtub midagi ilusat, siis võta see vastu, ole tänulik; kui ei juhtu, siis lepi ka sellega ja ole ikka tänulik, teades, et see on lihtsalt puhkeperiood. Sa oled terve päeva tööd teinud, õhtul jääd magama – ära tunne end õnnetuna seetõttu, et sa pole võimeline töötama ja raha teenima, tegema tuhandet asja ühel ja samal ajal, sest nii palju asju on ju vaja ära teha… Ära selle pärast muretse!
On inimesi, kes muretsevad. Nad kaotavad une, ja see pole kasulik. Inimene, kes ei suuda öösel magada, on hommikul kurnatud – ta on rohkem väsinud kui voodisse heites. Inimene, kes unustab päeva ja lepib sellega, et öö on puhkuseks, lõdvestudes sügavalt, suudab hommikul jälle elada uute silmade ja uue olemusega. Ta suudab uue päeva vastu võtta ja seda tervitada, ta on rõõmus, et saab jälle õhku hingata ning näha päikest ja teisi inimesi.
Pea alati meeles, et kõigel on oma puhkeperiood. Ja see ei tähenda aktiivsuse vastu olemist; puhkeperiood annab energiat ja vitaalsust.
Ära võitle oma loomusega
Psühholoog Hans Selye töötas kogu elu vaid ühe probleemi kallal – see oli stress. Ta tuli väga läbinägelikele järeldustele. Üks on see, et stress pole alati halb, seda võib kasutada ka meeldival viisil. See pole ilmtingimata negatiivne, aga kui me mõtleme, et see on alati negatiivne, siis tekitame probleeme. Stressi iseenesest võib kasutada lävepakuna, sellest võib saada loov jõud, aga meile on üldiselt õpetatud, et stress on paha. Niisiis, kui oled mis tahes stressis, hakkad sa kartma ja su hirmuga suureneb stress veelgi. See ei aita olukorrale kaasa.
Näiteks põhjustavad stressi majanduslikud probleemid. Kui tunned, et sinus on pinget, stressi, hakkad sa seda kartma. Sa räägid endale: „Ma pean lõdvestuma.” Püüd lõdvestuda ei aita, sest sa ei suuda lõdvestuda; tegelikult tekitab püüd lõdvestuda omakorda stressi. Sul on stress ja sa püüad lõdvestuda, aga ei suuda, niisiis läheb asi veel hullemaks.
Kui sul on stress, kasuta seda loova energiana. Kõigepealt lepi sellega, pole vaja vastu võidelda. Lepi sellega, kõik on hästi. See lihtsalt ütleb: „On majanduslikke probleeme, miski läheb valesti, sa võid kaotada.” Stress näitab, et keha valmistub selleks olukorraks. Kui püüad lõdvestuda, võtad valuvaigisteid või rahusteid, lähed oma kehaga vastamisi.
Keha valmistub teatud olukorraga tegelema. Naudi seda väljakutset! Isegi kui sa vahel ei saa öösel magada, pole vaja sellepärast muretseda. Kasuta stressist tõusvat energiat: kõnni edasi-tagasi, mine jooksma või pikale jalutuskäigule. Kavanda, mida tahad teha, mida mõistus tahab teha. Selle asemel et püüda magama jääda, mis pole võimalik, kasuta olukorda loominguliselt. Mõistus ütleb lihtsalt seda, et keha on valmis probleemiga võitlema: see pole aeg lõdvestumiseks. Lõdvestumine võib tulla hiljem.
Kui oled oma stressi täiesti läbi elanud, jõuad lõdvestumiseni automaatselt. Kui tahad
