Mida Harry Hole oli kord öelnud. Et tihti unustatakse otsida kõige loomulikumast kohast. Ta klõbistas kiiresti. Ootas, et leht avaneks.
Ta märkas, et taamal avatud planeeringuga tööruumis pöörati päid, kui ta oma bergeni vandesõnad lendu laskis. Aga ta ei viitsinud kolleege rahustada, et see ei ole psühhoos. Harryl oli nagu ikka õigus olnud.
Ta haaras telefoni ja vajutas kordusnupule. Gunnar Hagen vastas teise kutsungi peale.
„Arvasin, et pidid minema nõupidamisele,” ütles Katrine.
„Edasi lükatud, ma panen inimesi Valentin Gjertsenile sappa.”
„Pole vaja. Ma just leidsin ta.”
„Noo?”
„Pole mingi ime, et ta on nagu maa alla vajunud. Sest ta ongi maa alla vajunud.”
„Tahad öelda, et ta on …?”
„Jah, ta on surnud. Seisab mustvalgel rahvastikuregistris. Anna andeks selle bergeni udutamise pärast. Lähen koju ja söön lohutuseks toidujäätmeid ja kalapäid.”
Kui ta oli toru hargile pannud ja pilgu tõstis, oli sadama hakanud.
Anton Mittet tõstis pilgu kohvitassilt, kui Gunnar Hagen Politseimaja seitsmenda korruse samahästi kui inimtühja sööklasse sisse purjetas. Anton oli istunud tükike aega, pilk aknast välja suunatud. Ning mõelnud. Kuidas kõik oleks võinud olla. Ja juurelnud, miks ta enam ei mõtle, kuidas kõik võiks olla. Võib-olla käis see kaasas vanadusega. Võtsid laualt jagatud kaardid, heitsid pilgu peale. Kätt parandada ei lastud. Nii et jäi üle mängida olemasolevate kaartidega, nii hästi kui annab. Ja unistada kaartidest, mis oleksid võinud tulla.
„Vabandust, et ma hiljaks jäin, Anton,” ütles Gunnar Hagen ja istus Antoni vastu. „Valehäire Bergenist. Kuidas läheb?”
Anton kehitas õlgu. „Muudkui töö ja töö. Näen, kuidas noored minust mööda lähevad. Püüan neile nõu anda, aga neil pole mingit põhjust kuulata keskealist meest, kes on ikka veel konstaabel. Näib, nagu arvaksid nad, et elu on punane vaip, mida nende ees lahti rullitakse.”
„Ja kodus?” küsis Hagen.
Anton kordas õlakehitust. „Hästi. Naine vingub, et töötan liiga palju. Aga kui ma kodus olen, siis vingub ta samapalju. Kõlab tuttavalt?”
Hagen ümatas neutraalselt, et teine mõistaks seda nii, nagu mõista tahab.
„Kas mäletad oma pulmapäeva?”
„Jah,” vastas Hagen ja heitis diskreetse pilgu kellale. Mitte et ta poleks teadnud, mis kell on, vaid et poetada Anton Mittetile vihje.
„Kõige hullem on see, et sa mõtled seda altari ees seistes täitsa tõsiselt, kui sellele igavikule jah-sõna annad.” Anton naeris kõminal ja raputas pead.
„Sa tahtsid minuga millestki rääkida?” küsis Hagen.
„Jah.” Anton tõmbas sõrmega mööda ninaselga alla. „Eile ilmus valvesse uus õde. Ta tundus kuidagi kahtlane. Ma ei tea täpselt, miks, aga tead ju küll, meiesugused vanad rebased märkavad sellist asja kohe. Nii et ma kontrollisin teda pisut. Selgub, et ta oli kolmenelja aasta eest ühte mõrvajuhtumisse segatud. Ta lasti vabaks, süüdistusest loobuti. Aga ikkagi.”
„Saan aru.”
„Mõtlesin, et parem on sulle teatada. Sa võid rääkida haigla juhatusega. Äkki lasta ta diskreetselt mujale paigutada.”
„Küll ma selle eest hoolitsen.”
„Aitäh.”
„Aitäh sulle. Tubli töö, Anton.”
Anton Mittet kummardas kergelt. Tal oli hea meel, et Hagen teda tänas. Hea meel, sest munga välimusega osakonnajuhataja oli ainus mees politseis, kelle ees ta tundis suurt tänuvõlga. Hagen isiklikult oli Antoni pärast Juhtumit mülkast välja tõmmanud. Tema helistas Drammeni politseiülemale ja ütles, et nad karistasid Antonit liiga karmilt, et kui Drammen tema kogemusi ei vaja, siis nemad Oslo Politseimajas küll vajavad. Ja nii läkski. Anton hakkas tööle Grønlandis kriminaalvalves, kuigi jäi elama Drammenisse, nagu Laura oli tingimuseks seadnud. Ja kui Anton Mittet liftiga tagasi teisele korrusele oma töötuppa sõitis, oli tema samm nõtkem, selg sirgem ja huulil koguni naeratus. Ja ta tundis – jah, tõesti tundis –, et see võib olla millegi hea algus. Ta peaks ostma lilli … Ta mõtles ringi. Laurale.
Katrine vahtis aknast välja, kui numbrit valis. Tema korter asus niinimetatud kõrgel esimesel korrusel. Mis oli küllalt kõrgel, et mitte näha all tänaval mööduvaid inimesi. Ja küllalt madalal, et näha nende lahtilöödud vihmavarje. Ja vihmapiiskade taga, mis aknaklaasil tuuleiilides võbelesid, nägi ta Puddefjordi silda, mis ühendas linna Laksevågi poolel mäeauguga. Aga just praegu vaatas ta viiekümnetollisest telekast, kuidas vähihaige keemiaõpetaja metamfetamiini keedab. Talle tundus see kummaliselt paeluv. Ta oli ostnud teleka juhtlausega „Miks peaksid üksikutel meestel kõige suuremad telekad olema?” ja järjestanud DVD-d Marantzi mängija alla kahele riiulile äärmiselt subjektiivselt. Esimese ja teise koha klassikariiuli vasakus servas hõivasid „Sunset Boulevard” ja „Singin’ in the Rain”, aga alumine, uuemate filmide riiul oli saanud üllatava liidri: „Toy Story 3”. Kolmas riiul oli CD-de päralt, mida ta polnud sentimentaalsetel põhjustel Päästearmeele annetanud, vaid jätnud endale, kuigi need olid arvuti kõvakettale salvestatud. Tal oli muusikas kindel maitse, kuhu kuulus põhiliselt glamrock ja progressiivne popp, eelistatult briti oma ja kui võimalik, siis androgüünset sorti: David Bowie, Sparks, Mott the Hoople, Steve Harley, Marc Bolan, Small Faces ja Roxy Music ja uusimana Suede.
Keemiaõpetaja oli järjekordselt naisega tülli pööranud. Katrine keris DVD-mängijat fast forward’iga edasi ja helistas samal ajal Beatele.
„Lønn.” Hääl oli hele ja tütarlapselik. Ja vastus ei väljendanud rohkem kui vaja. Kas ei viidanud perekonnanimega vastamine suurele majapidamisele, et täpsustataks, millist Lønni soovitakse? Aga praegusel juhul olid Lønnid vaid lesk Beate Lønn ja tema poeg.
„Katrine Bratt siin.”
„Katrine! Ammu pole kuulnud. Mis sa teed?”
„Vaatan telekat. Ja sina?”
„Saan „Monopolis” kullateralt kaela. Söön lohutuseks pitsat.”
Katrine mõtles hetke. Kui vana kullatera juba olla võib? Igatahes küllalt vana, et emale „Monopolis” pähe teha. Veel üks meeldetuletus, kui hämmastavalt kiirelt lendab aeg. Katrine hakkas omakorda ütlema, et tema pugis lohutuseks tursapäid. Aga taipas, et see väljend on naiste seas muutunud sisutuks eneseirooniliseks sõnakõlksuks, mis pidi väljendama nende masendust ja mida neilt oodatigi, selle asemel et öelda, nagu asi on, et pole sugugi kindel, kas ta ilma vabaduseta elada suudaks. Aastate jooksul oli ta aegajalt mõelnud, et peaks Beatega ühendust võtma, et lihtsalt rääkida. Rääkida nii, nagu ta Harryga oli rääkinud. Nad olid Beatega mõlemad politseinikud ja täiskasvanud naised, kellel polnud meest, aga oli olnud politseinikust isa, kes olid üle keskmise intelligentsed realistid, kellel polnud illusioone ja kes ei igatsenud sugugi printsi valgel hobusel. Hobusele võis küll erandi teha, kui see viiks neid sinna, kuhu nad tahavad.
Neil oleks paljustki rääkida.
Aga ometi ei olnud ta saanud niikaugele, et helistada. Välja arvatud muidugi
