style="font-size:15px;"> „Ja kas teil on aimu, kes selle kuulduse liikvele laskis?”
„Jepp,” vastas valvur järgmist ust lukust lahti keerates. „Teie ise.”
„Meie? Politsei?”
„Üks politseikutt käis siin ja tegi, nagu kuulaks neis kahes asjas vange üle. Aga pläras ise rohkem kui küsis, nagu ma kuulsin.”
Katrine noogutas. Ka tema oli kuulnud, et neil puhkudel, kui ollakse kindel, et kinnipeetu on lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi, kuid ei suudeta seda tõendada, hoolitsetakse selle eest, et ta saaks oma vitsad kuidagi teisiti. Muud ei pruugigi teha kui informeerida õigeid kaasvange. Kel on võimu. Või kes ei malda oma emotsioone talitseda.
„Ja te leppisite sellega?”
Vanglatöötaja kehitas õlgu. „Mida meie, valvurid, teha saame?” Ja lisas häält tasandades: „Ja antud juhul ei olnud meil ehk selle vastu suurt midagi …”
Nad möödusid puhkeruumist. „Mis mõttes?”
„Valentin Gjertsen oli haige värdjas. Saatana sigidik. Sihuke frukt, kelle puhul imestad, miks Issand tema loomisega vaeva nägi. Meil oli siin üks naistöötaja, kelle ta …”
„Tere, näe, seal sa oledki.”
Katrine kuulis malbet häält, keeras pead ja heitis masinlikult pilgu vasakule. Noolemängulaua ees seisis kaks meest. Katrine pilk kohtas tema poole pöördunud kõhna neljakümnele ligineva mehe naeratavaid silmi. Vähesed heledad juukseriismed olid kammitud üle punetava kolba. Mingi nahahaigus, mõtles Katrine. Või on neil solaarium, kuna nad nii hädasti abi vajavad.
„Ma juba kartsin, et sa ei tulegi.” Mees sikutas nooled pikkamisi märklauast välja ja hoidis Katrinet samal ajal pilguga kinni. Viskas seejärel noole märklaua lihapunasesse südamikku, otse keskpunkti. Irvitas, kui noolt edasi-tagasi sudis ja sügavamale surus. Kiskus noole välja. Matsutas suuga. Teine mees ei naernud, nagu Katrine oli oodanud. Vaid vaatas oma mängupartnerit hoopis murelikul pilgul.
Vanglatöötaja võttis Katrinel õrnalt käe alt kinni, et ta kaasa tõmmata, kuid too tõstis käe ja vabastas enda, aju palavikuliselt tabavat repliiki otsimas. Liiga ilmse, noole võrdlemise suguliikme suurusega praakis see välja.
„Paneksid juuksevette vähem Torusiili.”
Ta kiirustas edasi, aga jõudis märgata, et kui see ka päriselt märki ei tabanud, siis vähemalt sinnapoole. Mehe nägu oli punaseks lahvatanud, mille järel irve veelgi laienes ja ta otsekui au andis.
„Kas Valentinil mõnda vestluskaaslast oli?” küsis Katrine, kui valvur kambri ust avas.
„Jonas Johansen.”
„Kas see, keda nad Juudaks kutsuvad?”
„Jepp. Istus kinni mehe vägistamise eest. Sääraseid pole palju.”
„Kus ta nüüd on?”
„Põgenes.”
„Kuidas nii?”
„Me ei tea.”
„Te ei tea?”
„Kuulge, siin istub nii palju jubedat rahvast, aga me pole mingi kõrgendatud turvameetmetega vangla nagu Ullersmo. Siin selles osakonnas on inimestel pealegi lühendatud karistusaeg. Juudase karistuse puhul oli mitu pehmendavat asjaolu. Ja Valentin istus kinni ainult vägistamiskatse eest. Sarivägistajad on mujal. Nii et me ei larista vahendeid selle peale, et selle osakonna omi valvata. Meil on iga hommik loendus ja vahel tuleb ette, et mõni on puudu ja kõik peavad kambritesse tagasi minema, et teha kindlaks, keda pole. Aga kui arv klapib, läheb kõik vana rada. Me leidsime, et Juudas Johanson on kadunud, ja teatasime politseisse. Ma ei mõelnudki selle peale eriti, sest kohe pärast seda oli meil kõriauguni tegemist.”
„Te mõtlete …”
„Jah. Valentini tapmine.”
„Nii et Juudas ei olnud siin, kui see juhtus?”
„Just.”
„Mis te arvate, kes ta tappa võis?”
„Ma ei tea.”
Katrine noogutas. Vastus tuli liiga ruttu.
„Ma luban, et see jääb meie vahele. Ma küsin ainult, mis te arvate, kes võis Valentini tappa?”
Vangivalvur tõmbas põsed lohku ja takseeris Katrinet. Just nagu kontrolliks, kas tal oli esialgsel ülevaatusel midagi kahe silma vahele jäänud.
„Neid, kes Valentini vihkasid ja kartsid, oli siin palju. Mõni ehk leidis, et kas tema või nemad – tal oli palju patte hingel. See, kes ta tappis, pidi teda ikka mehemoodi vihkama. Valentin oli … kuidas seda öeldagi?” Katrine nägi, kuidas valvuri kõrisõlm mundrikrae kohal üles-alla jõnksus. „Keha oli nagu tarretis, ma ei ole säärast asja enne näinud.”
„Pekstud nüri esemega?”
„Ma ei tea nendest asjadest midagi, aga igatahes ei olnud teda võimalik ära tunda. Nägu oli pudruks pekstud. Kui tema rinnal seda jubedat tätoveeringut poleks olnud, siis on kahtlane, kas me oleksime teda tuvastada suutnud. Ma ei ole kuigi õrnake, aga seda õudust nägin pärast küll unes.”
„Missugune tätoveering see oli?”
„Mis missugune?”
„Jah, missugune …” Katrine märkas, et kipub oma lahke politseiniku rollist välja libisema, ja võttis end kokku, et ägestumist varjata. „Mida tätoveering kujutas?”
„Tjah, mine võta kinni. See oli mingi nägu. Kurradi jube. Nagu laiaksveninud. Nagu oleks kinni ja rabeleks, et lahti pääseda.”
Katrine noogutas pikkamisi. „Et pääseda välja kehast, millesse ta on vangistatud.”
„Jepp, just nimelt, jepp. Kas te teate …?”
„Ei,” vastas Katrine. Aga ma tean seda tunnet. „Ja Juudast te ei leidnudki?”
„Teie ei leidnud Juudast.”
„Jah, seda küll. Mis te arvate, miks meie teda ei leidnud?”
Valvur kehitas õlgu. „Kust mina tean. Aga ma saan ju aru, et Juudase-sugune ei ole teil prioriteet number üks. Nagu öeldud, olid seal kergendavad asjaolud, ja kuriteo kordumise oht oli minimaalne. Ta oli oma aja tegelikult juba ära istunud, aga see idioot jäi nähtavasti palavikku.”
Katrine noogutas. Vabanemispalavik. Mis saabub siis, kui kuupäev läheneb, vang hakkab vabadusele mõtlema ja korraga tundub väljakannatamatu veel üks päev kinni istuda.
„Kas siin on veel keegi, kes võiks mulle Valentinist rääkida?”
Valvur raputas pead. „Ta suhtles ainult Juudasega. Keegi ei tahtnud temaga tegemist teha. Tont võtaks, ta ajas kõigile hirmu nahka. Õhk otsekui muutus, kui ta ruumi astus.”
Katrine esitas veel mõne küsimuse, kuni taipas, et teeb seda üksnes sellepärast, et õigustada kulutatud aega ja lennupiletit.
