kõhna meest. Too seisis nagu post, käed külgedel rippu, ja vahtis tühja märklauda. Nooli polnud kusagil näha. Ta keeras end aegamisi ja Katrine ei suutnud jätta tema pilgule vastamata. Irvitus oli kadunud, silmad olid tuhmid ja hallid nagu millimallikad.
Ta hüüdis midagi. Neli sõna, mis kordusid. Kõva, läbilõikava häälega nagu lind, kes hoiatab ohu eest. Siis puhkes ta naerma.
„Ärge tehke temast välja,” ütles valvur.
Naer nende taga kaugenes, sedamööda kuidas nad mööda koridori edasi ruttasid.
Siis seisis ta väljas ja tõmbas kopsu rõsket, vihmast tiinet õhku.
Võttis välja telefoni, lülitas välja salvestuse, mis oli ta tulekust saadik käinud, ja helistas Beatele.
„Vanglas valmis,” ütles ta. „Aega on?”
„Panen kohviaparaadi tilkuma.”
„Ee … Kas sul ei ole …”
„Sa oled politseinik, Katrine. Sa jood aparaadikohvi. Okei?”
„Tead, ma käisin tavaliselt söömas Torggatal Café Saras ja sa pead oma laborist välja saama. Lõuna. Mina teen välja.”
„Muidugi teed.”
„Ah soo?”
„Ma leidsin ta üles.”
„Kelle?”
„Irja Jacobseni. Ta on elus. Vähemalt kui me kiiresti teeme.”
Nad leppisid kokku, et kohtuvad kolmveerand tunni pärast, ja lõpetasid kõne. Samal ajal kui Katrine taksot ootas, keris ta salvestust tagasi. Telefoni mikrofoni poolne ots oli taskust välja piilunud ja Katrine sedastas, et heade kõrvaklappidega suudab ta vangivalvuri juttu dešifreerida. Ta keris salvestuse lõpuni ja kuulas seda, millest arusaamiseks ta kõrvaklappe ei vajanud. Punakolu korduvaid hoiatuskarjeid:
„Valentin elab. Valentin tapab. Valentin elab. Valentin tapab.”
„Ta tuli täna hommikul teadvusele,” ütles Anton Mittet, tõtates koos Gunnar Hageniga mööda koridori.
Silje tõusis toolilt, kui neid lähenemas nägi.
„Võid nüüd ära minna, Silje,” ütles Anton. „Ma vahetan su välja.”
„Aga sinu valve algab alles tunni aja pärast.”
„Ma ütlesin, võid minna. Oled vaba.”
Silje takseeris Antonit. Vaatas teist meest.
„Gunnar Hagen,” ütles mees ja ulatas Siljele käe. „Mõrvarühma ülem.”
„Ma tean, kes te olete,” vastas Silje ja võttis ta käe vastu. „Silje Gravseng. Ma loodan, et töötan kord teie alluvuses.”
„Kena,” vastas mees. „Siis võid alustada sellest, mida Anton ütles.”
Tüdruk noogutas Hagenile. „Instruktsioonil seisab teie nimi, nii et loomulikult …”
Anton vaatas pealt, kui tüdruk oma asju kotti pakkis.
„Muide, see on mu viimane praktikapäev,” ütles ta. „Nüüd pean hakkama eksamitele mõtlema.”
„Silje on politseipraktikant,” ütles Anton.
„Tänapäeval öeldakse selle kohta kõrgema politseikooli üliõpilane,” märkis Silje. „Ma tahaksin teada ühte asja, peainspektor.”
„Jah?” küsis Hagen ja muigas pikkade sõnade üle, mida tüdruk kasutas.
„See legendaarne tüüp, kes teie alluvuses töötas. Harry Hole. Räägitakse, et ta ei teinud kunagi ühtegi viga. Et ta lahendas kõik mõrvajuhtumid, mida uuris. Kas see vastab tõele?”
Anton köhatas hoiatavalt ja vaatas Siljele otsa, ent tüdruk ei teinud teda märkamagi.
Hageni muie laienes naeratuseks. „Esiteks võivad su hingel olla lahendamata juhtumid ka sel juhul, kui sa ühtegi viga pole teinud. Või mis sina arvad?”
Silje Gravseng ei vastanud.
„Mis puutub Harrysse ja lahendamata juhtumitesse …” Ta hõõrus lõuga. „Tjah, neil on vist õigus. Aga sõltub sellest, mis nurga alt asja vaadata.”
„Mis nurga alt siis?”
„Ta tuli Hongkongist koju, et uurida tapmist, mille eest tema kasupoeg oli arreteeritud. Ja kuigi tal õnnestus Oleg vabastada ja keegi teine üles tunnistas, ei ole Gusto Hansseni tapmist tegelikult lahendatud. Vähemalt ametlikult.”
„Aitäh,” ütles Silje ja naeratas korraks.
„Edu sulle su ametis,” soovis Gunnar Hagen.
Gunnar Hagen jäi seisma ja tüdrukule järele vaatama, kui too koridori pidi eemaldus. Mitte niivõrd sellepärast, et mehed alati noorele ilusale tüdrukule järele vaatavad, vaid sellepärast, et eesseisvat veel paari sekundi võrra edasi lükata, mõtles Anton. Ta oli märganud, et osakonnajuhataja on närvis. Siis keeras Hagen näo suletud ukse poole. Nööpis pintsaku kinni. Õõtsutas end pöidadel nagu tennisist, kes ootab vastase servi.
„Ma lähen siis sisse.”
„Just,” vastas Anton. „Mina hoian silma peal.”
„Jah,” kostis Hagen. „Jah.”
Keset lõunasööki küsis Beate Katrinelt, kas temal ja Harryl oli tookord suhe.
Sissejuhatuseks oli Beate talle rääkinud, kuidas üks agent oli pildi järgi ära tundnud valetunnistusi andnud naise Irja Jacobseni. Ta oli rääkinud, et naine istub enamasti kodus mingit sorti kommuunis Alexander Kiellands plassil, mis on teatud mõttes politsei valve all, sest seal müüakse amfetamiini. Aga Irja vastu politseil suuremat huvi ei ole, sest tema mitte ei müü, vaid halvemal juhul ostab.
Siis oli jutt kandunud töö- ja eraelu kaudu vanadele headele aegadele. Katrine oli kohusetundlikult protestinud, kui Beate väitis, et pool mõrvarühma endal kaelad kõveraks vahtis, kui Katrine mööda koridore hõljus. Samas turgatas Katrinele pähe, et naised panevad üksteist paika, kui rõhutavad teise kunagist ilu. Eriti siis, kui nad ise iluga ei hiilga. Aga kuigi keegi ei olnud Beate poole kaela kõveraks vahtinud, ei olnud ta kunagi lubanud endal mürginooli loopida. Tema oli olnud tasane, punastav, ülitöökas, ustav ja äärmiselt aus. Kuid miski oli ilmselt muutunud. Võib-olla oli asi klaasis valges veinis, mida nad olid endale lubanud. Igal juhul ei olnud Beatel varem kombeks nii otsesõnu isiklikke küsimusi esitada.
Katrinel oli igatahes hea meel, et ta suu oli pitat täis, nii et ta ei pruukinud muud teha kui pead raputada.
„Aga olgu,” ütles ta, kui suu sai tühjaks söödud. „Tunnistan, et ma mõtlesin sellest vahel. Kas Harry mainis midagi?”
„Harry rääkis mulle peaaegu kõike,” ütles Beate ja tõstis veiniklaasi, kus oli viimane sõõm. „Ma mõtlesin, kas ta mitte ei valetanud, kui eitas, et sina ja tema …”
Katrine
