kambrisse.
Punase kolbaga mees istus kirjutuslaua ääres ja keeras end tooliga ringi.
„Tere tulemast minu tagasihoidlikku häärberisse.”
„Aitäh,” ütles Katrine.
„Istuge siia.” Rico Herrem tõusis, tõstis tooli Katrinele lähemale, läks tagasi ja istus ülestehtud voodile. Tubli vahemaa. Katrine istus ja tundis toolipõhjas mehe kehasoojust. Rico Herrem taganes voodil istudes, kui Katrine tooli talle lähemale lükkas, ja Katrine mõtles, et võib-olla on ta selline mees, kes kardab naisi. Et sellepärast ta neid ei vägistagi, vaid ainult piilub. Paljastab end nende ees. Helistab ja räägib, mida kõike nendega teha tahaks, aga mida ta tegelikult kunagi ei julgeks. Rico Herremi kuriteoregister oli pigem eemaletõukav kui hirmutav.
„Te hõikasite mulle järele, et Valentin ei ole surnud,” ütles Katrine ja kummardus lähemale. Mees tõmbus veel pisut kaugemale. Tema kehakeel oli kaitsepositsioonil, aga naeratus seesama – jultunud ja täis viha. Nilbe.
„Mida te sellega öelda tahtsite?”
„Mis te ise arvate, Katrine?” Nasaalne hääl. „Eks ikka seda, et ta elab.”
„Valentin Gjertsen leiti siitsamast vanglast tapetuna.”
„Kõik arvavad nii, jah. Kas too tüüp seal väljas rääkis teile, mida Valentin hambaarstiga tegi?”
„Midagi seeliku ja nailonsukkade kohta. Need vist sütitavad teid.”
„Need sütitavad Valentini. Või vastupidi, tema sütitab neid. Hambaarst käis siin kahel päeval nädalas. Sel ajal kurtsid paljud hambavalu. Valentin ähvardas naist hambapuuriga, et sundida teda nailonsukki jalast võtma ja pähe tõmbama. Suksutas teda hambaarstitoolil. Aga nagu ta hiljem seletas: „Ta lamas seal nagu tapaliha.” Naisele oli vist halba nõu antud, kuidas käituda, kui midagi juhtub. Nii et Valentin võttis välgumihkli ja, jah, nailonsukad sütitavad teda. Kas olete näinud, kuidas nailon põledes sulab? Siis tuli naisele elu sisse. Kisa ja kiljumine ja metsik ratsasõit, eks ole? Nailonis küpsetatud näo hais istus nädalaid seintes. Ma ei teagi, kuhu ta jäi, aga pakun, et ta ei pea enam muretsema, et keegi teda veel vägistada võiks.”
Katrine vaatas meest. Ülbikulõust, mõtles ta. Sihuke, kes on nii palju tappa saanud, et irve on automaatseks enesekaitseks muutunud.
„Kui Valentin ei ole surnud, siis kus ta on?” küsis Katrine.
Irve venis veelgi laiemaks. Rico tõmbas teki üle põlvede.
„Palun öelge mulle, Rico, kui ma teiega oma aega raiskan,” ohkas Katrine. „Ma olen nii kaua vaimuhaiglas olnud, et hullud ajavad mind haigutama. Okei?”
„Te ei arva ometi, et ma selle info tasuta käest annan, konstaabel?”
„Ametinimetus on eriuurija. Mis on hind? Lühendatud karistusaeg?”
„Ma saan järgmisel nädalal välja. Ma tahan viiskümmend tuhat krooni.”
Katrine naeris valjusti ja südamest. Nii südamest, kui suutis. Ja nägi, kuidas Rico pilku sugeneb raev.
„Siis oleme lõpetanud,” ütles Katrine ja tõusis.
„Kolmkümmend tuhat,” ütles mees. „Mul pole punast pennigi, ja kui ma välja saan, vajan lennupiletit, mis mu siit kaugele ära viiks.”
Katrine raputas pead. „Me maksame koputajatele ainult siis, kui tegemist on infoga, mis mõnele kriminaalasjale uut valgust heidab. Mõnele olulisele kriminaalasjale.”
„Ja mis siis, kui see ongi selline kriminaalasi?”
„Siis peaksin ma seda ikkagi arutama oma ülemustega. Aga ma arvasin, et te tahate mulle midagi rääkida, ja ma ei ole siin selleks, et tingida kauba üle, mida mul ei ole.” Katrine läks ukse juurde ja tõstis käe, et koputada.
„Oodake,” ütles punakolu. Tema hääl kõlas paluvalt. Ta oli teki lõuani tõmmanud.
„Ma võin teile natuke rääkida …”
„Ma ütlesin, et mul ei ole teile midagi.” Katrine koputas uksele.
„Kas teate, mis see on?” Mees tõstis üles mingi vasekarva riistapuu ja Katrine süda jättis löögi vahele. Kuni ta nägi, et asjandus, mida ta sekundi murdosa oli püstolipäraks pidanud, on tätoveerimismasin ja kujutletud püstoliraud selle toru, kust paistab nõel.
„Ma olen siin kombinaadis tätoveerija,” ütles mees. „Ja kuradi hea pealekauba. Ja te vist teate, mille põhjal nad tuvastasid, et leitud laip on Valentin?”
Katrine vaatas talle otsa. Vaatas mehe vihkamist täis pilukil silmi. Õhukesi niiskeid huuli. Punast nahka, mis säras hõredate juuste all. Tätoveering. Deemonilõust.
„Mul ei ole teile ikka veel midagi, Rico.”
„Te võiksite …” Rico tegi grimassi.
„Jah?”
„Pluusi eest lahti nööpida, et ma näeksin …”
Katrine vaatas hämmingus oma ülakeha. „Mõtlete… neid või?”
Kui ta käed rindade alla pani, oleks ta just nagu tundnud, kuidas tema poole kiirgab voodist mehe kehasoojust.
Ta kuulis ukse tagant võtmekimbu kilinat.
„Valvur,” ütles Katrine valjusti, pööramata Rico Herremilt pilku. „Palun andke meile veel paar minutit.”
Ta kuulis, kuidas võtmekilin peatus, mees ütles midagi ja sammud eemaldusid.
Kõrisõlm Katrine ees nägi välja nagu väike alien, mis naha all üles-alla rabeleb, et välja pääseda.
„Jätkake,” ütles Katrine.
„Mitte enne kui …”
„Siin on minu pakkumine. Pluusinööbid jäävad kinni. Aga ma pigistan ühte rinnanibu, nii et see välja paistab. Kui see, mida te räägite, on hea …”
„On!”
„Kui te end liigutate, jääb kaup katki. Okei?”
„Okei.”
„Nii. Laske kuulda.”
„Mina tätoveerisin tema rinnale deemonilõusta.”
„Siin? Vanglas?”
Rico tõmbas teki alt paberilehe.
Katrine liikus tema poole.
„Stopp!”
Katrine peatus. Vaatas meest. Tõstis parema käe. Otsis õhukese rinnahoidja alt üles rinnanibu. Võttis selle pöidla ja nimetissõrme vahele. Pigistas. Ei püüdnud valu ignoreerida, vaid võttis selle vastu. Jäi seisma. Ajas selja sirgu. Teadis, et veri tulvab rinnanibusse ja see läheb kikki. Laskis mehel seda vaadata. Kuulis, kuidas tolle hingamise kiireneb.
Rico ulatas paberilehe, Katrine astus lähemale ja napsas selle enda kätte. Istus
