arvasin, et tal oli see tätoveering juba palju aastaid enne surma,” ütles Katrine.
„Seda ma küll ei ütleks.”
„Mida te sellega mõtlete?” Katrine uuris joonistust.
„Seda, et ta sai selle pärast surma.”
Katrine tõstis pilgu. Nägi mehe pilku, mis oli endiselt tema pluusile naelutatud. „Kas te väidate, et tätoveerisite Valentini pärast tema surma?”
„Kas te kuulete halvasti, Katrine? Valentin ei ole surnud.”
„Aga … kes …?”
„Kaks nööpi.”
„Mida?”
„Tehke kaks nööpi lahti.”
Katrine tegi lahti kolm. Tõmbas pluusi eest lahti. Laskis tal näha rinnahoidjakorvi, kus paistis ikka veel kikkis rinnanibu.
„Juudas.” Mehe hääl oli sosistav, kähe. „Ma tätoveerisin Juudast. Ta oli kolm päeva Valentini kohvris. Kujutage ette, kohvris luku taga.”
„Juudas Johansen?”
„Kõik arvasid, et ta on põgenenud, aga Valentin tappis ta ja peitis kohvrisse. Keegi ei otsi meest ju kohvrist, eks ole? Valentin oli ta nii ära tükeldanud, et isegi mina ei saanud aru, kas see on Juudas. Hakkliha. Võis olla ükskõik kes. Ainus enam-vähem terve kehaosa oli rind, kuhu ma pidin tätoveeringu tegema.”
„Juudas Johansen. Nad leidsid tema laiba.”
„Ja nüüd ma rääkisin selle välja ja nüüd olen ka mina surmalaps.”
„Aga miks ta Juudase tappis?”
„Valentin oli vanglas vihatud mees. Esiteks muidugi sellepärast, mis ta alla kümneaastaste tüdrukutega tegi. Ja siis see hambaarsti lugu. Too meeldis paljudele. Ka valvuritele. Oli vaid aja küsimus, millal Valentiniga õnnetus juhtub. Üledoos. Mis näeb välja nagu enesetapp. Nii et ta võttis midagi ette.”
„Ta oleks võinud lihtsalt ära põgeneda.”
„Ta oleks kätte saadud. Ta pidi jätma mulje, et on surnud.”
„Ja sõber Juudas oli …”
„Kasutuskõlblik. Valentin ei ole nagu mina või teie, Katrine.”
Katrine ignoreeris seda „mina või teie”. „Miks te seda mulle rääkida tahtsite? Te olite ju kaassüüdlane.”
„Ma tätoveerisin vaid surnud meest. Pealegi peate Valentini kätte saama.”
„Miks?”
Punakolu sulges silmad. „Ma olen viimasel ajal nii palju und näinud, Katrine. Ta on teel. Teel tagasi elavate hulka. Aga enne peab ta platsi vanast puhtaks tegema. Kõigist, kes tee peal ees seisavad. Kõigist, kes teavad. Ja mina olen üks neist. Mind lastakse järgmisel nädalal välja. Te peate ta kätte saama …”
„… enne kui ta teid kätte saab,” lõpetas Katrine refrääni ja vahtis enda ees istuvat meest. See tähendab, ta vahtis ühte punkti õhus mehe lauba ees. Talle kangastus Rico kujutatud stseen, kuidas too kolm päeva vana laipa tätoveerib. Ja see pilt oli Katrinele nii häiriv, et ta unustas enda ümber aja ja ruumi. Kuni tundis, kuidas pisike piisk tema kaelale langes. Kuulis mehe vaikset koogamist ja langetas pilgu. Ning kargas võpatades toolilt üles. Tormas komistades ukse poole ja tundis saabuvat iiveldust.
Anton Mittet ärkas.
Süda tagus metsikult ja ta ahmis õhku.
Pilgutas korraks segaduses silmi, et pilku teritada.
Vaatas valget koridoriseina enda ees. Ta istus endiselt toolil, kukal vastu seina. Ta oli magama jäänud. Tööl magama jäänud.
Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ta tõstis vasaku käe. See tundus kaaluvat kakskümmend kilo. Ja miks peksab süda nii, nagu oleks ta poolmaratoni läbinud?
Ta vaatas kella. Veerand kaksteist. Kas ta oli tõesti maganud terve tunni! Kuidas see võis juhtuda? Ta tundis, et süda hakkab pikkamisi rahunema. Ju see tuli viimaste nädalate stressist. Valvekorrad ja sassis päevarütm. Laura ja Mona.
Aga mis ta üles ajas? Kas jälle mõni hääl?
Ta kuulatas.
Mitte midagi, kõigest pinisev vaikus. Ja see ähmane, läbi unenäo meenuv mälestuskild, nagu oleks aju registreerinud midagi rahutukstegevat. Nagu siis, kui ta magas nende Drammeni jõe äärses majas. Ta teadis, et lahtise akna taga käib jõel möirgavate paadimootorite möll, kuid aju seda ei registreerinud. Magamistoa ukse vaevukuuldav naksatus seevastu pani ta üles kargama. Laura väitel oli tal see tekkinud pärast Drammeni juhtumit, kui noor René Kalsnes uppunult jõest leiti.
Ta pani silmad kinni. Ajas need siis jälle pärani. Põrgu päralt, kas ta hakkas uuesti magama jääma! Ta tõusis püsti. Pea käis nii hullusti ringi, et tuli tagasi istuda. Ta pilgutas silmi. Kuradi udu, see kattis tema meeli nagu katt.
Ta vaatas tühja kohvitopsi, mis tooli kõrval seisis. Tuleb minna ja topeltespresso teha. Ei, kurat, kapslid on ju otsas. Tuleb helistada Monale ja paluda, et ta tassi kohvi tooks, järgmise visiidini ei ole kuigi palju aega. Ta võttis telefoni välja. Mona number oli salvestatud nime all GAMLEM KONTAKT RIIGIHAIGLA. See oli puhas ettevaatusabinõu, juhuks kui Laura peaks tema mobiili kõnelogi kontrollima ja sagedased kõned sellele numbrile avastama. Kõik SMS-id kustutas ta loomulikult järjest ära. Anton Mittet hakkas just kõnesõrmisele vajutama, kui aju selle tuvastas.
Vale hääle. Magamistoa ukse naksatuse.
See oli vaikus.
See oli hääle puudumine, mis oli valesti.
Monitori piiksud. Südamelööke registreeriva masina hääl.
Anton kargas püsti. Tuigerdas ukse poole ja kiskus selle lahti. Püüdis peapöörituse minema pilgutada. Vahtis aparaadi rohekalt kumavat ekraani. Peenikest, sirget joont, mis risti üle ekraani jooksis.
Ta kiirustas voodi juurde. Vaatas seal lamaja kahvatusse näkku.
Ta kuulis koridoris lähenevaid jooksusamme. Ju siis jõudis alarm valveruumi, kui monitor enam südamelööke ei registreerinud. Anton pani automaatselt käe mehe laubale. Ikka veel soe. Siiski oli Anton näinud küllalt surnuid, et selles mitte kahelda. Patsient oli surnud.
III OSA
11. PEATÜKK
Patsiendi matusetseremoonia oli lühike ja tõhus ning saatjaid oli vähe. Kirikuõpetaja ei püüdnudki jätta muljet, nagu oleks kirstus lebav mees olnud palavalt armastatud, elanud eeskujulikku elu või väärinud kohta paradiisis. Seetõttu viis ta jutu kohe Jeesusele, kes oli tema sõnul kõigile patustele walkover’i andnud.
Isegi neid ei jätkunud, kes oleksid end pakkunud kirstu kandma, nii et see jäi altari ette ja publik väljus Vestre Akeri kirikust lumesattu. Lõviosa saatjatest – täpsemini neli – olid politseinikud, kes istusid kõik ühte autosse ja sõitsid südalinna Justisenisse, mis oli just uksed avanud ja kus neid ootas üks
