juhataja Beate Lønn.
„Palagu ta kuumalt ja kaua,” soovis punapäine narmastega seemistagis kriminalist Bjørn Holm.
„Minu kui psühholoogi diagnoos teile on selline, et te ei saa oma tunnetega kontakti,” sõnas Ståle Aune ja tõstis õlleklaasi.
„Tänan, doktor, aga diagnoos on politsei,” vastas Hagen.
„See lahkamine,” küsis Katrine. „Ma ei saanud sellest päris hästi aru.”
„Ta suri ajurabandusse,” selgitas Beate. „Insult. Nähtavasti võib nii minna.”
„Aga ta ärkas ju koomast ülesse,” ütles Bjørn Holm.
„Selline asi võib meist igaüht tabada ükskõik millal,” lausus Beate surutud häälel.
„Suur tänu,” ütles Hagen ja tegi grimassi. „Ja nüüd, kus me oleme lahkunuga ühel pool, panen ette, et liiguksime edasi.”
„Võime traumast kiiresti üle saada iseloomustab madala intelligentsiga inimesi,” märkis Aune ja võttis klaasist lonksu. „Lihtsalt et te teaksite.”
Hageni pilk peatus hetkeks psühholoogil, siis ta jätkas: „Minu meelest on tore, et kogunesime siia ja mitte Majja.”
„Jah, misperast me õiete siin oleme?” küsis Bjørn Holm.
„Et rääkida politseitappudest.” Ta pööras pead. „Katrine?”
Katrine Bratt noogutas. Köhatas.
„Lühike kokkuvõte, et ka psühholoog asjaga kurssi viia,” ütles ta. „Tapetud on kaks politseinikku. Mõlemad tapeti lahendamata mõrva toimumiskohal ja mõlemad kuulusid tookord uurimisrühma. Mis puutub politseitappudesse, siis pole meil siiani ühtki jälge, kahtlustatavat ega vihjet motiivile. Mis puutub algsetesse mõrvadesse, siis oletame, et need on seksuaalse orientatsiooniga, on leitud küll mõned tehnilised jäljed, aga ükski neist pole konkreetsele kahtlusalusele osutanud. See tähendab, üle on kuulatud paljusid, aga nad on asjast kõrvale jäetud kas siis seetõttu, et neil on alibi, või ei ole nende profiil sobinud. Nüüd aga on nii, et üks neist uuendas oma kandidatuuri …”
Ta võttis midagi kotist ja pani lauale, nii et kõik seda näeksid. See oli foto palja ülakehaga mehest. Kuupäev ja number näitasid, et tegemist on vahistamisel tehtud politseifotoga.
„See on Valentin Gjertsen. Komblusasjad. Mehed, naised ja lapsed. Esimene karistus kuueteistaastaselt, kui ta ahistas üheksaaastast tüdrukut, kelle oli paati meelitanud. Aasta hiljem andis naabrinaine ta üles, sest ta oli üritanud teda pesuköögis vägistada.”
„Mis teda Maridaleni ja Tryvanniga seob?” küsis Bjørn Holm.
„Esialgu sobib vaid profiil ja see, et naine, kes talle mõrvaaegadeks alibi andis, tunnistas meile just, et valetas. Ta ütles, mida mees käskis.”
„Valentin oli väitnud naisele, et politsei püüab teda süüdi lavastada,” lisas Beate Lønn.
„Ahaa,” ütles Hagen. „See võib olla põhjuseks, miks ta politseinikke vihkab. Mis sina ütled, doktor? On see mõeldav?”
Aune mälus seda hetke. „Igatahes. Aga üldiselt järgin ma inimhinge puhul reeglit, et kõik, mis mõeldav, on ka võimalik. Lisaks hulk selliseid asju, mis pole mõeldavad.”
„Sel ajal kui Valentin Gjertsen alaealiste ahistamise eest kinni istus, vägistas ja sandistas ta Ilas naishambaarsti. Ta kartis, et talle selle eest kätte makstakse, ja otsustas kaduda. Ilast pole eriline kunst põgeneda, aga Valentin tahtis, et see näeks välja nii, nagu oleks ta surnud, et teda otsima ei hakataks. Niisiis tappis ta oma kaasvangi Juudas Johanseni ja peitis laiba ära, ja kui Juudas loenduse ajaks välja ei ilmunud, kuulutati ta põgenenuks. Siis sundis Valentin vangla tätoveerijat tätoveerima oma deemonilõusta koopia ainsale kohale, mis Juudasel terveks oli jäänud, rinnale. Ta ähvardas, et tätoveerija ja tolle pere surevad kohe, kui mees sellest kellelegi peaks kõssama, ja sel ööl, kui ta põgenes, toppis ta Juudas Johanseni laibale oma riided selga, sättis ta oma kongi põrandale ja tegi ukse lahti, et igaüks sisse pääseks. Kui järgmisel hommikul avastati laip, mida peeti Valentiniks, ei olnud keegi eriti üllatunud. Osakonna kõige vihatum vang oli enam-vähem oodatult ära koristatud. See oli nii ilmne, et ei kontrollitud isegi laiba sõrmejälgi, ammugi siis veel DNA-d.”
Laua ümber valitses tükk aega vaikus. Sisenes veel üks külastaja, tahtis istuda kõrvallauda, aga Hageni pilk sundis ta taanduma.
„Nii et sa ütled, et Valentin on põgenenud ja elab nagu rott viljasalves,” ütles Beate Lønn. „Et tema kontol on nii algsed mõrvad kui ka politseitapud. Ja et nende motiiv on kättemaks politseile üldiselt. Et ta kasutas nende toimepanekul oma varasemaid mõrvapaiku. Aga mille eest konkreetselt ta kätte maksab? Et politsei oma tööd teeb? Siis poleks meist kuigi paljud enam elus.”
„Ma ei ole kindel, kas ta jahib politseinikke üldiselt,” ütles Katrine. „Valvur rääkis mulle, et Ilas käis üks politseinik, kes vestles mõne vangiga Maridaleni ja Tryvanni tüdrukute mõrvadest. Et ta rääkis nendega, kes istusid kinni tapmise eest, ja pigem rääkis kui küsis. Nad osutasid Valentinile kui …” Katrine pidi end kokku võtma: „… lapsekeppijale.”
Ta nägi, et kõik võpatasid, ka Beate Lønn. Kummaline, kuidas üks sõna võis mõjuda tugevamalt kui kõige hullemad sündmuskoha pildid.
„Ja isegi kui see ei ole otsesõnu surmamõistmine, siis pole see sellest kuigi kaugel.”
„Ja see politseinik oli?”
„Valvur, kellega ma rääkisin, seda ei mäletanud, ja neid ei registreerita ka kuskil. Aga võib ju oletada.”
„Erlend Vennesla vai Bertil Nilsen,” ütles Bjørn Holm.
„Asi hakkab jumet võtma, kas teile ei paista?” küsis Gunnar Hagen. „See Juudas langes sama äärmusliku kehalise vägivalla ohvriks nagu tapetud politseinikud. Doktor?”
„Just,” vastas Aune. „Tapjad on harjumuste orjad, kes piirduvad järeleproovitud mõrvameetoditega. Või sama meetodiga, et oma vihale vaba voli anda.”
„Aga Juudase puhul oli eesmärk teine,” ütles Beate. „Maskeerida oma põgenemist.”
„Kui see tõeste nii juhtus,” ütles Bjørn Holm. „Tuu vang, kellega Katrine rääkis, põle ju mailma usaldusväärseim tunnistaja.”
„Ega jah,” ütles Katrine. „Aga mina usun teda.”
„Miks?”
Katrine muigas. „Mida Harry tavaliselt ütleski? Intuitsioon on vaid paljude väikeste, kuid täiesti konkreetsete asjade summa, millele aju ei ole veel jõudnud nime anda.”
„Mis oleks, kui kaevaks laiba välja ja kontrolliks?” küsis Aune.
„Arvake ära?”
„Kremeeritud?”
„Valentin tegi nädal varem testamendi, kus seisis, et tema surma korral tuleb keha kremeerida nii kiiresti kui võimalik.”
„Ja pääle toda ei kuuldud temast miäki,” märkis Holm. „Seeni ku ta Vennesla ja Nilseni tappis.”
„Jah,
