aknast välja tänavale. Alandas häält. „Ta teeb midagi õhuga. Kõigil tuleb hirm peale.”
„Kas ta peksis teid?” küsis Beate.
Jälle suunav. Katrine püüdis Beatega silmsidet saada.
„Ei,” vastas Irja. „Ta ei peksnud. Ta kägistas mind. Kui ma talle vastu rääkisin. Ta oli nii tugev, võttis mul ühe käega kaela ümbert kinni ja pigistas. Pigistas niikaua, kuni kõik hakkas ringi käima, seda kätt oli võimatu enda küljest ära saada.”
Katrine oletas, et naeratus, mis üle Irja näo levis, oli mingi võllahuumor. Kuni Irja jätkas.
„… ja imelik asi, et ma sain sellest kaifi. Ja see ajas mu kiima.”
Katrine tegi tahtmatult grimassi. Ta oli lugenud, et hapnikupuudus ajus võis mõnele niiviisi mõjuda, aga ahistaja suhtes?
„Ja siis te seksisite?” küsis Beate, kummardus ja korjas välgumihkli põrandalt üles. Süütas selle ja hoidis Irja näo ees. Irja pani suitsu kiiresti huulte vahele, kallutas end lähemale ja pahvis seda tõrkuvat leeki sisse. Puhus suitsu välja, naaldus toolikorjule ja vajus otsekui kokku, nagu oleks tema keha vaakumpakend, millesse suits oli augu põletanud.
„Ta ei tahtnud alati seksi,” ütles Irja. „Siis läks ta välja. Mina aga istusin ja ootasin ja lootsin, et ta varsti tagasi tuleb.”
Katrine pidi end kokku võtma, et mitte mühatada või oma põlgust kuidagi teisiti välja näidata.
„Mida ta väljas tegi?”
„Ma ei tea. Ta ei rääkinud midagi ja ma …” Jälle see õlakehitus. Õlakehitus kui ellusuhtumine, mõtles Katrine. Resignatsioon kui valuvaigisti. „… Ma vist ei tahtnud teada.”
Beate köhatas. „Te andsite talle alibi nendeks kaheks õhtuks, kui tüdrukud tapeti. Maridalen ja …”
„Jaa, jaa, mis iganes,” katkestas teda Irja.
„Aga ta ei olnud koos teiega kodus, nagu te ülekuulamisel ütlesite, ei olnud ju?”
„Kust pagan ma seda mäletama peaks. Mul oli käsk käes, saad aru?”
„Mille kohta?”
„Valentin ütles sedasama asja sel ööl, kui me olime esimest korda koos sedasi … noh, tead küll. Et iga kord, kui keegi vägistatakse, hakkab politsei mind selle kohta pinnima ainult sellepärast, et teda kahtlustati ühes asjas, mille eest teda ei õnnestunud süüdi mõista. Ja et kui tal uues asjas alibit ei ole, siis püüavad nad ta sisse mässida, olgu ta nii süütu kui tahes. Ta ütles, et politsei käitub niiviisi nendega, kes on nende meelest muude pattude eest puhtalt pääsenud. Nii et ma pidin vanduma, et ta oli kodus, ükskõik mis ajast on jutt. See säästaks meid mõlemat suurtest jamadest ja ajaraiskamisest, ütles Valentin. Makes sense, mõtlesin mina.”
„Ja te tõesti uskusite, et ta neis vägistamistes süüdi ei olnud?” küsis Katrine. „Kuigi te teadsite, et ta oli varemgi vägistanud.”
„Kust kurat ma seda teadma pidin!” käratas Irja ja nad kuulsid elutoast vaikset mõminat. „Ma ei teadnud mitte midagi!”
Katrine pidi just hakkama peale käima, kui tundis Beate kätt, mis teda laua all korraks põlvest pigistas.
„Irja,” ütles Beate leebel toonil. „Kui te midagi ei teadnud, siis miks te meiega nüüd rääkida tahtsite?”
Irja vaatas Beatele otsa, korjates valgelt keeleotsalt kujuteldavaid tubakakiude. Kaalutles. Jõudis otsusele.
„Ta sai ju selle süüdistuse. Ja see oli vägistamiskatse eest, eks ole? Ja kui ma tema korterit koristasin, et see välja üürida, siis leidsin ma need … need …” Näis, nagu oleks tema häälele äkki ja hoiatuseta sein ette tulnud, nii et see ei pääsenud edasi, „… need …” Tema suured verdunud silmad täitusid pisaratega.
„Need pildid.”
„Missugused pildid?”
Irja tõmbas ninaga. „Tüdrukud. Noored tüdrukud, peaaegu lapsed veel. Kinni seotud ja selline asi suus …”
„Tropp?”
„Tropp suus, jah. Nad istusid toolil või voodil. Oli näha, et lina on verine.”
„Ja Valentin,” ütles Beate. „Kas tema on ka piltidel?”
Irja raputas pead.
„Need võivad olla lavastatud fotod,” ütles Katrine. „Internetis liigub niinimetatud vägistamisfotosid, mida profid on seda sorti huvilistele üles laadinud.”
Irja raputas jälle pead. „Nad olid liiga hirmul. Seda võis nende silmist näha. Ma … tundsin ära selle hirmu, nagu siis, kui Valentin tahtis … hakkas …”
„Katrine tahtis ainult seda öelda, et see ei pruukinud olla Valentin, kes need pildid tegi.”
„Saapad,” nuuksatas Irja.
„Mida?”
„Valentinil olid sellised pika terava ninaga kauboisaapad, millel oli külje peal pannal. Ühel pildil oli näha, et saapad on voodi kõrval põrandal. Ja siis ma taipasin, et see võib tõsi olla. Et ta võis tõesti vägistada, nagu politsei ütles. Aga mitte see ei olnud kõige hullem …”
„Mitte see?”
„Voodi taga paistis tapeet. Ja see oli sama tapeet, sama muster. Pilt oli tehtud seal keldrikorrusel. Seal voodis, kus ma temaga …” Irja pigistas silmad kinni, surudes laugude vahelt välja kaks imepisikest veepiiska.
„Mida te siis tegite?” küsis Katrine.
„Mis te ise arvate?” kähvas Irja ja tõmbas varrukaga tatise nina alt läbi. „Ma tulin teie juurde. Teie juurde, kes te peaksite meid justkui kaitsma.”
„Ja mis meie ütlesime?” küsis Katrine, suutmata oma vastumeelsust varjata.
„Teie ütlesite, et te kontrollite asja. Siis läksite piltidega Valentini juurde, aga loomulikult õnnestus tal end välja keerutada. Ütles, et see oli vabatahtlik mäng, et ta ei mäleta tüdrukute nimesid, et ta ei ole neid pärast kohanud, ja küsis, kas mõni neist on tema peale kaevanud. Seda nad mõistagi polnud ja sellega asi lõppes. See tähendab teie jaoks. Minu jaoks see alles siis algas …”
Ta tõmbas sõrmenukiga ettevaatlikult kummagi silma alt läbi, oletades nähtavasti, et on ennast meikinud.
„Noo?”
„Neil lubatakse korra nädalas Ilast helistada. Sain telefoni teel teate, et ta tahab minuga rääkida. Nii et läksin talle külla.”
Katrine kujutas juba ette, mis järgneb.
„Istusin külastusruumis ja ootasin teda. Ja kui ta ruumi sisse tuli, siis ta ainult vaatas mind ja mul oli selline tunne, nagu oleks tema käsi mul jälle kaela ümber. Kurat, ma ei saanud hingata. Ta võttis istet ja ütles, et kui ma alibi asja kellelegi peaksin iitsatama, siis ta tapab mu. Et kui ma üldse politseiga räägin, ükskõik millest, siis tapab ta mu ära. Ja kui ma arvan, et ta jääb kauaks kinni, siis ma eksin rängalt. Siis ta
