et väljas on pimedaks läinud. Tursapead olid ära jahtunud.
„Jaa-jaa,” ütles Anton Mittet. „Ta rääkis!”
Anton Mittet seisis palati ukse taga koridoris, telefon vastu kõrva, kontrollides samal ajal kahe äsja saabunud arsti isikutunnistust. Arstide näod väljendasid hämmingut ja pahameelt: kas ta siis ei mäleta neid?
Anton andis neile viipega loa minna ja nad kiirustasid patsiendi juurde.
„Aga mis ta ütles?” küsis Gunnar Hagen telefonis.
„Ta ei kuulnud sõnu, vaid ainult seda, et ta midagi pomises.”
„On ta teadvusel?”
„Ei, ta ainult pomises midagi ja suigatas siis uuesti. Aga arstid ütlevad, et ta võib iga hetk ärgata.”
„Ah nii,” vastas Hagen. „Hoia mind kursis, okei? Helista ükskõik millal. Ükskõik millal.”
„Jah.”
„Hästi. Hästi. Haiglal on küll käsk mind pidevalt kursis hoida, aga … nojah, küllap neil on muulegi mõelda.”
„Muidugi.”
„Jah, eks ole?”
„Just.”
„Jah.”
Anton kuulas vaikust. Kas Gunnar Hagen vihjas millelegi?
Osakonnajuhataja lõpetas kõne.
9. PEATÜKK
Katrine maandus Gardermoenis kell pool kümme, istus lennujaamarongi ja laskis sel sõidutada end risti läbi Oslo. Õigemini Oslo alt läbi. Ta oli siin elanud, aga need möödavilksatavad paigad, mida ta linnast nägi, ei tekitanud mingit hingeliigutust. Pooles vinnas siluett. Madalad heatahtlikud lumepehmed oosid, hillitsetud maastik. Rongiistmetel ilmetud endassesulgunud näod, ei mingit spontaanset ja sihitut suhtlemist võõraste vahel, nagu ta Bergenis oli harjunud. Siis juhtus maailma kõige kallimal raudteelõigul järjekordne signaaliapsakas ja nad jäid kottpimedasse tunnelisse liikumatult paigale.
Ta oli põhjendanud oma Oslosse sõidu taotlust niiviisi, et nende oma politseipiirkonnas – Hordalandis – oli kolm lahendamata vägistamist, millel oli sarnasusi kriminaalasjadega, mille taga seisis arvatavasti Valentin Gjertsen. Ta oli toonud põhjenduseks, et kui neil õnnestub need asjad Valentini külge pookida, aitaks see kaudselt kripot ja Oslo politseijaoskonda politseimõrvade lahendamisel.
„Ja miks me ei võiks seda Oslo politsei hooleks jätta?” oli Knut Müller-Nilsen, Bergeni politseiprefektuuri isikuvastaste kuritegude üksuse ülem temalt küsinud.
„Sest nende kuritegude lahendamise protsent on kakskümmend koma kaheksa ja meil nelikümmend üks koma üks.”
Müller-Nilsen oli valjusti naerma pahvatanud, ja Katrine teadis, et lennupilet on tema.
Rong nõksatas liikvele ja vagunist kostis ohkeid: kergendusest, meelepahast, masendusest. Ta väljus Sandvikas ja sõitis sealt taksoga Eiksmarkasse.
Takso peatus Jøssingveien 33 asuva hoone ees. Ta astus halli lumelobjakasse. Peale punast telliskivihoonet ümbritseva kõrge aia ei viidanud miski sellele, et Ila vanglasse ja kinnipidamisasutusse on paigutatud riigi kõige pahelisemad mõrvarid, narkokaupmehed ja seksuaalkurjategijad. Muuhulgas. Vangla põhikirjas seisis, et see on üleriigiline asutus meessoost vangidele, kel on „… erivajadus abimeetmete järele”.
Abimeetmed, et mitte jalga lasta, mõtles Katrine. Abimeetmed, et mitte sandistada. Abimeetmed selleks, mida sotsioloogid ja kriminoloogid ühel või teisel põhjusel liigiomaseks ühissooviks peavad: saada tubliks kaaskodanikuks, anda karja heaks oma panus, toimida müüritaguses ühiskonnas korralikult.
Katrine oli küllalt kaua Bergeni psühhiaatriaosakonnas istunud, et teada, et isegi mittekriminaalsetel hälvikutel ei ole ühiskonna heaolust sooja ega külma ning ainus mõeldav ühtekuuluvustunne on neil iseoma painajatega. Mis muusse puutub, siis tahavad nad üksnes, et neid rahule jäetaks. Mis ei tähenda tingimata, et nemad teised rahule jätaksid.
Ta pääses läbi turvaväravate, näitas ette oma ametitõendi ja külastusloa, mis oli talle meilile saadetud, ning lüüsiti järgmiste turvaväravate kaudu vanglasse.
Vanglatöötaja, kes teda ootas, seisis harkisjalu, käed risti rinnal, võtmekimp kilisemas. Väljakutsuvalt ja tehtud enesekindlusega, kuna külastaja oli politseist, seadusesilma braahmanite kastist, kes panevad vangivalvurid, turvamehed ja isegi parkimiskontrolörid žestide ja intonatsiooniga üle pingutama.
Katrine tegi, nagu tal sellistel puhkudel tavaks oli: käitus viisakamalt ja sõbralikumalt kui talle omane.
„Tere tulemast kloaaki,” ütles vanglaametnik, ja Katrine oleks võinud mürki võtta, et harilike külastajate puhul ta sellist lauset ei kasuta, aga et ta on selle juba ette valmis mõelnud ja väljendab sellega oma töössesuhtumist: segu mustast huumorist ja realistlikust künismist.
Aga kujund pole sugugi paha, mõtles Katrine, kui nad mööda vanglakoridore sammusid. Või pidanuks seda soolestikuks nimetama. Kohaks, kus seaduse seedetegevus muundas vangimõistetud indiviidid pruuniks haisvaks massiks, mis tuli sealt mingil hetkel väljutada. Kõik uksed olid lukus ja koridorid tühjad.
„Pervode osakond,” ütles vanglaametnik ja tegi koridori lõpus lukust lahti järjekordse raudukse.
„Nii et neil on omaette osakond?”
„Jepp. Kuni seksuaalkurjategijad on ühte kohta kogutud, pole nii suurt hirmu, et kambrikaaslased neile üks null ära teeksid.”
„Üks null?” kordas Katrine teeseldud üllatusega ja tegi näo, nagu oleks see talle uudis.
„Jepp, seksuaalkurjategijaid vihatakse siin sama palju kui mujal ühiskonnas. Kui mitte rohkem. Ja meil on siin mõrtsukaid, kes suudavad oma impulsse vähem kontrollida kui teie või mina. Nii et kui juhtub olema kehv päev …” Ta tõmbas endal võtmega ilmekalt üle kõri.
„Mis te räägite! Kas nad tapetakse?” pahvatas Katrine kohkunult ja kartis viivuks, et on üle pingutanud. Aga vangivalvur ei paistnud midagi märkavat.
„Noh, mitte just tingimata. Aga nad saavad korralikult kitli peale. Palatis on alati murtud käe- või jalaluuga pervosid. Ütlevad, et kukkusid trepist alla või libisesid duši all. Raiped ei julge koputada ka, saate aru?” Ta lukustas nende taga ukse ja tõmbas ninaga. „Kas tunnete? Sperma hais kuumal radiaatoril. Kuivab kohe ära. Hais paakub kuidagi metallile ja sellest on võimatu vabaneda. Nagu kõrbenud inimliha, taipate?”
„Homunkulus,” ütles Katrine ja vedas ninaga õhku. Tundis vaid värskelt värvitud seinte lõhna.
„Mis?”
„17. sajandil arvati, et sperma sisaldab pisikesi inimesi,” ütles ta. Märkas vangivalvuri põrnitsevat pilku ja mõistis, et see oli valekäik, et tema osaks on šokeeritut mängida.
„Niisiis,” kiirustas ta lisama. „Valentin istus siin koos hingesugulastega turvaliselt luku taga?”
Mees raputas pead. „Käisid jutud, et tema need Maridaleni ja Tryvanni tüdrukud vägistaski. Ja alaealiste pilastajaid koheldakse hoopis teisiti. Isegi paadunud vägistaja vihkab lapsekeppijat.”
