style="font-size:15px;"> Katrine kuulis ägedat klahviklõbinat ja täheldas veel üht seika, mis neil ühine oli. Et nad on kogu aeg netis.
„Ah tema,” ütles Beate. „Olen teda paar korda näinud.”
Katrine sai aru, et Beate Lønn oli otsinud välja pildi. Räägiti, et Beate Lønni fusiform gyrus’esse, sellesse ajuossa, mis näod ära tunneb, mahtusid kõik inimesed, keda ta kunagi näinud oli. Et tema puhul pidas sõna-sõnalt paika väljend ma-ei-unusta-iial-ühtki-nägu. Ajuteadlased olid teda vist isegi uurinud, kuna ta oli üks umbes kolmekümnest teadaolevast isikust maailmas, kel see omadus oli.
„Teda kuulati üle seoses Tryvanni ja Maridaleni juhtumiga,” ütles Katrine.
„Jah, tuleb läbi udu meelde,” vastas Beate. „Aga ma nagu mäletaksin, et tal oli mõlema jaoks alibi.”
„Üks elanik sellest kommuunist, kus ta elas, vandus, et mees oli sel õhtul koos temaga kodus. Mind huvitab, kas te temalt DNAproovi võtsite?”
„Vaevalt küll, kui tal alibi oli. Tookord oli DNA analüüsimine raske ja kallis ettevõtmine, mida tehti parimal juhul vaid peamiste kahtlusaluste puhul ja ka ainult siis, kui meil muud ei olnud.”
„Ma tean, aga pärast seda, kui te saite kohtumeditsiini instituuti DNA-analüüsi osakonna, olete ju kontrollinud vanade lahendamata juhtumite DNA-sid, eks ole?”
„Seda küll, aga Maridaleni ja Tryvanni asjas polnud praktiliselt mingeid bioloogilisi jälgi. Ja kui ma õigesti mäletan, sai Valentin Gjertsen oma karistuse kuhjaga kätte.”
„Noo?”
„Jah, ta peksti ju surnuks.”
„Ma teadsin, et ta on surnud, aga mitte seda …”
„Muidugi. Karistuse kandmise ajal Ila vanglas. Leiti oma kambrist. Oli sodiks pekstud. Vangidele ei meeldi väikeste tüdrukute ahistajad. Süüdlast ei leitud. Vaevalt teda eriti agaralt leida püütigi.”
Vaikus.
„Kahju, et ma sind aidata ei saanud,” ütles Beate. „Ja ma sattusin just praegu „Proovi õnne” peale, nii et …”
„Loodame, et see pöörab,” ütles Katrine.
„Mis?”
„Õnn.”
„Just.”
„Üks asi veel,” ütles Katrine. „Ma tahaksin rääkida Irja Jacobseniga, kes Valentinile alibi andis. Ta on kuulutatud kadunuks. Aga ma olen netis pisut ringi kolanud.”
„Jah?”
„Ei elukohamuutust, tulude deklareerimist, sotsiaalabi vastuvõtmist ega krediitkaardikasutust. Ei reise ega mobiilikasutust. Kui mõne inimese puhul on nii vähe elumärke, siis kuulub ta enamasti ühte kategooriasse kahest. Suurim kategooria on surnud. Aga ma leidsin midagi. Lotomängu registreerimise. Üheainsa panuse. Kakskümmend krooni.”
„Ta mängis lotot?”
„Lootuses, et õnn pöörab. Nii või teisiti, aga see tähendab, et ta kuulub teise kategooriasse.”
„Mis on …?”
„Need, kes püüavad ennast aktiivselt varjata.”
„Ja sa tahad nüüd, et ma aitaksin sul teda leida?”
„Mul on teada tema viimane aadress Oslos ja selle kioski aadress, kus ta lotokupongi täitis. Ja ma tean, et ta tarvitas narkootikume.”
„Okei,” vastas Beate. „Uurin homme oma agentidelt.”
„Aitäh.”
„Okei.”
Paus.
„Veel midagi?”
„Ei. Jah. Kas sulle meeldib „Singin’ in the Rain”?”
„Mulle ei meeldi muusikalid. Mis siis?”
„Hingesugulasi on nii raske leida, kas sa ei arva?”
Beate naeris vaikselt. „Tõsi. Räägime sellest mõnikord.”
Nad lõpetasid kõne.
Anton istus ja ootas, käed risti rinnal. Kuulatas vaikust. Silmitses pikka koridori.
Mona on praegu patsiendi juures ja väljub peagi palatist. Naeratab talle kelmikalt. Paneb ehk käe õlale. Silitab pead. Võib-olla annab kiire musi, nii et ta tunneb korraks naise keelt, mis maitseb alati mentooli järele, ja siis eemaldub Mona mööda koridori. Õõtsutades õrritavalt oma lopsakat taguotsa. Võib-olla ei teinud ta seda nimme, aga Antonile meeldis nii mõelda. Et Mona tema, Anton Mitteti pärast lihaseid pingutab, puusi hööritab, tagumikku urvitab. Jah, Antonil on paljugi, mille eest tänulik olla, nagu öeldakse.
Ta vaatas kella. Varsti vahetatakse ta välja. Ta tahtis just haigutada, kui kuulis hüüatust.
Aga sellest piisas, juba ta oligi jalul. Rabas ukse lahti. Kammis pilguga palatit vasakult paremale ning veendus, et peale Mona ja patsiendi ei ole seal kedagi.
Mona seisis voodi kõrval, suu lahti ja üks käsi õhus. Ta ei pööranud patsiendilt pilku.
„Kas ta on …?” hakkas Anton küsima, kuid ei lõpetanud lauset, sest kuulis seda endiselt. Aparaadi hääl, mis registreeris südamelööke, oli nii läbitungiv – ja vaikus palatis nii täielik –, et ta kuulis ühtlasi lühikesi piibitusi ka koridori.
Mona sõrmeotsad olid rangluu punktis, kus see ühineb rinnakuga ja mida Laura nimetas „ehtelohuks”, sest seal lebas see kullast süda, mille ta oli naisele kinkinud ühel pulma-aastapäeval, mida nad enamasti ei pidanud, aga mingil moel siiski tähistasid. Võibolla tõuseb sellesse kohta naiste pärissüda, kui nad ehmuvad, endast välja lähevad või kui neil hing jääb kinni, sest Laura pani sõrmed täpselt samasse kohta. Ja näis, nagu rööviks see poos, mis nii väga Laurat meenutas, kogu Antoni tähelepanu. Kui Mona talle säravalt naeratas ja selle sosinal välja ütles, nagu pelgaks patsienti äratada, oleksid tema sõnad justkui kusagilt mujalt tulnud.
„Ta rääkis. Ta rääkis.”
Katrinel läks vaevalt kolm minutit, et Oslo politseiprefektuuri infosüsteemi tuttavatest tagaustest sisse hiilida, aga märksa keerulisem oli Otta hotelli vägistamisjuhtumi ülekuulamise salvestisi leida. Kõigi linti võetud audio- ja videosalvestiste digitaliseerimine oli hoogsalt käimas, aga probleemiks oli indekseerimine. Katrine oli proovinud kõiki märksõnu, mille peale vähegi tuli: Valentin Gjertsen, Otta hotell, vägistamine ja nii edasi, kuid tulemusteta, ja hakkas juba lootust kaotama, kui kõlaritest kostis vali mehehääl, mis toas vastu kaikus.
„Ju ta siis palus seda.”
Katrine tundis külmavärinat nagu siis, kui nad isaga paadis istusid ja isa rahulikul häälel ütles, et tal näkkab. Katrine ei teadnud, miks, aga ta teadis, et see on õige hääl. See on tema.
„Huvitav,” märkis teine hääl. Vaikselt, isegi pugejalikult. Sellise politseiniku hääl, kes jahib ainult ülestunnistust. „Miks sa nii ütled?”
„Nad
