ees terendab tunduvalt tagasihoidlikum pension. Nombeko saaks aga ikkagi kuuli.
Lühidalt: seda võrrandit pole võimalik lahendada. Ta saab vaid õhkõrnal piiril balansseerida, see tähendab: anda endast parim, et insenerist blufivenda ei paljastataks, ja samal ajal venitada projektiga nii kaua kui võimalik. See ei kaitseks teda küll kuuli eest, kuid mida hiljem see tuleb, seda suurem on võimalus, et vahepeal midagi juhtub, näiteks revolutsioon või töötajate mäss või midagi muud, mida esialgu arvatagi ei oska.
Senimaani ei suuda ta kõigest hoolimata väljapääsu leida.
Parema mõtte puudumisel istus ta võimalikult sageli raamatukogu akna all, et uurida väravate juures toimuvat. Ta jälgis neid eri kellaaegadel ja jättis valvurite tegutsemise meelde.
Muu hulgas avastas ta otsekohe, et kõik sisse ja välja sõitvad sõidukid otsitakse läbi koos koeraga – välja arvatud inseneri auto. Või siis uurimisrühma juhi auto. Või mõlema Mossadi agendi autod. Need neli olid nähtavasti igasugustest kahtlustustest kõrgemal. Kahjuks olid ka nende garaažikohad teiste omadest paremad. Nombeko pääseks suurde garaaži ja saaks ronida mõne auto pagasiruumi – ja niihästi valvurid kui ka koer avastaksid ta otsekohe. Viimatimainitu oli välja õpetatud kõigepealt ründama ja seejärel peremehe korraldust ootama. Aga väike garaaž, kus seisid privilegeeritud inimeste autod, mille pagasiruumides oleks võimalus ellu jääda, oli ligipääsmatu. Garaaživõti oli üks vähestest, mida insener ei hoidnud Nombeko vastutusel olevas võtmekapis. Tal oli seda ju iga päev vaja ja sellepärast kandis ta seda alati kaasas.
Nombeko teine tähelepanek oli see, et mustanahaline naine, kes välimise tara juures olevat valvuriputkat koristas, tõstis tegelikult iga kord oma jala siiski ka Pelindaba territooriumile, kui ta sisemise elektritara kõrval olevat rohelist prügikasti tühjendas. See toimus üle päeva ja pakkus Nombekole erilist huvi, sest ta oli üsna kindel, et koristajal ei tohiks tegelikult säärast luba olla, valvurid aga vaatasid sellele läbi sõrmede, kuna nad lihtsalt ei viitsinud ise oma prügikasti tühjendada.
Sellest sündis hulljulge mõte. Nombeko võiks suure garaaži kaudu tähelepandamatult prügitünni juurde pääseda, selle sisse pugeda ja koos musta naisega väravatest läbi, vabaduses oleva konteineri juurde jõuda. Naine tühjendas tünni kellaajalise täpsusega kell 16.05 ülepäeviti, kusjuures see manööver õnnestus tal elusalt läbi viia ainult selle tõttu, et valvekoerad olid õppinud enne selle konkreetse musta naise lõhkirebimist siiski ka peremeeste korraldust ootama. Seevastu nuuskisid nad aga prügitünni iga kord umbusklikult üle.
Seega tuleks koerad umbes üheks õhtupoolikuks teovõimetuks teha. Ainult sellel tingimusel on põgenikul võimalik ellu jääda. Äkki oleks abi tibatillukesest toidumürgistusest?
Nombeko pühendas oma plaani kolm hiina tüdrukut, sest nemad vastutasid kogu valveüksuse ja G-sektori inimeste ning loomade toitlustamise eest.
„Loomulikult!” ütles vanim õde, kui teema tõstatus. „Juhuslikult oleme me kõik kolmekesi eksperdid koerte mürgitamise alal. Või vähemalt kaks meist on.”
Õigupoolest ei üllatanud hiina tüdrukute teod ja jutud Nombekot enam ammu, kuid see fakt oli siiski veidi eriline. Ta palus vanemal õel asja lähemalt valgustada, et Nombeko ei peaks eluks ajaks pead murdma jääma. Iseasi muidugi, kui pikalt ta elu veel kestab.
Enne kui hiina tüdrukud ja nende ema ahvatlevat võltsinguäri ajama hakkasid, oli ema pidanud Johannesburgi lähedal valgete linnaosas Parktown Westis koerte surnuaeda. Äri edenes nigelalt, koerad sõid sama head ja tasakaalustatud toitu nagu selle piirkonna asukad üldiselt ja elasid tänu sellele pagana kaua. Kuid siis avastas ema koos vanema ja keskmise õega, et kui nad paigutavad parkidesse, kus valgete puudlid ja pekingi paleekoerad vabalt ringi jooksid, siia-sinna natuke mürgitatud koeratoitu, siis parandaks see tunduvalt firma käivet. Väikeõde oli tol ajal veel titt ja temal oleks kergesti ka endal võinud tulla mõte mürgitatud koeratoitu maitsta.
Lühikese aja jooksul kasvas koertekalmistu perenaise koormus mitmekordseks ja perekond oleks võinud sellest sissetulekust mõnusalt veel tänase päevani ära elada, ent ausalt öeldes muutusid nad pisut liiga ahneks. Kui parkides oli mingil hetkel surnud koeri rohkem kui elavaid, siis pöörasid valged rassistid oma pilgu loomulikult piirkonnas elava ainsa kollase ja tema tütarde poole.
„Jah, see käitumine tulenes kindlasti eelarvamustest,” ütles Nombeko.
Ema oli sunnitud kärmesti kohvri pakkima, seejärel varjas ta end koos lastega Johannesburgi kesklinnas ja vahetas ala.
Sellest on nüüd küll juba mõned aastad möödas, aga küllap tüdrukud mäletavad, kuidas koerarooga mürgiga tempida.
„Noh, praegu käib jutt kaheksast koerast ja ainult kergest mürgitamisest,” ütles Nombeko. „Nii, et nad jääksid päevaks või kaheks tõbiseks. Rohkem pole vajagi.”
„Kõlab tüüpilise etüleenglükoolimürgistusena,” sõnas keskmine õde.
„Ma mõtlesin praegu täpselt sedasama,” ütles vanem õde.
Nad hakkasid arvutama, milline oleks sobiv doos. Keskmise õe arvates peaks piisama kolmest detsiliitrist, kuid vanem õde tuletas meelde, et tegemist on suurte hundikoerte, mitte mõne pisikese chihuahuaga.
Lõpuks jõudsid tüdrukud ühisele seisukohale, et viis detsiliitrit on sobiv kogus, mis koerte enesetunde kuni järgmise päevani näruseks muudab.
Tüdrukud asusid probleemi lahendama nii muretult, et Nombeko hakkas juba kahetsema. Kas nad ei saa aru, kui täbarasse olukorda nad satuvad, juhul kui avastatakse, kust mürgitatud koeratoit pärit on?
„Tühja kah,” ütles noorim tüdruk. „Pole hullu. Alustame sellest, et tellime kanistritäie etüleenglükooli, ilma selleta ei tule mürgitamisest ju midagi välja.”
Nombeko kahetses nüüd juba topelt. Kas nad ei saa isegi sellest aru, et turvateenistus saab süüdlased paari minutiga kätte, kui avastatakse, mis tavapärasele ostunimekirjale on lisatud?
Siis tuli tal üks mõte.
„Oodake,” ütles ta. „Ärge tehke midagi, enne kui ma tagasi tulen. Mitte midagi!”
Tüdrukud vaatasid Nombekole üllatunult järele. Kas ta ei suuda siis ära otsustada, mida ta tahab?
Kuid Nombekole meenus miski, mida ta oli lugenud uurimisrühma juhi ühes paljudest insenerile esitatud raportitest. See ei puudutanud küll etüleenglükooli, vaid etaandiooli. Raport kirjeldas uurijate eksperimente vedelikega, mille keemispunkt on üle saja kraadi Celsiust, et saavutada kriitilise massi temperatuuri tõusu aeglustumine sekundikümnendiku võrra. Kas etaandiooli ja etüleenglükooli omadused pole mitte enam-vähem sarnased?
Kui uurimisasutuse raamatukogu oli värskemate uudiste koha pealt väga nadi, siis seda rohkem oli seal üldisema iseloomuga informatsiooni. Näiteks kinnitus oletusele, et etaandiool ja etüleenglükool on rohkem kui enam-vähem sarnased. Need ongi üks ja sama asi.
Nombeko võttis inseneri võtmekapist kaks võtit, hiilis suurde garaaži ja läks elektrikapi kõrvale sisse seatud kemikaalide lattu. Ta leidis kahekümne viie liitrise nõu etaandiooliga, see oli peaaegu täis. Ta kallas nõust viis liitrit kaasa võetud ämbrisse ja läks tüdrukute juurde tagasi.
„Sellest peaks jaguma ja ülegi jääma,” ütles ta.
Nombeko ja tüdrukud otsustasid, et alustuseks segavad nad koeratoidu hulka väga väikese doosi ainet, hiljem suurendatakse kogust pikkamööda, kuni kõik kaheksa koera on haiged,
