juba järgmisel päeval saadeti Hiina nimega ja turvaliseks tunnistatud professorile Johannesburgi.
Valge Maja Washingtonis ehitasid kunagi Nombeko Aafrikast imporditud mustad orjad. Juba tol ajal oli see võimas ehitis, sada seitsekümmend aastat hiljem oli hoone veelgi vägevam. Kuuekorruseline maja koosnes saja kolmekümne kahest toast ja kolmekümne viiest vannitoast, seal oli oma keeglirada ja kinosaal. Ja tohutult palju töötajaid, kes võtsid vastu rohkem kui kolmkümmend kolm tuhat saadetist kuus.
Kõik saadetised valgustati röntgeniga läbi, erikoolituse saanud koerad nuusutasid need üle ja inimesed hindasid neid visuaalsel vaatlusel, enne kui korrespondents saaja kätte jõudis.
Nombeko kiri pääses mööda niihästi röntgenist kui ka koertest, kuid kui unine, aga tähelepanelik kontroll nägi presidendile adresseeritud ümbrikul sõnu „Surm Ameerikale!”, anti muidugi kohe häiret. Kaksteist tundi hiljem oli kiri lennukiga juba Virginiasse Langleysse saadetud, kus see näidati ette CIA ülemale Stansfield M. Turnerile. Agent kirjeldas ümbriku välimust, ütles, et sellelt leitud sõrmejäljed on nii fragmentaarsed ja asuvad sellistes kohtades, et kuuluvad tõenäoliselt postitöötajatele, et kiri ei olnud radioaktiivne, postitempel tundus ehtne ja kogu kupatus on teele pandud Lõuna-Aafrikast, Johannesburgi üheksandast postkontorist kaheksa päeva tagasi, ning arvutianalüüsi järgi on tekst koostatud raamatu „Rahu maa peal” sõnu kasutades; raamatu autoriks on Briti professor, kes algul arendas teesi, et Rahvaste Liit ja džäss suudavad üheskoos maailmale õnne tuua, ja kes seejärel, aastal 1939, enesetapu tegi.
„Kas džäss pidi maa peale rahu tooma?” oli CIA juhi esimene kommentaar.
„Nagu öeldud, ta tegi enesetapu,” vastas agent.
CIA juht tänas agenti ja jäi kirjaga üksi. Kolm telefonikõnet ja kakskümmend minutit hiljem oli selge, et saadetise sisu on täies vastavuses informatsiooniga, mille ta kolm nädalat tagasi Nõukogude Liidult kerge piinlikkustundega vastu oli võtnud ja mida ta ei uskunud. Ainsaks erinevuseks olid anonüümkirjas toodud koordinaadid. Kokkuvõttes tundus info äärmiselt usutav. CIA juhi peas võtsid nüüd kuju kaks mõtet:
1) Kes, kurat, selle küll saatis?
2) Aeg on presidendiga ühendust võtta. Oli ju kiri lõppkokkuvõttes temale saadetud.
Stansfield M. Turner oli büroos ebapopulaarne, sest ta püüdis võimalikult palju töötajaid arvutitega asendada. Masin, mitte inimene, viis ka välja lõigatud sõnad kokku raamatu „Rahu maa peal” tekstiga.
„Kas džäss pidi maa peale rahu tooma?” küsis president Carter oma vana ülikoolikaaslase Turneri käest, kui nad järgmisel päeval Ovaalkabinetis kohtusid.
„Ta võttis endalt mõni aasta hiljem elu, härra president,” vastas CIA juht.
President Carterile, kes armastas džässi, ei andnud see mõte siiski rahu. Mis siis, kui vaesel professoril oli põhimõtteliselt õigus? Ja siis rikkusid Beatles ja Rolling Stones kõik ära?
CIA juht vastas, et Beatlesit võib küll paljuski süüdistada, kuid mitte Vietnami sõja alustamises. Ta lisas, et suhtub teooriasse kahtlevalt, sest isegi kui Beatles ja Rolling Stones maailmarahu kokku ei kukutanud, on nüüd käepärast võtta Sex Pistols.
„Sex Pistols?” küsis president.
„„God save the Queen, she ain’t no human being”,” tsiteeris CIA juht.
„Ma mõistan,” ütles president.
Asja juurde. Kas Lõuna-Aafrika idioodid hakkavad tuumapommi lõhkama? Ja seda tööd juhib eesel?
„Eesli-asja ma ei tea, sir. Meil on vihjeid, et tegevust kontrollib keegi insener Westhuizen, kes omal ajal lõpetas hiilgavate tulemustega Lõuna-Aafrika parima ülikooli. Kahtlemata ekstra selle töö jaoks välja valitud.”
Kuid mitmed asjaolud viitasid sellele, et muus osas on informatsioon õige. KGB oli ju juba ammu sõbralikult vihjanud, mis on teoksil. Nüüd veel see kiri, mis oli sõnastatud niimoodi, et CIA oli valmis mürki võtma: seekord ei ole selle taga KGB. Lisaks kinnitasid CIA oma satelliidipildid aktiivset tegevust kõrbes, täpselt kohas, mille koordinaadid kirja kirjutaja oli andnud.
„Aga miks see „Surm Ameerikale!” ümbriku peal?” küsis president Carter.
„Selle tagajärjel sattus kiri otsejoones minu lauale, ja ma usun, et see oligi eesmärk. Paistab, et kirja kirjutajal on hea ülevaade, kuidas presidendi turvalisust tagatakse. See paneb veelgi rohkem mõtlema, kes ta on. Igal juhul väga andekalt tehtud.”
President mühatas. Tal oli sõnades „Surm Ameerikale!” raske midagi andekat näha. Samamoodi nagu ka väites, et Elizabeth II ei kuulu inimsoo hulka.
Kuid ta tänas oma vana sõpra – ja palus sekretäril helistada Pretoriasse, peaminister Vorsterile. President Carter on otseselt vastutav kolmekümne kahe tuhande erinevas suunas sihitud tuumapea eest. Brežnevi käsutuses Moskvas on umbes sama suur tulejõud. Praegusel hetkel ei vaja maailm lisaks veel kuut sama võimsat relva. Siin tuleb asjaosalistel kõrvad tuliseks teha!
Vorster oli raevus. Ameerika presidendil, vanal maapähklikasvatajal ja baptistil, oli olnud jultumust helistada ja väita, et Kalahari kõrbes valmistatakse ette proovilõhkamist. Lisaks oli ta ette vuristanud väidetava koha täpsed koordinaadid. Süüdistused olid täiesti alusetud ja uskumatult solvavad! Vorster viskas keset kõnet Jimmy Carteriga telefonitoru vihaga hargile, kuid õnneks oli tal oidu sellega piirduda. Ta helistas otsekohe Pelindabasse, et käskida insener Westhuizenil proovilõhkamine kuskil mujal läbi viia.
„Kuskohas siis?” küsis insener Westhuizen, kui koristaja parajasti ta jalgade ümbert põrandat küüris.
„Kus tahes, aga mitte Kalaharis,” vastas peaminister Vorster.
„See võib asja mitme kuu või ehk koguni aasta võrra venitada,” ütles insener.
„Kurat, no tehke nii, nagu öeldud!”
Inseneri teenija lasi oma tööandjal uue lõhkamiskoha üle tervelt kaks aastat pead murda, kui Kalahari kõrb ära langes. Westhuizeni kõige targem mõte oli panna kogu see jama plahvatama mõnes rahvusriigis, kuid isegi tema enda meelest polnud see kuigi hiilgav idee.
Nombeko tajus, et inseneri aktsiad on taas järsult kukkumas ja peagi tuleb need uuesti tõusule suunata. Kuid siis tuli appi õnnelik juhus, väline asjaolu, mis andis insenerile ja seega ka tema koristajale veel pool aastat ajapikendust.
Ilmnes, et rahva pidev virin ja tänamatus oli peaminister B. J. Vorsteri ära tüüdanud. Seepärast nihverdas ta mõningast kõrvalist abi kasutades riigikassast kõrvale seitsekümmend viis miljonit randi ning käivitas ajalehe Kodanik, mis erinevalt kodanikest üldiselt kajastas Lõuna-Aafrika režiimi ja selle võimet pärismaalasi ning ka maailma ohjes hoida ainult positiivsetes toonides.
Õnnetuseks tõi üks eriti alatu kodanik kogu loo avalikkuse ette. Ja kui see neetud maailma avalikkus nimetas samal ajal Angolas läbi viidud õnnestunud sõjalist aktsiooni kuuesaja tsiviilisiku halastamatuks veristamiseks, tuli Vorsteril erru minna.
„Ehh, kurat küll,” sedastas ta viimast korda ja lahkus 1979. aastal poliitikast. Üle jäi sõita koju Kaplinna ja seada end grogiklaasiga sisse luksusvilla terrassil vaatega Robben Islandile, kus terrorist Mandela oma karistust kandis.
Mandela pidi ju ära mädanema, mitte mina, mõtles
