tänu Nombeko usinale klaasitäitmisele läks tal tuju peagi jälle heaks. Insener Westhuizen tuli järjekordsest kriisist terve nahaga välja. Koos temaga ka koristaja.
Kui esimene pomm oli valmis, hakkasid kaks kõrgelt kvalifitseeritud töötajatest koosnevat rühma teineteisest sõltumatult ja näidist eeskujuks võttes kumbki oma pommi ehitama. Töörühmadele anti korraldus kogu protsess äärmise hoolikusega dokumenteerida. Sel moel sai teise ja kolmanda pommi tootmist üksikasjalikult võrrelda – esiteks omavahel ja teiseks näidispommiga. Võrdlejaks oli insener ise (ja tema koristaja, kes ei läinud arvesse).
Kui pommid on identsed, siis on need ka korrektsed. Kaks teineteisest sõltumatut töörühma ei saanud ju nii kõrgel tasemel ühesuguseid vigu teha. Mis-ta-nimi-oligi ütles, et statistiline tõenäosus selleks on 0,0054 protsenti.
Nombeko jätkas otsinguid, püüdes leida kasvõi õhkõrna lootusekiirt. Kolm hiinlannat teadsid nii mõndagi, näiteks seda, et Egiptuse püramiidid asuvad Egiptuses, kuidas mürgitada koeri ja mida tuleb pintsaku põuetaskust rahakotti näpates silmas pidada. Säärased teadmised.
Insener torises sageli Lõuna-Aafrikas ja maailmas toimuvate muudatuste teemal, kuid selle allika informatsiooni tuli sõeluda ja tõlgendada, sest inseneri arvates olid kõik maailma poliitikud idioodid või kommunistid ja kõik nende otsused kas idiootlikud või kommunistlikud. Juhul, kui need olid kommunistlikud, olid need lisaks ka idiootlikud.
Kui rahvas valis USA uueks presidendiks Hollywoodi endise näitleja, tegi insener maatasa mitte ainult tulevase presidendi, vaid ka kogu tema rahva. Kommunistiks nimetamisest Ronald Reagan seevastu pääses. Insener suunas oma tähelepanu hoopis presidendi arvatavale seksuaalsele orientatsioonile, lähtudes teesist, et kõik mehed, kes ükskõik millisel moel insenerist endast erinevad, on homoseksuaalsed.
Hiinlannasid ja inseneri ei saanud alahinnata, kuid uudisteallikana ei suutnud nad võistelda inseneri kabineti ooteruumis seisva televiisoriga. Nombeko lülitas televiisori salamahti käima ja jälgis uudiseid ning arvamussaateid, teeseldes samal ajal põranda küürimist. See koridor oli kogu uurimisinstituudi vaieldamatult kõige puhtam ruum.
„Juba jälle küürid?” küsis insener kord ärritunult, kui ta poole üheteistkümne paiku – vähemalt veerand tundi varem, kui Nombeko oli arvestanud – hommikupoolikul tööle jõudis. „Ja kes teleka käima pani?”
Informatsiooni hankimise mõttes oleks lugu võinud halvasti lõppeda, kuid Nombeko tundis oma inseneri. Vastamise asemel vahetas ta teemat:
„Teie kabinetti koristades nägin ma kirjutuslaua peal poolikut Klipdrifti pudelit, mõtlesin, et see on vanaks läinud ja tuleb ära kallata. Aga ma polnud kindel ja tahtsin teie käest enne üle küsida.”
„Ära kallata? Lolliks oled läinud või?” ütles insener ja kiirustas kontorisse, veendumaks, et imeline eluvedelik on ikka alles. Et mis-ta-nimi-oligi midagi arulagedat ei korraldaks, villis ta vedeliku otsekohe pudelist isiklikku vereringesse ümber. Pärast seda unustas ta nii teleka, põranda kui ka teenija.
Lõpuks ühel päeval see tekkis.
Võimalus.
Kui Nombeko õigesti tegutseb ja tal on veidigi õnne nagu inseneril, on ta peagi vaba naine. Vaba ja tagaaetav, kuid ikkagi. Võimalus tekkis – Nombekost sõltumatult – teisel pool maakera.
Hiina tegelikul juhil Deng Xiaopingil ilmnes varakult anne oma konkurendid kõrvale manööverdada, see juhtus juba enne seniilse Mao Zedongi surma. Kõige kõmulisem oli ehk kuulujutt, et ta ei lasknud Mao paremal käel Zhou Enlail ravi saada, kui too vähki haigestus. Vähihaigel on ilma asjakohase ravita harva erilist perspektiivi. Eks muidugi sõltub, mis kandi pealt asja vaadata. Zhou Enlai suri ära, kakskümmend aastat pärast seda, kui CIA tegi ebaõnnestunud katse teda õhku lasta.
Seejärel kippus vahele trügima „nelik” eesotsas Mao viimase naisega. Aga niipea, kui vanamees lõpuks ära kustus, võeti need neli kinni ja pisteti luku taha, misjärel Deng unustas meelega ära, kuhu ta kongi võtme pani.
Välispoliitikas ärritas teda kõvasti Moskvas valitsev mühakas Brežnev, kellele järgnes mühakas Andropov. Kelle järel omakorda tuli Tšernenko, eelmistest veelgi suurem mühakas. Kuid õnneks jõudis Tšernenko vaevalt ametisse astuda, kui ta sealt juba igaveseks lahkus. Räägiti, et Ronald Reagan oma USA tähesõdade programmiga ehmatas vanamehe surnuks. Nüüd oli võimu üle võtnud keegi Gorbatšov ja … nojah, vanade mühakate asemel oli nüüd mingi poisinaga. Uuel juhil tuleb ennast üksjagu tõestada.
Lisaks kõigele muule tekitas pidevat muret Hiina positsioon Aafrikas. Nõukogude Liit oli aastakümneid Aafrika vabastusliikumisi tagant torkinud. Hetkel oli parimaks näiteks venelaste tegevus Angolas. MPLA sai Nõukogude Liidult relvi, vastutasuks pidid nad näitama tulemusi õigesuunalises ideoloogiatöös. Püsides loomulikult nõukogulikul kursil. Kurat küll!
Nõukogude Liit mõjutas Angolat ja teisi Aafrika lõunaosa riike suunas, mis oli vastupidine USA ning Lõuna-Aafrika tahtmistele. Niisiis: milline on Hiina positsioon kogu selles üldises kompotis? Asuda Kremli kommunistlike renegaatide selja taha? Või liikuda edasi käsikäes USA imperialistide ning Pretoria apartheidirežiimiga?
Veel kord: kurat küll!
Oleks ju võinud jääda äraootavale seisukohale, teha „walk over” nagu need neetud ameeriklased ütlevad. Kui vaid poleks olnud Lõuna-Aafrika oletatavaid kontakte Taiwaniga.
Oli avalik saladus, et USA oli takistanud tuumarelva proovilõhkamist Kalahari kõrbes. Niisiis aimasid kõik, millega Lõuna-Aafrika tegeleb. „Kõigi” all peeti antud juhul silmas kõiki endast vähegi lugupidavaid luureteenistusi.
Põhiliseks probleemiks oli see, et Dengi kirjutuslaual olid lisaks Kalahari informatsioonile luureandmed relvateemalisest suhtlemisest Lõuna-Aafrika ja Taipei vahel. Ei tuleks kõne allagi, et taivanlased hangivad omale Mandri-Hiina poole suunatud tuumaraketid. Peaks säärane asi juhtuma, viiks see lõputu konfliktini Lõuna-Hiina merel. Kusjuures nurga taga on juba ootel Ameerika Vaikse ookeani laevastik.
Dengil tuleb vastiku apartheidirežiimiga nii või naa kuidagi toime tulla. Luureülem oli muidugi soovitanud mitte midagi teha, lasta Lõuna-Aafrika režiimil tasapisi ise välja surra. Luureülem polnud selle soovituse tõttu enam luureülem – kas Hiina saaks ennast turvaliselt tunda, kui Taiwan tohib tuumarelva omava riigiga vabalt äri ajada? Endine luureülem võis selle üle järele mõelda juba uuel ametipostil – ta töötas nüüd Pekingi metroos ajutise jaamakoristajana.
Võtmesõna on „toime tulla”. Ühte või teist moodi.
Dengil oli võimatu ise kohale sõita ja lasta end vana natsi Botha kõrval pildistada (ehkki mõte oli natuke ahvatlev, dekadentlik lääs on väikestes kogustes üsna võluv). Ta ei saanud sinna saata ka kedagi oma lähikonnast. Mingil juhul ei tohi jätta muljet, et Pekingil on Pretoriaga head suhted.
Teisest küljest pole kasu ka alama astme teenistujast mapikandjast, kellel pole ei jälgimisoskust ega ka peenetundelisust. Pealegi pidi Hiina esindaja olema piisavalt soliidne, et Botha juurde audientsile pääseda.
Seega: keegi, kes asjaga toime tuleb, kuid kes pole seotud poliitbürooga ja keda ei saa pidada Pekingi ametlikuks esindajaks. Deng Xiaoping leidis lahenduse Guizhou provintsi noore parteisekretäri näol. Nimetatud provintsis oli rohkem rahvusi kui inimesi, kuid nooruk oli äsja tõestanud, et tigedaid vähemusi nagu yaod, miaod, yi’d, qiangid, dongid, zhuangid, buyid, baid, tujiad, gelaod ja shuid on võimalik kontrolli all hoida.
See, kes suudab niimoodi žongleerida, peaks hakkama
