aja järel uuesti. Joob end täis, hakkab kõva häälega karjuma, ronib aknast välja karniisi peale ja jääb sinna tükiks ajaks seisma. Ta peab sealt alla tulema. Eelmisel korral kutsuti ta kenasti tuppa tagasi, aga nüüd peab sellega tegelema politsei.”
„Miks ta seda teeb?”
„Küsimus on pigem selles, miks ta seda ei tee? Selles mõttes, et kui sul on kavas alla hüpata, siis hüppa! Just see sisse-välja saalimine ajab kõik närvi. Tegelikult olevat mees mingi filmistsenarist ning ta lihtsalt peab iga natukese aja järel aknast välja ronima ja suure stseeni tegema. „Mul pole millegi nimel elada! See on lõpp! Jumalat pole olemas! Mitte keegi ei päästa teid!” Eelmisel aastal läksidki kõik paanikasse. Sellel aastal lasti tal rahumeeli oma teatrit teha, mispeale mees ronis mõne aja pärast tuppa tagasi ja lasi vannivee jooksma.”
„Kas ta ei tea, et enesetapp on patt?”
„Patt on ka karniisil seismine ja paanika tekitamine. Pealegi on härra Waxman juut. Nemad võivad ju teha kõike, mida soovivad.”
„Kes teab.” Eva paigutas virna laotud puhtad linad veel kord ümber. „Ehk on tal isegi õigus.”
Sis põrnitses teda altkulmu. Ilm oli liiga palav ja õhkkond selle tõttu veelgi närvilisem. „Mis sul viga on?”
„Ma ei tea. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et …”
„Oeh, ausalt!” Sis raputas kokkuvolditud vannilina kõrgi sõrmenipsuga lahti. „Jumalal on muudki teha peale härra Waxmani üheteistkümnendalt korruselt allalennutamise. Ja mina ei lase ühel hullul endale ette kirjutada, millisena näha Jumalat.” Ta jäi vait. „Jessas, räägi parem, kust sa need kingad said.”
„Meeldivad?” Eva demonstreeris tantsukeerutusega eriti peent T-lõikelist disaini. Kingad olid talle kanna juurest veidi suured.
„Loomulikult. Kust sa need said?”
„Gino andis. Ütles, et tema õele jäid väikeseks.”
„Kas sa mõtled poti-panni Ginot?”
Eva noogutas. Gino oli hotelli köögis nõudepesija.
Sis lõi käed puusa. „Ja andis sulle kingad? Huvitav, mida tema õde selliste kingadega üleüldse teeb?”
„Ma ei tea,” kehitas Eva õlgu. Miks Sis sellest nii suure numbri tegi? „Minu arust oli see Ginost armas.”
„Hmmm,” tõmbas Sis kulmu kortsu.
„Mida see veel peaks tähendama?”
„Keegi ei anna kunagi midagi ilma rahata ära.”
„Sa oled küünik.”
„Ja sina liiga noor, et kanda kõrge kontsaga kingi. Sellel mehel on sinu suhtes mingid plaanid.”
Eva kirtsutas nina. „Ta on vana mees! Pealegi on kingad peaaegu ärakantud.”
Sis nihutas vannilinu, mis Eva oli kapi teise serva virna seadnud. „Vana või mitte, aga ta on mees. Kui sa kingi kohe tagasi ei anna, elad varsti Brooklynis kahetoalises korteris tema suure pere juures.”
„Ei ela.”
„Kullake, minu teada pole tal mingisugust õde.”
Eva süda vajus saapasäärde. „Ei ole või?”
Sis raputas pead. „Ütle, et kingad ei sobinud ja anna tagasi. Võid lisada, et tädi ostab sulle varsti uued kingad. Ettevaatus ei tee kunagi paha.” Sis kustutas tule ja sulges linadekapi ukse. „Härra Waxman pole meie majas ainus hull.”
Eva silmitses nukralt oma jalgu. Nii kauneid kingi nagu need polnud tal kogu elu jooksul kordagi õnnestunud kanda. Siis aga kerkis tema vaimusilma ette pottide-pannide Gino, mehe kiilanev pealagi ja rääkimise ajal mehe suunurkadesse kogunev sülg, millest moodustus pisike vahumull. „Sul on vist õigus.”
„Muidugi on.” Sis hakkas pikkade sammudega mööda koridori edasi minema. „Ja pea meeles, et tee, mida tahad, aga 313. toas peatuva härra Lambertiga sa rääkida ei tohi.”
„Miks?” Et talle järele jõuda, pidi Eva jooksma ja uutes punastes kingades oli see tunduvalt raskem, kui ta oli arvanud.
„See mees on ohtlik. Kas sa Ottot tead – seda, kes töötab vastuvõtus?”
„Punaste vuntsidega?”
„Just. Tema sai usaldusväärsetest allikatest infot, et härra Lambert on kommunist. Kas sa tead, mida see tähendab?”
„Õigupoolest mitte.”
Sis pööras näo tema poole. „Oh, nemad ongi kõige hullemad! Näiteks usuvad nad ühisvarasse. Kas sa tead, mis see on? Kõik, mis on minu oma, saab ka sinu omaks ja vastupidi. Kas pole barbaarne?”
Eva mõtles Sisi Iiri pitsi rullile. „Arvata võib.”
„Otto sõnul usub mees, et kord saabub aeg, mil mustad tohivad abielluda valgetega, valged aga ei pruugi üldse abielludagi, inimesed hakkavad elama kommuunides ja kõikjal maailmas kukutatakse demokraatlik riigikord.”
Eva püüdis ette kujutada musta meest, kes abiellub valge naisega. Huvitav, mis värvi tuleksid nende lapsed?
„Ja tõelised kommunistid, need, kes elavad Venemaal, ei usu mitte millessegi. Nad on lindpriid. Tuhandete miilide ulatuses pole ainsatki kirikut!”
„Ja mida nad teevad pühapäeva hommikul?”
„Mitte midagi. Pole Jumalat, pole paradiisi, pole põrgut. Ühesõnaga, hästi see asi ei lõpe.” Ta ohkas raskelt. „Tead, kallis sõbranna, see mees on pattu langenud. Hüljatud. Siin peatub ta ainult sellepärast, et Continentali on tal austriteloo pärast sisenemiskeeld.”
Eva silmad läksid pärani. „Millise austriteloo pärast?”
„Usu mind, sa ei taha seda teada!” viibutas Sis Eva näo ees sõrme. „Aga nii palju ma sulle ütlen, et asjasse segatud noor daam oli väga solvunud.”
Nad olid jõudnud koridori lõppu, kus hoiti koristuskärusid.
„Väga võimalik, et sul tuleb teenindada tema tuba,” jätkas Sis, „aga ära ütle talle ainsatki sõna. Ja ära luba tal tutvustada oma ideesid.”
„Hästi.” Eva tõmbas käru välja ja sättis uuesti paika mütsikese, mis kippus üle kõrvade kukkuma.
Enesetapja toas number 1129 ja riigivaenlane toas number 313.
Ta oli kindel, et vajab lisarätikuid.
Esimese nädala jooksul puutus Eva härra Lambertiga kokku harva. Ühel päeval aga märkas tüdruk meest, kes lukustas ukse ja hakkas mööda koridori tema poole tulema.
Mees oli kuidagi hajevil; pea vastu rinda surutud, näis ta kusagile kiirustavat. Tema välimus oli nagu keskealistel meestel ikka: ta oli keskmist kasvu, pruunide juustega, ei liiga paks ega liiga kõhn. Mees kõndis kuidagi kohmakalt, otsekui lonkaks ühte jalga, aga teda ei paistnud see häirivat.
Eva silmitses teda tähelepanelikult.
