see võiks olla või kuidas seda kätte saada. Praegu polnud veel tarviski selle peale mõelda. Ta võis lihtsalt istuda ja imetleda tähti, mis pidid kusagil sugugi mitte kaugel olemas olema ja plinkisid õhtutaevast katva paksu pilvekihi taga.
PARIIS, 1955. AASTA KEVAD
Advokaadibüroo Frank, Levin ja Beaumont asus Rivoli tänaval, võlvitud kaarkäigu peal ülakorrusel. Grace oli saanud viimase pärastlõunase vastuvõtuaja ja kui ta oli sekretäriga kohmakas prantsuse keeles veidi vestelnud ja veelgi suuremasse segadusse sattunud, juhatati ta härra Tissot’ kabinetti, milleks oli kahe Louvre’i muuseumi põhjatiiva poole avaneva aknaga nurgatuba.
Grace võttis istet, mantel ikka veel seljas, käekott kramplikult sülle surutud. Siinviibimine oli kuidagi ebatõenäoline, nagu liiga eredate värvidega ärevust tekitav unenägu.
Ta polnud harjunud reisima üksi. Mallory oli tungivalt nõudnud, et ta peatuks hotellis Raphael, kus Mallory oli enne sõda ööbinud koos emaga. Champs-Élysées’ avenüü läheduses paiknev hotell oli vaiksel tagasihoidlikul moel suursugune; see oli palju kenam nendest hotellidest, mille Grace ise oleks välja valinud. Tema tuba polnud üüratu suur, aga sellel olid kõrged laed ning heleroosa ja kahvatu kollakasroheline sisustus; kardinate kohale kinnitatud siidtaftist kaunistustelt peegeldusid vastu naiselikud suhkruvativärvid ja voodit kattis paks tikandiga päevatekk. Voodi kohal rippus isegi kroonlühter. Eelmisel õhtul oli ta seda selili lamades hämmastunult silmitsenud. Kahtlemata lootsid prantslased, et siin toimub midagi palju huvitavamat, kui inglased suutsid endale ette kujutada.
Toal oli väike rõdu, vaevu paari jala laiune. Grace avas uksed, astus välja ja jäi üksisilmi vaatama all kulgevat laia puudega ääristatud tänavat.
Linn jättis küllusliku, lausa häbitult kauni mulje. Londonis oli sõda terved kvartalid maatasa teinud, hävitanud kogu ümbruskonna. Maastikku ilmestasid betooni sees haigutavad haavad ja söestunud kiviprügihunnikud; kunagisi uhkeid ehitisi asendasid just sellised grotesksed mälestusmärgid. Siin aga olid kõnniteed siledad ja ühetasased, linna siluett terviklik. Pariis oli seljataha jätnud kõik kahjustused, mis okupatsioon oli talle põhjustanud.
Isegi õhk lõhnas siin peenemalt; see polnud niiskest õlisest kivisöehaisust paks, vaid selge, maismaad hellitava päikesevalguse ja soojuse õrna aroomiga.
Kohv, mida talle hommikusöögi ajal pakuti, oli šokeerivalt kange, sarvesai helvestena pudenev ja võine – pigem küpsise või koogi moodi. Kui dekadentlik, et inimesed sõid neid iga päev! Ometi takistas vaid mõte häbile, mille teolt tabamine kaasa tooks, Grace’i veel üht sarvesaia käekotti surumast.
Sama päeva pärastlõunal läbi Jardin des Tuileries’ kokkulepitud kohtumispaika jalutades tabas naist midagi peapöörituse taolist, misjärel ta järsku taipas: ta on siin tundmatu. Tema anonüümsus oli ühtaegu erutav ja segadusseajav.
Hotelli vastuvõtulaua töötaja oli talle andnud tänavate kaardi, aga linna keskele jõudnud, ei suutnud ta keskenduda korralikult märgistatud joonekestele. Ta oli korduvalt kuulnud, et Pariis on elegantne, kuid ei suutnud kuidagi ette kujutada, mida sellega silmas peeti. Ta oli oletanud, et tegu on jäiga, täiuslikkusega kaasneva nõudliku sallimatusega. Aga siia jõudes rabas teda linna muretus ja ehedus. Suurtel sihvakatel puudel, mille lehed kahisesid kõrgel pea kohal, kriitvalgel jämedal liival, mis krudises jalge all, ja taeva poole kerkivatel ühesugusest heledast kivist klassikaliste proportsioonidega hoonetel oli üksainus ühine eesmärk: hoida kinni valgust. Terve linn oli mähitud helendavasse pehmesse aupaistesse.
Nagu talle juba teada oli, rääkisid prantslased soravalt ilu keelt. Ometi oli ta oodanud neilt nüansirikkamat, kõikehõlmavat mõistmisvõimet. Tegelikult oli kõik loogiline. Kui on olemas vahendid ja kindel soov, siis kes ei tahaks konstrueerida hoonete nurkasid nii, et need lähevad sujuvalt üle voolujoonelisteks kumerusteks, mitte ei lõiku kindlas punktis? Ja kes ei sooviks sobitada omavahel kõiki katusekive kogu linna ulatuses nõnda, et moodustuks harmooniline maastik, milles viltustele sinakashallidele varjunditele lisanduvad töntsakate korstnatelliste terrakotavärvid? Ülejäänusse suhtuti hoopis muretumalt.
Samamoodi võis öelda, et ehkki mehed ja naised polnud loomupäraselt sugugi atraktiivsemad kui nende suguvennad ja – õed Inglismaal, riietusid nad sellise enesekindlusega ja pöörasid nii suurt tähelepanu detailidele, et Inglismaal oleks seda peetud ülbuseks. Siin aga paistis elegantsi säilitamine olevat pelgalt kodanikukohus.
Ta märkas, et isegi advokaadibüroos sobivad kõik värvid mööbliesemete kuju ja suurusega täpselt kokku, justkui oleks äsja läbi põiganud kunstiline toimetaja ja kõrvaldanud kõik üleliigse.
Uks avanes ja kaks meest astusid sisse.
Esimene oli vanemapoolne härrasmees jäiga ametliku kehahoiaku ja kenade valgete vuntsidega. Noorem mees hoidus aupaklikult tema selja taha.
„Proua Munroe?” tervitas teda vanem härra põgusa peanoogutusega, kuid ei naeratanud. „Mina olen Henri Levin,” teatas ta tugeva aktsendiga inglise keeles. „See firma kuulub mulle. Ja tema on minu äripartner Edouard Tissot. Tema hoolitseb teie eest. Ma usun, et te jääte tema teenindusega rahule.”
Seejärel tegi mees kiirelt kerge kummarduse, keeras end kannapealt ringi ja lahkus.
Grace ei osanud nii ootamatust tutvustusest midagi arvata.
„Palun andke talle andeks.” Härra Tissot astus sammu ettepoole. Mees näis olevat kusagil kolmekümnendate keskpaigas; tema pikkust ja saledust rõhutas ka klassikaline peenetriibuline ülikond. Tumedad juuksed sobisid hästi mustade silmadega; mehe ilme oli ühtaegu reserveeritud ja intelligentne. „Ta ei ole harjunud end inglise keeles väljendama,” selgitas mees taktitundeliselt häält alandades. „Ta oli hirmul, et võite küsida temalt midagi, millest ta aru ei saa.”
„Ma mõistan,” lausus naine noogutades.
Mees sirutas talle käe. „Proua, lubage mul tervitada teid Pariisi saabumise puhul.”
„Tänan.” Ka Grace sirutas käe, eeldades, et mees soovib tema kätt suruda.
Mees aga võttis hoopis õrnalt käest kinni, peaaegu puudutas huultega randme valget nahka ja lasi käe lahti.
Liigutus oli tagasihoidlikul viisil ametlik ja ometi intiimne; tegelikult polnud mehe huuled tema nahka puudutanud. Sellest hoolimata hakkas naise nahk paigas, kus äsja oleks võinud olla mehe suu, kergelt surisema.
„Ma sooviksin alustada sellest,” jätkas härra Tissot, „et tunnen teile teie kaotuse pärast sügavalt kaasa. Palun lubage mul teid teie siinviibimise ajal kõiges aidata.”
„Suur tänu,” pomises Grace silmi kõrvale pöörates. Ta oli juba ette otsustanud, et räägib võimalikult vähe või ei räägi üldse senikaua, kuni ta asjast rohkem teada saab. Seetõttu juhtis ta vestluse turvalisemale rajale. „Teie inglise keel on peaaegu täiuslik, härra Tissot.”
„Tänan teid,” võttis mees komplimendi peanoogutusega vastu. „Just sellepärast valitigi mind teiega kohtumiseks välja.” Võtnud kirjutuslaua taga istet, lappas ta kartoteegis läbi terve hulga dokumendikaustasid. „Mul on kahju, proua Munroe, et pidime teil paluma nii kaugele sõita. Aga testamendi tingimused on selles osas äärmiselt täpsed. Loomulikult nõuavad need dokumendid veel paljusid teisi allkirju ja lisaks tuleb tegeleda terve rea pisiasjadega.” Ta tõmbas õige kausta välja ja uuris selles olevad dokumendid põhjalikult läbi. „Sedasi. Pärand sisaldab suures osas kinnisvara müügist saadavaid eeldatavaid tulusid, samuti aktsiaportfelli, mida praegu hooldab börsifirma Lancelot ja Delp.”
Naine
