fuajeed isegi näinud?” päris Sis.
Eva raputas teist korda pead.
„Arusaadav. Sinu ilme reedab, et sa oled kogu elu pidanud majja sisenema teenijatele mõeldud tagaukse kaudu. Tule.” Sis lükkas trepi lõpus oleva ukse lahti ja nad piilusid läänetiiva fuajeesse.
Hotelli standardi kohaselt oli see tagasihoidlik ja hubane. Aga isegi kui see polnud kõige suurem või uhkem fuajee terves New Yorgis, oli see päris kindlasti kõige glamuursem.
Idamaiste vaipade alt säras vastu marmorpõrand, sohvade käe- ja seljatugedele olid kuhjatud sameti ja siidiga kaetud padjad ning veidi kaldu pööratud peeglid seinte ääres näitasid töövälisel ajal uhkelt baari poole jalutavate kooritüdrukute kauneid profiile.
Täiusliku figuuri tõttu välja valitud tüdrukud olid kõik ühte kasvu ja pikkade saledate säärtega. Nende naeru ilmestas kõrgekontsaliste kingade klõbin ja väljakutsuvalt lühikeste seelikute kahin. Kostsid klaverihelid ja kusagil lauldi.
Jooksupoiss, hõbekandik käes, rajas kobarasse kogunenud külaliste vahel endale teed. „Proua Arpeggio!” hüüdis ta. „Proua Arpeggio!” Õhus hõljusid pronksesemete poleerimisvaha, sigarisuitsu ja äsja vaasi pandid tiigerliiliate mahlakad magusad üleküpsenud aroomid.
Eva jäi silmitsema kahe hiigelsuure halli pikakarvalise Iiri hundikoeraga fuajeesse sisenenud tillukest prisket üleni musta rõivastatud naist, kelle sametturbanit ehtis suure rubiiniga pross. Koerte mustast nahast kaelarihmad olid täis tipitud pärleid.
Uksehoidja tõi loomadele kohe portselankausiga vett, mille need marmorpõrandale loike tekitades häälekalt ära lakkusid, nende perenaine jäi aga seisma vastuvõtuleti äärde, süütas sigareti ja sirvis saabunud teateid.
„Kes see on?” Eva oli naisest nii võlutud, et unustas otsuse vaikida.
„Mitte keegi.” Sis kirtsutas põlglikult nina. „Mingi vastik Preisi krahvinna. Ei käi iial vannis ega vii koeri jalutama nii tihti, kui peaks. Tema tuba haiseb nagu loomaaed. Vaiba oleme me korra juba välja vahetanud.”
Tüdrukud saatsid pilguga naist, kes oli end ümber pööranud ja jalutas nüüd kuningannaliku kõnnakuga lifti juurde.
„Kui sa teada tahad, siis tegelikult on lugu selline,” otsustas Sis avaldada saladuse, „et kõik siin peatuvad tähtsad ninad näevad välja nagu tavalised inimesed, aga end eriliselt üles löönud tegelased on üldjuhul juba laostunud või otsivad võimalust raha teha. Pea meeles, et sa oled sattunud tagurpidi pööratud maailma,” lisas ta pead raputades. „Sellega harjumine võtab aega, aga lõpuks ei pane enam miski sind imestama.”
Eva ja Sisi tuba asus hoone pööningukorrusel; ruumis, mille ühes nurgas paiknes valamu, olid veel madal seinakapp ja kaks kitsast üheinimesevoodit. Aknast avanes vaade kõrge vastashoone valgusavale ja kitsale tänavale selle all. Taevast polnud näha.
Mitte et see oleks olnud tähtis. Mõlemad tüdrukud tõusid kell kuus ja einetasid pool seitse allkorruse köögis, mis oli ühtlasi personali söökla. Seejärel võtsid nad end rivvi ja ootasid, kuni proua Ronaldo oli nende vormirõivad ja välimuse üle vaadanud.
Eval oli õnnestunud vormikleit väiksemaks õmmelda; õhukesest gaasriidest valge põll ja müts olid aga endiselt liiga suured ning muutsid ta välimuse peaaegu naeruväärseks. Tüdrukuid palgates peeti silmas, et nad ei tõmbaks endale külastajate tähelepanu, aga oleksid samas küllalt stiilsed, et töötada ettevõttes, mis proua Ronaldi arvates oli eriti peen. Seetõttu saatis ta Eva esialgu vähem pretensioonikatele alumistele korrustele lootuses, et tüdruk suve jooksul paar sentimeetrit kasvab.
Tüdrukute juuksed ja küüned üle vaadanud, viis proua Ronald nad kurssi alanud päeval saabuvate ja lahkuvate külalistega ja uustulnukate erisoovidega.
Saabujate hulgas oli näiteks näitlejanna, kes nõudis oma sviiti musta värvi sametkardinaid, et ta saaks teha lõunauinakut, ja kelle tuba tohtis koristada ainult öösiti, mil ta ise on kõrvalkvartalis Ziegfield Folliese juures laval. Ja filmiprodutsent, kes kartis paaniliselt kõiki kasutatud asju; iga kord, kui ta nende juures peatus, tuli välja vahetada nii tema voodi, madrats kui voodiriided, ning linu tuli pesta teiste hotellikülastajate omadest eraldi – selle ülesande usaldas mees ainult proua Ronaldi hooleks (aga naine delegeeris selle mõnele toatüdrukule).
Oli ka tavapärasemaid soove: veel üks jäänõu šampanja jaoks, satäänlinad, erinõudmised kindlate lillede osas – kõige populaarsemad olid kasvuhoonest pärit roosid või gardeeniad. Leidus külastajaid, kes palusid toast eemaldada maalid või kunstiteosed, ja ka neid, kes ei talunud teatud värvi esemeid, mis tuli silma alt ära viia. Tohutud summad läksid importtoiduainetele – šokolaad saabus Pariisist, värsked ananassid toodi Mehhikost, must tee Indiast ja pikad jämedad sigarid Kuubalt. Peaaegu iga päev transporditi hotelli lisaklavereid, eksootilisi lemmikloomi, uusi autosid ja jahipüsse, politseieskordi saatel saabusid furgoonautod juveelidega, mis paigutati hotelli varakambri seifi.
Paigaldati tantsupõrandaid, et lavatähed saaksid harjutada oma etteasteid, eemaldati mööblit, pandi üles massaažilaudu ja treeningseadmeid. Ühel nädalal muudeti kogu suur tantsusaal poksi meistrivõistluste areeniks, sest Jack Dempsey võistles Yankee staadionil Jack Sharkleyga.
Tihti oli hotellikülastajatel kaasas oma personal. Fuajeenurkades passisid nende toapoisid ja toatüdrukud, kes kodusest valitsusalast väljununa ei teadnud oma kohta. Kui tööandjad olid terveks päevaks lahkunud, tekitas ootamatult sülle kukkunud vabadus neis ühtaegu võõristust ja joovastust, sest olemata külalised, polnud nad ka teenijad.
Üldjuhul piirangutega harjunud inimestele oli suurlinn ohtlik. Nii mõnigi neist kaotas rohkem kui korra mitte ainult pea, vaid ka töökoha.
Näiteks oli nende hulgas toapoiss, kes poseeris oma tööandja, Walesi printsina ja tekitas Harlemis tohutu suured kihlveovõlad, enne kui ta tabati in flagrante4 mustanahalise prostituudiga oma isanda voodist. Ja toatüdruk, kes polnud kordagi alkoholi proovinud, andis kiusatusele järele ja ärkas kusagil veepiiril, kõrval itaallasest sadamatööline, kes teatas viisakalt vigases inglise keeles, et nad on abielus ja ta soovib kasutada oma meheõigust.
Evale tegi tema kohustused selgeks Rita Crane, määramatus vanuses eakas naine, maailma kõige saamatum salajoodik. Rita hoidis sügaval pesukäru sees plaskut, lukustatud hoiukapis džinniga täidetud vana piiritusepudelit ja käekotis pudelikest morfiiniga, mille arst oli talle närvide ravimiseks välja kirjutanud. Naine ilmus hommikuti tööle värisevate kätega, käsivartel sinikad. Evale jäi mulje, et teda on kepiga nüpeldatud, aga loomulikult ei saanud ta seda küsida.
Ilmselt oli Rita kunagi olnud tõeline kaunitar. Aga liigne alkoholitarbimine, endiste abikaasade suur arv ja hea vanamoodsa Inglise köögi nautimine olid muutnud ta tüsedaks; rind, mis oli sama kopsakas nagu laevanina, ahenes kaheks turskeks jalaks, mida viirutasid veenilaiendid. Naisele iseloomulikke näojooni oli valge naha voltide seest raske üles leida ning veidral kombel allapoole vajunud silmade välisnurgad muutsid ta pilgu kurvaks. Huuled olid nii kitsad, et märkisid vaevu suu asukohta. Rita kõndis kummaliselt, justkui paneks maa külgetõmbejõudu pahaks, ja füüsilise keha olemasolu näis talle tekitavat tõelist piina. Üldiselt sarnanes ta olendile, kes on päevavalgusest kasu saamata üles kasvanud vee all, kelle jaoks silmad pole olulised ja selgroog on tõeline luksus.
Rita küürimisehimus oli midagi vägivaldset, innukuses, millega ta voodeid korrastas, peaaegu et raevu ja tolmupühkimises edasiviiva jõuna toimivat viha, mistõttu Eva ei uskunud mitte ainult seda, et ta on suuteline mõrvama, vaid
(tabama) otse süüteolt (lad)
