hõbedast sigaretitoos; rebenenud Cadbury šokolaadipaber pooliku šokolaaditükiga; tühi tikutoos Carlisle’i hotelli logoga; piletikonts Edinburghi Regent kinno poole kaheksasele seansile; välisukse võti; pärlmutriga kaunistatud kullatud välgumihkel …”
Naine jäi vait, nägu ootamatult kahvatuks muutunud.
„Pärlmutriga kaunistatud kullatud välgumihkel,” kordas ta aeglaselt, „mille küljele on graveeritud sõnad „Igavesti Sinu”.”
Rahvamass hakkas tuliselt aplodeerima.
„Täiesti hämmastav!” karjus Maxwell täiesi kõrist. „Uskumatu! Kuidas sa jõudsid märgata isegi kirja, mis on graveeritud välgumihkli küljele?”
Aga tundus, et Grace ei kuule teda. „Vabandust, te ütlesite, et see on teie abikaasa käekott?”
„See ta on,” vastas mees üle kogu näo särades. „Austatud daamid ja härrad, palun aplodeerige veel kord võitjale! Ma annan mälumängulauale uue nime: „Proua Mälumängur”!”
Rahvas juubeldas ja plaksutas.
Nähtamatud käed patsutasid Grace’i seljale, kui ta meeleheitlikult väljapääsu otsides endale läbi rahvahulga teed rajas.
„Tubli!”
„Väga muljetavaldav!”
„Tark tüdruk!”
Lõug tugevasti vastu rinda surutud, peopesad higised, tundis ta, et kaotab reaalsustaju, justkui tormaks ta taas mööda moondunud maastikku, mida ta oli sageli unes näinud; tema mõistus oli otsekui kahanenud ja tegutses omapäi, keskendus üheleainsale kohutavale momendile.
See ei saanud olla tõsi.
Lihtsalt ei saanud.
Viimaks märkas ta ust. See oli vaid paari sammu kaugusel.
„Aga sa alles näitasid neile!” jõudis Mallory talle järele. „Kuhu sa tormad?” Ta haaras Grace’il käsivarrest. „Pea hoogu, ma ju lubasin sulle joogi osta … Grace, mis juhtus?”
„Lase lahti.” Grace tõmbas end vabaks. Napilt uksest välja kõnniteele jõudnud, hakkas ta oksendama.
„Taevas hoidku! Millest see veel on? Närvidest?” Mallory tuhlas ridikülis ringi ja ulatas sõbrannale taskurätiku. „See on tõesti võimalik. Ja vaata, et sa oma kingi ära ei määri.” Ta astus ettevaatlikult kaugemale. „Ja minu omasid samuti mitte.”
Kui Grace oli end tühjaks oksendanud, pühkis ta suu taskurätiga puhtaks ja vajus välistrepile istuma.
„Ehk on asi milleski, mida sa sõid?” Mallory istus tema kõrvale.
„Ei.”
„Või jõid liiga palju šampanjat? Äkki on süüdi kaaviarikorvikesed? Jumal hoidku,” kortsutas ta kulmu. „Neid sõin ka mina.”
„Mal …” Sõnad jäid Grace’i kurku kinni. „Asi on minu välgumihklis.”
„Mida sa ütlesid?”
„See kuulus minu isale. Ainus asi, mis mulle temast mälestuseks on jäänud.”
„Mis välgumihkel? Millest sa räägid?”
„Kandikul olnud välgumihklist.”
Malloryl kulus tükk aega, enne kui kuuldu pärale jõudis. „Ausalt? Ja mida see tegi Vanessa käekotis?”
Grace vaatas talle otsa. „Seal oli ka tikutoos. Carlisle’i hotelli logoga.”
Mallory vahtis teda juhmi pilguga.
„Carlisle’i hotell asub Šotimaal, Mal. Regent kino samuti.” Grace’i hääl tõmbus pingule. „Ja seal on ka minu abikaasa.”
„Sa mõtled, et … oeh!” Viimaks jõudis öeldu Malloryle pärale. „Või nii on lood.”
Grace toetas pea põlvedele.
Oli kaunis karge öö. Sees mängis orkester, rahvas naeris, särav pidu muutus aina pöörasemaks.
Välistrepil istusid vaikivad naised.
Mõne aja pärast ajas Mallory end püsti. „Lähme, kullake. Meil hakkab külm. Ma viin su koju.”
Ka Grace tõusis. „Ma tahan seda tagasi.”
„Mida?”
„Välgumihklit.”
Mallory jäi teda õudusega vaatama. „Grace, ole mõistlik! Lase olla!”
„See kuulus minu isale.” Grace’i hääl oli jäine. Mallory polnud teda kunagi näinud nii otsusekindlana. „Välgumihkel on ainus asi, mis mul tema asjadest on alles jäänud.” Ta avas ukse. „Ma tahan seda tagasi.”
Mallory astus talle teele ette ja tõkestas käsivarrega tee. „Sellisel juhul toon mina selle tagasi. Mõistad? Lase minul sellega tegeleda. Sa said kohutava šoki ja võid kogu loo enda jaoks veel hullemaks teha. Aga nüüd, kallike,” võttis ta Grace’il kindlalt õlgade ümbert kinni, „sõidutan ma su koju.”
„Kui sa tema juurde lähed, võiksid mu kaasa võtta.”
Kolm päeva hiljem seisis Mallory uuesti Woburni väljaku ääres seisva maja koridoris, aga sel korral vaatas ta, kuidas Grace peegli ees vihmamantli kinni nööpis ja kübara pähe sättis.
„Ma saan hakkama.” Grace tõmbas kindad kätte.
Mallory ilme oli murelik. „Mina küll selles kindel pole. Pealegi olen ma prantsuse keeles tugevam kui sina.”
„Isegi kass räägib paremini prantsuse keelt kui mina,” naeratas Grace. „Aga ma olen tänulik, et sa mu lennujaama viid.”
Grace avas ukse ja astus välja, tihedasse varahommikusse udusse. Mallory järgnes talle, reisikott käes. Kuni Grace uksi lukustas, mahutas naine koti pakiruumi. Mõlemad ronisid Mallory autosse, sinisesse Aston Martin DB-sse.
„Oled sa temaga vähemalt rääkinud?” küsis Mallory.
„Tegelikult mitte. Ma ütlesin talle, et pean ootamatult äriasjus Prantsusmaale sõitma.”
„Ja kõik?”
„Jah. Üksikasjadesse ma ei laskunud.” Ning lisas kähku. „Ja ta ei küsinud midagi.”
„Hmm.” Mallory seedis viimast infokildu.
Lood olid hullemad, kui ta oli kartnud.
Ta käivitas mootori. „Mulle ei meeldi, et sa lendad üksi.” Liiklusse sukeldumiseks keeras ta liiga aeglaselt liikuva piimaveokaubiku ette. „Kõik juhtus kohutavalt äkki. Pealegi said sa jubeda šoki. Räägi veel kord, mida Pariisi advokaadid sulle ütlesid, kui sa neile helistasid.”
Grace ohkas. See teema oli oma pool tosinat korda läbi arutatud.
„Ma vestlesin mehega, kelle nimi
