oled käinud?” ei andnud Mallory alla.
„Ma olen käinud kolme arsti juures.”
Järgnes vaikus.
Grace keeras akna alla; ta tahtis tunda oma näol värsket õhku.
„Tükk aega hiljem viis Roger mu lõunale,” jätkas ta. „Ta broneeris meile kohad samasse restorani, kus ta mulle abieluettepaneku tegi. Seal oli täpselt sama personal, kõik surusid tal kätt ja tervitasid meid. Ülemkelner Alfonse juhatas meid meie lemmiklauda, mille juures Roger kaks aastat varem ühele põlvele laskus. Kas sa mäletad seda?”
Mallory noogutas. „Ta kinkis sulle teemantsõrmuse, millesarnast ma pole kellelgi näinud.”
„Just. Igatahes võtsime me istet, tellisime šampanjakokteilid ja grillitud ribi. Sellest oli palju aega möödas, mil me viimati koos väljas käisime, ainult meie kaks. Kui me olime teineteise terviseks toosti öelnud, vaatas Roger mulle otsa ja raputas pead. Tema näol oli kummaline tühi ilme. „Sa ei muutu enam kunagi endiseks?” küsis ta. „Sinust ei saa enam kunagi seda armsat tütarlast, kellega ma abiellusin.” Ma ei saanud aru, mida ta silmas peab. Arvasin, et see on mingi tobe nali. Aga ei olnud. Ta võttis pokaalist ühe lonksu ja lausus: „Ja mida me nüüd peale hakkame?”
Mallory heitis tummaks lööduna talle kiire kõrvalpilgu.
„Ilmselt tähendas see tema jaoks meie suhte lõppu. Sestsaadik pole ta minuga koos olnud, selles mõttes, et ta pole minuga kordagi maganud.”
„Aga Grace! See, mis juhtus, polnud sinu süü!”
Grace pühkis kinnastatud sõrmeotsaga põselt pisara. „Vahet pole, Mal. Ma olen vigane, justkui puudega. Ma ei suuda talle anda seda, mida ta tahab. Nüüd on tal kahju, et minuga üldse abiellus.”
Hakkas sadama peenikest uduvihma, mis pani Londoni hommikuses liikluses jõnkshaaval edasi nihkuva auto akendel veejoad ussidena allapoole siuglema.
Mallory lülitas kojamehed sisse.
Tema jaoks oli teema liiga raske. Tema enda abielus lahendati kõik erimeelsused kiiresti veel ühe kokteiliklaasi taga ja tülid külaskäiguga juveelipoodi.
Aga Grace’i ja Rogeri armuloos oli kõik algusest peale olnud äärmuslik; justkui eredavärviline variant kõigi ülejäänute must-valgest elust. Nende esimesel kohtumisel Grosvenori väljaku ballil oli Roger Grace’i peaaegu ehmatava kirglikkusega armunud. Grace oli Londonis uustulnuk, ehe ja loomupäraselt võluv. Mehe tähelepanuavaldused olid klammerduvad, neile lisandusid ülemäära kallid kingid ja õrnusavaldused avalikkuse ees. Kui nende tutvumisest oli möödas vaid paar kuud, oli Roger korraldanud neiu sünnipäeval Scott’si restoranis üllatuspeo, kinkinud talle pärlikee ja kutsunud peole viiskümmend head sõpra. Mallory mäletas, et ta oli isegi veidi kade ega mõistnud, miks Geoffrey ei võiks tema nimel rohkem pingutada.
Ja Grace oli olnud mehest pimestatud. Kui teatati nende kihlumisest, oli tulemus juba ammu ette ära otsustatud.
Mallory meelest oli veider, et nii tuliste tähelepanuavalduste järel tundis mees täielikku ükskõiksust.
Mallory püüdis hoida hääle muretu ja rahuliku, justkui räägiks väikese lapse või invaliidiga. „Võib-olla on see ainult üks etapp. Võib-olla vajab ta kohanemiseks aega. Katsu selle mõttega harjuda.”
„Kuule, Mal, ma arvan, et ta on vägagi hästi kohanenud. Ja paistab, et ta saab minuta suurepäraselt hakkama.”
Pihtimine näis nõudvat Grace’ilt suurt pingutust; naine toetas pea vastu akent.
„Ma näen mõnikord üht ja sedasama unenägu …” lausus ta veidi hiljem. „Õudusunenägu. Ma jooksen metsas ja otsin midagi või kedagi. Ükskõik kui kiiresti ma ka ei jookse, ma ei leia seda üles. Vahel on mul tunne, et otsitav on otse minu ees, aga siis on see jälle kadunud. Seejärel hakkan ma langema, kukun võikasse musta kuristikku ja ärkan üles. Kui ma olin laps, nägin pidevalt selliseid unenägusid. Nüüd aga näen seda und ainult siis, kui midagi on valesti, kohutavalt valesti.” Ta vaatas Mallory poole. „Ööl enne pidu nägin jälle seda und.”
„Grace …”
„Ma olen lootuse kaotanud, Mal,” ohkas Grace, laskmata sõbrannal jätkata. Kui ta oli sellises tujus, ei lasknud ta kellelgi end vaigistada. „Ma arvasin ikka, et kõik laabub, et aja jooksul hakkab ta nägema mind jälle endisena. Aga läks vastupidi. Meie suhe aina halvenes.” Ta vaatas üksisilmi aknast välja, Hyde Parki tihedate läbipaistvate kihtidena endasse mässinud halli udusse. „Ma arvan, et see oli ainult aja küsimus, millal midagi juhtub.”
Mallory ei teadnud, mida öelda. Ta mõtles Oxfordi Sekretäride Kolledži reklaamile. Sellele, et Grace oli otsinud oma elule eesmärki, võimalust olla kellelegi kasulik. Ning meenutas piinlikkust tundes, et oli selle mõtte juba eos lämmatanud.
Nad sõitsid edasi, möödusid Holland Parki metroojaamast ja jõudsid Shepherd’s Bushi. London sarnanes sel hommikul Turneri akvarelliga; see kümbles unistes, pidevalt muutuvates sinistes ja tumerohelistes toonides – märg, sulav, lõpetamata.
Mallory viskas koni aknast välja ja vaatas Grace’i poole; ta nägi naise otsmikku poolitavat sügavat murekortsu ja tugevalt kokku surutud huuli.
Ta oleks tahtnud paluda vabandust, pakkuda Grace’ile abi, võtta sõbranna käe ja teda lohutada. Aga ta ei teadnud, kuidas. Oleks tal ometi jätkunud vaprust Vanessa oma sõbranna nimel põrandale paisata.
Ta oli käitunud hoopis nii, nagu sellises olukorras tavatses käituda tema ema; see oli ainus viis, kuidas tütrele oma kiindumusest märku anda. Mallory võttis mantlitaskust puhta taskurätiku. Sellel oli vaevutuntav Yardley Lily of the Valley tualettvee aroom – lõhn, mis oli teda lapsepõlve magamistubades kummitanud. Ta surus taskurätiku Grace’ile pihku.
„Võta, kullake. Igaks juhuks.”
Rätiku kokku voltinud, libistas Grace selle käekotti. „Aitäh.”
„Kes teab.” Mallory sundis end naeratama ja püüdis jääda positiivseks. „Võibolla muudab keskkonnavahetus su enesetunde paremaks.”
„Kas ma juhatan teid kohale, proua?”
Stjuardess oli võluv, näol naeratus ja figuur nagu modellil. Tütarlapse helepruunid juuksed olid kenasti ümmarguse kübarakese ääre alla topitud ja huulepulk elegantse punase vormikostüümiga täpselt sama tooni.
„Ma oleksin teile tänulik.” Grace libistas kohmetu pilgu üle salongi pingiridade, kus ülejäänud reisijad olid end mõnusalt sisse seadnud, lugesid ajakirju ja vestlesid omavahel.
Stjuardess vaatas tema piletit. „Teie istekoht on siinsamas, vasemat kätt. Ma riputan teie mantli varna, kui tohib.”
„Tänan.”
Istet võttes piidles Grace läbi veidra aknakese reisijate pagasit pakiruumi kuhjavaid lennujaama töötajaid ja hulka läikivaid hõbedasi lennukeid, mis olid pargitud üksteise kõrvale nagu hiigelsuured mootorsõidukid. Ta oli ühtaegu närvis ja elevil ning tundis peaaegu et iiveldust.
Stjuardess oli tagasi. „Kas see on teie esimene Pariisi-reis?”
„Jah. Ja ma pole kunagi varem lennanud.”
„Lennusõit on täiesti
