soovisid peoperenaised oma külalisi hämarate tulede ja sügavate mõnusate diivanite abil koomasse kussutada, siis Vanessa nõudis, et kõik pressiksid end vanusest ja positsioonist sõltumata Shepherd Marketi rahvast pungil täis pubisse, koguneksid avaliku ujula libeda ääre ümber või eraklubi rõdule. Peokülalised karjusid üle lärmi, haarasid mööda hõljuvatelt hõbekandikutelt jooke, kuulasid salaja häbi tundmata pealt intiimseid vestlusi ja lasid käiku käed, nühkides end võõraste soojade ihuliikmete vastu.
Vanessa koosviibimistel valitses ohtlik õhkkond; kõik tundsid peadpööritavat patust erutusevärinat. Kõige kuulsusrikkamale õhtusöögile oli ta palganud paar näitlejat, kes mängisid personali, üks näitleja aga kehastus õnnetuks külaliseks, kes esimese roa söömise ajal dramaatiliselt mürgitati. Kõik peokülalised, kes ei suutnud enne politseinike saabumist saladust lahendada, kõrvaldati varsti nurjatul kombel ka ise.
Just sedalaadi hulljulged ettevõtmised olid lennutanud Vanessa ja tagaselja ka tema abikaasa, äritegelase ja tubakakaupmehe Phillip Maxwelli Londoni seltskonnaelu keskmesse.
Grace’i polnud kordagi Vanessa pidudele kutsutud; leebelt väljendudes ei liikunud nad lihtsalt samades ringkondades. Grace’i abikaasa Roger tundis Phillip Maxwelli ametialaselt ja oli enne mõlema abiellumist tundnud ka Vanessat. Oxfordist pärit Grace’i peeti aga endiselt autsaideriks.
Mallory oli kaks korda siiski Vanessa pidudel käinud; sõbranna erilist seisundit oskas Grace küll vääriliselt hinnata, aga tegi näo, et ei märka seda. Mallory oli kuulsal südaöisel basseinipeol kukkunud esimesena vette ja võlunud kõiki oma enesekindlusega, sest veetis kogu ülejäänud õhtu rahumeeli vesimärjas peokleidis, mis oli läbipaistev ja tõi suurepäraselt esile tema imetlusväärse figuuri.
Seekordne üritus oli basseinipeoga võrreldes kerge väljakutse. Tooride Partei ustava liikmena võõrustasid Maxwellid kampaania jaoks raha kogujat, kelle eemärk oli kindlustada Anthony Edenile peaministri koht. Eden, kellest pärast Churchilli tagasiastumist sai tema seadusejärgne mantlipärija, oli 26. maiks välja kuulutanud üldvalimised ja tema lubadus „Kõige tähtsam on rahu” puudutas ohverdustest ja kaotustest väsinud rahva hingekeeli.
Peagi koitva jõukuse ajastu tervitamiseks korraldas Vanessa Kensingtoni palee oranžeriis improviseeritud suvise vabaõhupeo, kus pakuti traditsioonilist meelelahutust ja tuttavlikke roogasid ning kust ei puudunud ka kookospähklitega lasketiir, veetünnimäng, hobuserauamäng, munajooks, žonglöörid ja isegi ponid, kelle seljas ratsutada, külalistele aga serveeriti Pimm’si, maasikajäätist, kaaviarikorvikesi ja šampanjat. Tavalisest peost erines üritus vaid selle poolest, et piletite eest maksti naelte, mitte pennidega, ja parteris istusid kuulsused lavalt ja ekraanilt.
Kui nad olid peopaika sisenenud, reetis suur rahvahulk, et kohale on tulnud suurem osa Londoni koorekihist. Sissepääsu kohal rippus suur loosung „Üheskoos rahu ja progressi nimel”. Külalised hõikusid ja lehvitasid üksteisele üle nägudemere; õhus hõljusid rasked tihedad suitsupilved; ühtlast tempot hoidva puhkpilliorkestri helid mõjusid kohutava lärmi taustal nagu südametuksed.
Kaks noort naist lipsasid teineteisel käest kinni hoides läbi rahvamere.
„Kas sa näed teda?” uuris Grace tähelepanelikult pikka galeriid.
„Seal ta ongi!” hõikas Mallory ja lehvitas väikest kasvu tumedapäisele naisele, kes seisis ruumi teises servas külaliste keskel.
Mallory sikutas Grace’i läbi rahvamassi tema juurde.
„Vanessa!”
Vanessa pööras end ringi. Naisel oli seljas läbipaistev mitmekihiline must šifoonkleit, tal olid teravad ühtlased näojooned ja tillukesed sügaval asetsevad pruunid silmad. Ta polnud pikka kasvu, küll aga hapra kehaehitusega ja nii täiuslike proportsioonidega, et ilmetust näost hoolimata võis teda pidada kaunitariks. Naised, kes seisid tema kõrval, jätsid räpaka ja igava mulje. Tema käitumine oli sundimatu, peaaegu tüdinud, justkui oleks külalise hindava pilguga ülevaatamine talle tähtsam kui tema tervitamine. Kõik naist iseloomustavad detailid olid veatult viimistletud – alates juustest, mis olid keskelt lahuga jagatud ja kõrvade taha silutud, et võrratute smaragdidega kõrvarõngad paremini esile tuleksid, ja lõpetades pikkade saledate sõrmedega, mille ilu rõhutas kreemikas hele küünelakk, täpselt samasuguse läbikumava värvivarjundiga, nagu pihta kaunistav väikestest roosinuppudest kimbuke. Vanessa naeratas ja tõmbas sigaretist pika aeglase mahvi. „Tere tulemast, daamid! Ma loodan, et te tunnete end mõnusalt. Kohe loositakse välja esemed, mille hulgas on Asprey naiste käekell, ning ka lotopiletid lähevad nagu soojad saiad. Oksjoni viib läbi uus andekas koomik Benny Hill.”
„Kas see, keda näidatakse telekas?” läksid Mallory silmad suureks.
„Seesama. Ja uskuge mind, et päriselus on ta hoopis teistsugune!”
„Kuidas see sul õnnestus?”
„Samamoodi nagu kõik ülejäänu – tänu äärmisele visadusele ja jultumusele.” Ta pööras end Grace’i poole ja mõõtis naist läbi kergelt langetatud laugude pika pilguga. „Ma ei usu, et meil on olnud au kohtuda.”
„Ah jaa, ma tahaksin tutvustada oma sõbrannat Grace Munroed. Rogeri abikaasat.”
„Rõõm tutvuda,” sirutas Grace naisele käe. „Ja suur tänu kutse eest. Siin on lihtsalt … ühesõnaga … uskumatu!”
Vanessa surus korraks Grace’i sõrmeotsi, pea ühele küljele kaldu. „Tähendab, sina oledki Rogeri naine. Ja meie ei jõudnud ära imestada, kuhu ta ometi kadus.” Tõmmanud sigaretist veel ühe pika mahvi, silmitses ta Grace’i varjamatu uudishimuga, justkui oleks naine eriti haruldane muuseumieksemplar. „Kui ma ei eksi, oled sa lord Royce’i sugulane?”
„Ta on minu emapoolne teise astme nõbu. Kui mu vanaisa suri, päris tema tiitli.”
„Või sedasi.” Vanessa hingas välja ja tema ninasõõrmetest paiskus pikk peenike suitsujuga. „Sa oled täitsa kenake.”
Grace punastas, tundes kohmetust, sest teda koheldi nagu last, keda enne voodisse panekut näidatakse eakatele sugulastele, et ta neid kombeka käitumisega lõbustaks. „Tänan.”
„Ja kus on täna õhtul sinu mees?” päris Vanessa.
„Šotimaal. Äriasjus.”
„Kindlasti teeb see sind õnnetuks. Või …” kergitas naine kulmu, „…hoopis õnnelikuks? Mina oleksin küll eufoorias, kui Phillip ära sõidaks.”
„Te olete korraldanud suurepärase peo,” juhtis Grace vestluse mujale. „Ma olen veendunud, et kampaania jaoks raha kogujat saadab edu.”
„Ma annan endast parima. Jalutage ringi,” soovitas Vanessa käeviipega ja pööras neile selja, et tervitada teisi külalisi. „Ja ostke palju pileteid, tüdrukud. Kogu tulu läheb Suurbritannia hüvanguks.” Ta vaatas veel kord muiates Grace’ile otsa. „Mul oli suur rõõm sinuga tutvuda. Ausalt.”
„Lähme, võtame midagi juua,” otsustas Mallory jookide laua poole tüürides. „Ja tead, selle kuldkellaga on mul omad plaanid.”
Grace pani käe Mallory käsivarrele. „Kuidas Vanessa minu suguvõsast teadis?”
„Pole aimugi. Tõenäoliselt pole see mingi saladus. Miks sa küsid?”
„Niisama.” Grace kortsutas kulmu. „Meie suguvõsas liiguvad lihtsalt jutud, et mu nõbu on varsti sunnitud oma maavalduse maha müüma. Roger on
