kõik.”
„Võib-olla ta ei saanud sinust aru.”
„Sai küll. Tema inglise keel oli päris hea.” Grace liigutas end. „Ah jaa,” üritas ta anda häälele muretut kõla, „kas sul õnnestus see kätte saada?”
„Käekotis.”
„Kas ma tohin?”
„Ole lahke.”
Grace avas Mallory käekoti ja võttis pärlmutriga kaunistatud välgumihkli välja. Ta ei tahtnud seda küsida, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna. „Mida Vanessa ütles, kui sa seda tagasi tahtsid?”
Mallory keskendus teele. „Mitte midagi. Lihtsalt andis selle minu kätte.”
„Mitte midagi?” Niisugust vastust oli Grace kõige vähem oodanud. „Ja mida sina ütlesid?”
Mallory tegi järsu pöörde, vältides napilt kokkupõrget number 19 bussi tagaosaga. End kokku võtnud, hingas ta sügavalt sisse. „Mina ütlesin, et minu teada on tema käes üks asi, mis ei kuulu talle, ja ma oleksin tänulik, kui ta annaks selle minu kätte, sest ma soovin selle eseme omanikule tagastada.”
„Oh!”
Grace oli ette kujutanud hoopis kirglikumat dialoogi; et sõbranna oleks valinud poole, kaitsnud tema au. Mallory viisakas ja tsiviliseeritud esinemine mõjus nagu kõrvakiil.
Mallory tajus tema mõtteid. Aga ta ei tahtnud Grace’ile tunnistada tõtt: Vanessa polnud tema palve mõtet isegi teadvustanud. Ühesõnaga, tema ükskõiksus oli peaaegu imetlusväärne.
Naine oli vaid korraks kergitanud musti kulme. „Kas tõesti? Ja mis see võiks olla?” oli ta rahulikult pärinud.
Hoopis Mallory oli kimbatusse sattunud, sest ei suutnud tema puurivat pilku välja kannatada. „Välgumihkel,” pomises ta. „Pärlmutriga kaunistatud.”
Vanessa oli kuulekalt oma koti läbi otsinud ja sundimatu siira naeratusega välgumihkli talle ulatanud. „Vahel ei tea ma ka ise, kust sellised pisiasjad pärit on!”
Ja oligi kõik.
Tema silmis polnud süüdlaslikku pilku ega hääles teeseldud üllatust. Hoopis Mallory oli see, kes tundis, et peaks temalt röövitud aja pärast vabandama.
Alles hiljem turgatas talle pähe mõte, et Vanessa ei vaevunud isegi küsima, kellele välgumihkel kuulus.
Tal polnud tarvis seda teha.
Grace’i pettumus puudutas valusalt Mallory hella kohta. Naine teadis, et polnud olukorda väärikalt lahendanud. Ja pidi oma häbiks tunnistama, et oli Vanessa vaevu hoomatavat tasakaalukuse ja jultumuse segu salaja imetlenud.
„Mida ma oleksin sinu arust pidanud ütlema?” Mallory hääl oli katkendlik.
Grace vaatas aknast välja. „Ma ei tea.”
Ta oli Mallory vastu ebaõiglane. Välgumihkli oli ta ju tagasi saanud.
Grace libistas välgumihkli mantlitaskusse, kus ta ka varem oli seda hoidnud; sealt oli kõige kergem seda kätte saada. See oli siidist voodrisse peaaegu augu uuristanud.
„Usu mind, et olukord oli neetult piinlik. Me olime Kuningliku Aiandusseltsi pidulikul kevadisel einel,” lisas Mallory, justkui muudaks see asjaolu tema pingutused kangelaslikumaks. „Kas sa teeksid mulle ühe teene? Süütaksid mu sigareti?”
Grace süütas kaks sigaretti.
Nad suitsetasid mõnda aega vaikides.
Mallory pani raadio käima, kruttis jaamalt jaamale ning lülitas jälle välja.
Pinge püsis.
Peagi pöördus Mallory oma lemmikteema juurde tagasi. „Mida sa kavatsed Rogeriga ette võtta?”
„Ma ei tea.”
„Igavene idioot!” hingas Mallory suitsu välja. Mehe möödalaskmistest oli tal lihtsam rääkida kui enda omadest; mehe käitumine oli väga räige. „Mehed on nii lollid, et vahel tuleb tahtmine nad ära kägistada.”
Grace ei lausunud sõnagi.
„Huvitav, mis talle pähe läks?” Mallory mõtted tormasid hooga edasi. „Või kas ta üldse midagi mõtles? Minu meelest mitte. Kuidas ta sai sulle midagi sellist teha?”
Grace’i käsi oli taskus ja ta keerutas välgumihklit sõrmede vahel, tajudes pihus selle rahustavat raskust. „Ma arvan, et see pole ainult tema süü,” sõnas ta vaikselt.
„Pole tema süü?” Mallory keeras pead ja vaatas talle otsa. „Mida põrgut sa nüüd veel jahud?”
Grace tegi pausi ja hakkas kohmetult nihelema. „Mängu tulevad ka teised tegurid, Mal. Sellised, millest sina midagi ei tea.”
„Missugused tegurid? Sa ei saa teda ometi kaitsta.”
„Ma ei kaitsegi. Tegelikult mitte.”
„Kõlab vastupidiselt.”
„Asi on lihtsalt selles, et … ühesõnaga, kuidas öelda …” Grace vakatas taas. Ta oleks tahtnud kellelegi pihtida. Ja Malloryga külg külje kõrval autos istudes tundis ta end turvaliselt; ta ei pidanud sõbrannale otsa vaatama … ta võis selle lihtsalt välja öelda. „Meie abielus on juba pikema perioodi vältel olnud teatud raskusi.”
Mallory pööras pea tema suunas. „Millest sa räägid?”
Grace vältis sõbranna pilku. „Tõtt-öelda valmistasin ma Rogerile pettumuse.”
„Pettumuse?” Mallory tundis, et saab tigedaks. „Hoopis tema valmistas sinule pettumuse! Minu teada olid kunagi ajad, mil sa ei teinud midagi valesti – vanasti ta lausa jumaldas sind!”
Mallory minevikuvorm torkas Grace’ile kõrvu – vanasti.
Ta võttis veel kord julguse kokku. „Ma jäin rasedaks, Mal. Kohe pärast temaga abiellumist.”
„Mida? Minule pole sa sellest kunagi rääkinud.”
„Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Kui nüüd päris aus olla, siis jäin ma rasedaks juba enne pulmi.”
„Oh!” Mallory vaatas jahmunult silmi pilgutades Grace’ile otsa, justkui näeks teda esimest korda. Ta ei paistnud olevat seda tüüpi naine – pigem alati vasohoitud ja naiivne.
„Aga ma kaotasin lapse,” lisas Grace tuimalt.
„Miks sa mulle ei rääkinud? Ma oleksin saanud aidata.”
„Sellepärast, et kõik oli möödas veel enne, kui jõudis alata. Ma olin neljandat kuud rase, kui äkitselt kohutava valu peale üles ärkasin. Kõikjal oli veri … See oli õudne öö.”
„Mul on nii kahju, kullake. Aga tead,” jätkas Mallory leebelt, „esimest korda katsetades pole see sugugi haruldane. Mõnikord on tarvis mitu korda proovida, enne kui lapse lõpuni kannad.”
„Seda küll, aga minul pole enam
