pühendumusega, iseendale kehtestatud nõudlike standardite järgi lõpule kõik tööd. Aastate jooksul oli Rita kohandanud elule ja teistele pandud ootused endale sobivaks – naine oli igal võimalikul juhul valmis kõige hullemaks ja oskas ka pilvitus taevas leida mõne tumeda pilve, millest võis iga hetk hakata kallama vihma.
Rita juhendas peaaegu kaks nädalat Evat kõiges; ta parandas tüdruku tualettpoti puhastamise tehnikat, nõudis, et ta pühiks vaipu täiesti sirgete vertikaalsete triipudena ja teeks seejärel sedasama horisontaalsete triipudena, pahandas, et ta ei oska linaseid käterätte kunstipäraselt ritta seada, ning süüdistas tema noorust, välimust ja võõrapärasust kõiges ja nii sageli, kui tal selleks tuju tuli.
Varsti mõistis Eva, et Ritaga on palju kergem läbi saada sel ajal, kui naine on purjus. Tõtt-öelda võis naine pärast vahetuse lõppu sööklas isegi nalja visata.
Kaugel Lille’is elas Eva vanaisa, kes oli samuti joodik. Kui vanaemal oli tarvis vanaisa mõne tähtsa ürituse jaoks kaine hoida, kostitas ta meest alati tema enda šokolaadivarudega. „Suhkur rahustab teda,” tavatses ta öelda.
Eva ei saanud šokolaadi ostmist endale lubada, küll aga hakkas ta päeva jooksul Rita tee sisse palju suhkrut panema. Rita torises, aga jõi tee sellegipoolest ära. Kui suhkur teda ka meeldivamaks ei muutnud, takistas see teda vähemalt õelutsemast.
Selle aja peale, kui Eva katseaeg läbi sai, oli ta selgeks saanud kogu koduse majapidamise kunsti, käterätikute õige demonstreerimine kaasa arvatud.
Rita oli juurde võtnud seitse naela.
Peagi oli Eva hotelli tavapärase töörütmiga harjunud. Õhtuti pesid ja triikisid tüdrukud oma rõivaid, kui tarvis, parandasid neid ja lobisesid niisama. Allkorruse köögi kõrval sahvris seisis raadio, mille ümber kogunes kogu personal, et kuulata meelelahutusprogrammi Silvertown Cord Orchestra või Amos ’n’ Andy koomikuid. Alkoholi tarbimine oli välistatud; selles suhtes oli proua Ronald väga karm. Ja tantsida tohtisid nad ainult üksteisega. Pikka kasvu kiitsakas mustanahaline tütarlaps nimega Wallace oli tunnustatud tšarlstonispetsialist ja nõustus kõiki pudeli Coca-Cola eest õpetama hoolimata sellest, et äsja omandatud oskuste kasutamisvõimalus oli nullilähedane. Laupäevaõhtuti läksid tüdrukud Püha Bonifaciuse kirikusse armulauale. Pühapäeviti käisid nad varahommikusel missal.
Aeg-ajalt pakuti neile maiuspalu – pärastlõunaetendusi Strandi teatris, kus nad seisid puupüsti rahvast täis rõdul, misjärel suunduti koos Riker’si rohupoe leti äärde võileibu sööma. Vahel käisid nad ka Times’i väljaku tulesid imetlemas, ootasid teatritest väljuvaid inimesi ja arvustasid moekate naiste tualette.
Mõnikord jalutasid nad läbi Central Parki Viiendale avenüüle, möödudes tee äärde jäävatest uhketest kaubamajadest, kuhu nad ei söandanud kunagi sisse astuda. Linna idapoolses osas oli mitu kauplust – nende poekeste omanikeks olid immigrandid –, kust sai osta kangaid, kaubelda kingadega ja pantida ehteid.
Sis viis Eva rahvaraamatukogusse ja näitas talle, kuidas saada lugejakaarti. Hiljem käis Eva iga nädal mõnuga lugemas Charles Dickensi, Jane Austeni, Anthony Trollope’i, Henry Jamesi ja Elizabeth Gaskelli teoseid. Need julgustasid teda unistama tagasihoidlikest oludest pärit kangelannadest, kes saavad enneolematu tähelepanu osaliseks; vaimustavatest armastuslugudest, mis suudavad ületada klassivahed; õnne ootamatust pöördumisest. Raamatute lehekülgedel oli kõik võimalik, isegi temasuguse tüdruku jaoks.
„Sinu häda on see, et sa oled romantik,” teatas Sis ühel pühapäeva pärastlõunal, kui nad köögis raadio kõrval istusid ja kudusid. „See ei vii sind kusagile. Sa pead olema praktiline. Romantikud lasevad liiga kergesti oma südame murda.”
„Nii see on,” nõustus sel korral temaga ka Rita, kes oli paistes jalad tühja juurviljakasti peale toetanud. „Sa vajad meest, kellel on korralik töökoht ja kes ei joo ega mängi hasartmänge. Sellist, kes ei peksa liiga palju sind või lapsi, ja kes käib kirikus. Mitte ükski minu abikaasa ei jõudnud iial missale. Olgu see sulle õppetunniks,” hoiatas ta. „Tõde seisneb selles, et nad polnud pühapäeva hommikuti kunagi nii kained, et oleksid suutnud end voodist välja ajada.”
Sis jäi mõttesse. „Ehk tunneb minu Charlie kedagi, kes sulle sobiks.”
Tema ise oli juba kihlatud Iroquois’ hotelli noore uksehoidjaga ja ülihea tagatrepipersonali suhtekorraldaja. Sis suhtus abielusse nagu riigipöördesse; loomupäraste ürgmehelike instinktide oskusliku troonilt tõukamise järel tuli neid pidevalt rünnata ning sõjaväelise halastamatuse ja meelekindlusega enda alluvuses hoida.
Ise alles seitseteist, oli ta juba üle vaadanud ja tagasi lükanud rohkem mehi, kui kõik ülejäänud toatüdrukud kokku. Esimese palga oli ta investeerinud Iiri pitsi, mida oli terve rullitäis ja mis oli mõeldud tema pulmakleidi jaoks. Sis teadis täpselt, millises piirkonnas ta tahab elada, milline maja talle sobib ja isegi seda, missugused on tema tulevaste laste (kõik poisid) nimed ja elukutsed. Tagasihoidlikest oludest hoolimata oli ta kokku kuhjanud märkimisväärse hulga vajalikku majapidamiskraami, portselannõusid ja voodilinu ning hoidis kogu kraami oma voodi alla lükatud reisikohvris, mida ta nimetas „lootuste laekaks”.
Charlie oli Sisist vaid paar aastat vanem ja polnud saanud tütarlapselt ainsatki suudlust. Sellest hoolimata tegeles Sis juba mehe raha ja karjääriga; ta sundis meest töötama lisavahetuses ja õppima õhtukoolis raamatupidamist, eeldades, et ühel heal päeval edutatakse mees hotelli registraatoriks.
Mees aga tundis tema ees aukartust. Mõnikord tuli noormees kaasa parki jalutama või kohtus nendega pärast kino (Sis ei lubanud tal istuda enda kõrval pimedas saalis, et ta asjast valesti aru ei saaks), ning Eva märkas, et kui mees viibis Sisi lähedal, peegeldus tema näolt hirmusegune uhkus.
„Võta endale mees, kellel on domineeriv ema,” soovitas Sis. „Charlie mamps on lesk, kes peab toitma seitset last ja keda soojendab ainult Piibel. Sellest hetkest alates, kui Charlie hommikul ärkab, tunneb ta end süüdlasena, aga kõige olulisem on see, et ta on harjunud täitma naisterahva käske.”
Eva noogutas.
Ta ei vaielnud Sisi nõuannetele kunagi vastu. Kui ta soovis, et õhtu mööduks rahulikult, polnud mõtet seda teha.
„Armas taevas!” pahvatas Rita Evale osutades naerma. „Temaga tuleb sul veel palju vaeva näha! Teda on palju raskem voodisse meelitada kui sind, Sis.”
Kõik jäid Evat vaatama.
Ta tundis, kuidas põsed punaseks värvuvad.
„Ta pole veel täiskasvanuks saanud, muud ei midagi!” tulistas Sis vastu. „Pealegi õnnestus isegi sinul saada endale mitu meest ja ka sina pole mingi Seeba kuninganna!”
Aga kui teema muutus, tõusis Eva vaikselt püsti ja lahkus.
See oli tõsi: ta oli liiga kõhn, tema nägu oli liiga pikk ja näojooned näisid olevat välja venitatud nagu mõnel pühapäevalehe koomiksikangelasel.
Sis oli pikka kasvu blondiin ja sarnanes naeratava Gibsoni-tüdrukuga reklaamplakatilt.
Eva oli lühike, tõmmu, võõrapärase välimusega.
Ta astus kitsale pimedale kõnniteele ja istus üksi tagatrepile. New Yorgi soe niiske õhk klammerdus öö külge, soovimata lõdvendada oma lämmatavat haaret. Ometi kuulis Eva võimalusterohket suurlinna suminat; pidevat liikumist, mis lubas, et maksku mis maksab, aga kõik muutub.
Kõigi raamatute kangelannad kahtlesid endas ja sattusid ebaõiglase kriitikatule alla. Ja kõigil puhkudel oli
